Piia Põder: “Tuli üllatusena, et “Rapla 1941” vastu nii suur huvi üles kerkis.”

0

Siim Jõgis / foto: Siim Solman.

Eesti rahva ajaloolises mälus on 1941. aasta Suvesõja sündmustel oma kindel ja kustumatu koht. Otsene mõju oli sellel ka Rapla piirkonnale. Nendest episoodidest kõneleski reede, 10. augusti õhtul vabaõhuetendus “Rapla 1941”.
Selle stsenarist ja lavastaja oli Piia Põder, kes töötab Rapla kultuurikeskuses kultuuritöötajana. Ta rääkis, et kogu protsess idee tekkimisest kuni reedese etenduseni võttis aega kaks aastat.

Kaheaastane töö kulmineerus kahe tunniga ilusal augustikuu õhtul. Mõneti on kahju, sest kordusetendusi plaanis ei ole. Seda enam on kahju, et huvi piletite vastu oli suur ning kõik soovijad pääset ei saanudki. See illustreerib ilmekalt, et inimeste huvi oma kodukandi ajaloo vastu on suur. Seda ütles Piia ka enda kohta. Temale tuli üllatusena, et huvi selle etenduse vastu kujuneb sedavõrd suureks. Kaks korda pandi müüki lisapileteid. Ka need kadusid letilt kui soojad saiad.
Etenduse käigus istus stsenarist ja lavastaja Piia Põder helipuldi juures ja lootis, et kõik kulgeb viperusteta. Intervjuu temaga oli esmaspäeva, 13. augusti hommikul. Ta tunnistas, et selleks hetkeks ta veel päriselt välja puhanud ei olnud.

Paar päeva on nüüd lavastusest möödunud. Kas oled jõudnud juba puhata ja mõtteid koguda?
Järgmisel päeval pärast etendust oli mul veel mingisugune aktiivsus sees. Inertsi pealt tulin ja vaatasin kõik asjad üle. Siis läksin koju ja magasin järjest peaaegu 24 tundi. Ausalt öeldes olen praegu ka veel väsinud. Aga see on positiivne väsimus. Inimesed helistavad ja annavad interneti teel tagasisidet. Ühest küljest on see jõuduandev, aga samas tunnen ikka väsimust.

Kas on õige öelda, et see on pingelangus?
Jah, pingelangus ja väsimus. Need tulevad alati pärast mingit suuremat etendust. Oskan sellega ette arvestada.

Kas reedesel etendusel läks kõik plaanipäraselt?
Eks viperusi tuli ikka sisse ja ootamatusi samuti. Võin rääkida ühest suuremast. Meil oli parajasti peaproov käsil, kui sain ühelt sõbralt pildi Facebooki sõnumitesse, kus oli näha, et suur puu oli langenud täpselt sellele kohale, kus pealtvaatajad etenduse ajal istuvad. Jumal tänatud, et see ei kukkunud hiljem, kui inimesed seal tegelikult oleksid olnud. Saime olukorrale kiiresti reageerida.

Millal peaproov toimus?
Samal päeval.

See oli siis tundide küsimus, et saaks langenud puu eest ära koristada?
See oli absoluutselt tundide küsimus. Aga selline asi juhtus ja kergelt öeldes olin ma hirmul.

Sellist olukorda ei saa kuidagi ette näha. Võimatu on ju selleks ette valmistuda.
Jah, sa mõtled, et oled kõigele mõelnud ja kõik plaanid A, B ja C on paigas ja siis juhtub midagi sellist. Aga pole hullu. Ma võtan seda ühe osana oma tööst.

Kui kaua kõik ettevalmistused aega võtsid?
Kaks aastat. See ei ole küll see aeg, kui terve meeskond koos tööd tegi. Kaks aastat tagasi tuli minu juurde Toomas Tõnisson ja rääkis, et tema vend on kogunud sellist materjali. Sellele teemale ei olnud avalikult piisavalt tähelepanu pööratud. Tõnisson pakkus välja, et seda võiks teatriformaadis teha. Mind isiklikult väga huvitab dokumentalistika ja inimeste päris elude kajastamine. Ma ei ole ulme- ega väljamõeldud lugude austaja. Minu varasemad lavastused näitavad seda käekirja samuti. Mulle meeldib teha n-ö pärisasju. Ja Tõnissoni väljapakutud temaatika puudutas mind.
Kui ma materjali läbi lugesin, olin 200 protsenti kindel, et ma seda teha tahan. Tagantjärele tuli ka selline mõte, et kas see pole liiga suur amps ja kuidas ma seda ikkagi teen. Ise pean ju selle kõik kokku kirjutama. Ajapikku hakkasin rohkem lugema ja ise juurde uurima arhiivides. Jõudsin nii uute avastusteni. Tekkis küsimus, et millest ma siis loo teen. Pidin mingi fookuse leidma. Kuna kõik need sündmused toimusid Raplas, tuligi loogiline järeldus pealtvaatajad nendesse kohtadesse viia. Ja kuidas sõjaolukorras inimesi transportida – eks ikka masinatega.
Aga prooviperiood ulatub kuue kuu taha. Professionaalsetes teatrites on see aeg muidugi lühem. Kuna minu näitlejad on harrastajad, saime kokku ühe korra nädalas.

Otsus viia lavastus läbi kolmes paigas ja transportida pealtvaatajaid veoautodega ühest kohast teise – kui kergelt või raskelt see sündis? Ühest küljest on see originaalne lähenemine, kuid samas ei pruugi olla pealtvaatajatele kõige mugavam lahendus.
Minu alateadvus ütles, et nii tuleb teha. Rääkisin inimestega, kes on selles maailmas tegevad, et kui raske on inimestel veoauto kasti ronida ja mis miinused sellega kaasnevad. Aga plussid kaalusid selle üles. Kui sa saad ise sõduriautos sõita n-ö Raplat kaitsma, siis tekib sellele etendusele uus maailm ümber. Kogu olukord muutub realistlikumaks ja annab lõpus tugevama emotsiooni, sest sa olid selles rännakus ise osaline.

Kas pealtvaatajate transportimine ühest kohast teise muutis nende jaoks lihtsamaks ka nende Rapla meestega samastumise, kes 1941. aastal relvad haarasid ja Raplat kaitsma asusid?
Tahaks loota küll, et selline tunne tekkis. See oli üks eesmärkidest.

Kas oli üllatav, et kõik piletid nii kiiresti läbi müüdi?
See on kahe otsaga asi. Kui me meeskonnaga seda arutasime, olin mina tagasihoidlik ja pakkusin, et võiksime arvestada kahesaja pealtvaatajaga. Ma ei osanud oodata, et nii suurt hulka inimesi see teema huvitab. Jutumärkides öeldes naeris meeskond mind välja, sest need sündmused puudutavad palju suuremat hulka inimesi. Katsusime leida kompromissi. Mingi arvu pidime ikkagi välja mõtlema, sest pidime jõudma kokkuleppele veoautode osas. Lõpuks panime ikkagi kaks korda pileteid müüki juurde.
Lõpmatuseni seda arvu venitada ei saanud, sest transpordiressurss oli piiratud. Pinnad ei olnud ka väga suured, promenaad küll oleks rohkem inimesi mahutanud. Aga minu jaoks oli see küll väga üllatav, et nii suur huvi üles kerkis. Me oleksime seda hea meelega mitu korda mänginud ja tegelikult seda küsiti meilt ka, et miks me ainult ühe korra seda mängime.

Nii?
Kuna näitlejad on pärit üle kogu Eesti. Samuti Frontline, kelle liikmed on pärit Tallinnast, Tartust, Narvast ja mujalt. Hästi raske on neid kõiki taas ühte punkti saada.

Kas Frontline’i kaasamine oli ainuvõimalik otsus, et luua õiget lahinguefekti?
Jah, ma arvan küll. Nad on professionaalid ja teavad detailselt, milliseid mundreid ja kuidas kanda tuleb. Lisaks lahingplaanid ja laskemoon – ma ei kujuta ette, kuidas me ilma nendeta oleksime hakkama saanud.

Kui suur on sinu huvi oma kodukandi ajaloo vastu üldiselt? Tean, et oled pärit Raikkülast.
Väga suur. Mu ema töötab Mahtra muuseumis ja seetõttu olen väiksest peale selle sees olnud. Raikkülas on ju ka mõis ja sellest tekkis väiksena idülliline huvi ajaloo vastu. Kui ausalt vastata, on mul ajaloo vastu väga tugev huvi. Uurin ja loen päris palju luuletajate ja kultuuriinimeste elulugusid ja nende kirjavahetusi.

Kelle elulugusid sa uurinud oled?
Kõikvõimalikud kirjavahetused olen läbi lugenud kuldsel kolmikul Artur Adson, Friedebert Tuglas ja Marie Under. Samuti Marie Heiberg, kes leidis õnnetu otsa. Tema on otsapidi ka Tuglasega seotud. Siis sa näedki, millised seosed nendel inimestel omavahel olid.

Aga täpsemalt 1941. aasta august ja Suvesõda. Kui suur on sinu huvi selle perioodi ja sündmuse vastu?
Sõja ja lahingute vastu mul varasemat huvi ei olnud. Ma ei ole sõjahuviline. Mind pigem huvitasid need inimesed, kes selles ajas elasid ja mida nad läbi elasid. Milliseid otsuseid ja valikuid olid nad sunnitud langetama. Meie valikud on vabamad, aga nende omad olid sunnitud. Püüdsin leida põhjuseid, miks keegi nii käitus, nagu ta käitus just selles ajas.

Kas sinu perekonda puudutasid kuidagi 1941. aasta suve sündmused?
Jah. Minu vanavanaema oli sel ajal noor inimene. 19 või 20. Tema sünnipäev oli 10. augustil. Ta elas Hagudis. Teadupärast tuli sealt läbi üks rong, mis hävitas kõik, mis teele jäi. Tema maja ei olnud raudteest kaugel. Uurisin oma vanaema käest, kus vanavanaema sel päeval oli. Tuli välja, et ta oli Tallinnas tööl. Mu vanaema oli kodus. Tean, et kohalik pood pandi siis põlema. Napilt läks see kõik nendest mööda. Seega puudutasid need sündmused minu perekonda otseselt.
Minu teine vanaema elas Jõhvis ja kui Sinimägedes 1944. aastal lahingud pihta hakkasid, siis kolis ta Paldiskisse. Seal juhtus selline lugu, et ta sattus peale juutide põletamisele. Parajasti jalutas metsa vahel, pidi poodi minema ja siis tundis ebameeldivat lõhna ja nägi seda kõike pealt. Ta oli siis 18-aastane.

Kas militaarteema käsitlemine stsenaristi ja lavastajana oli sinu jaoks väljakutse?
Absoluutselt oli. Selle jaoks olidki mul Toomas ja Frontline. Toomas kontrollis kõik üle. Minu suurim hirm oli see, et ma ei eksiks terminitega. Teatavasti on see meeste maailm ja mina olen naine. Kui mul oli keeruline leida õiget sõnastust, kuidas mehed sellises olukorras käituksid, siis tuli Toomas appi.

Kas see on lõplik otsus, et etendust enam läbi ei mängita? Kutsuks kõik Frontline’i tegelased taas kokku ja mängiks selle ühe korra veel läbi.
See on muidugi ilus mõte, aga samas ressursikulukas. Odav projekt see ei ole. Ühel kultuurikeskusel ei ole nii suurt võimekust, et seda mitu korda teha.

Kas see filmiti üles?
Jah. Kellel jäi see reedel nägemata, võib seda video pealt vaadata.

Kuidas? Millal?
Tuleb meie poole pöörduda ja eks siis vaatame. Esmajärjekorras lasime selle salvestada, et see endale arhiivi panna.

Kas see oli taotluslik, et koolipoisse mängiksid Raplast pärit noormehed (Markus Bachmann, Patrik Sebastian Unt)?
Olen nendega mitu aastat koostööd teinud. Otseselt taotluslik see ei olnud, aga nad on väga head selles, mida nad teevad. Loogiline järeldus oli see, et nemad võiksid koolipoisse mängida.

Millist tagasisidet oled sa pealtvaatajatelt saanud?
Mind väga liigutas see, kui mulle öeldi, et noorte jaoks, kes seda lavastust tegid, muutus vaatenurk elule. Lahingustseenis oli selline olukord, kus stopp-kaadris jooksid lahinguväljalt läbi naised. Nad tahtsid joosta metsa peitu. Praegu on aktuaalne teema see, et võetakse valimatult metsa maha. Naised jäid selles stseenis metsa ette seisma ja nad ei saanud minna peitu.
Päris etenduse ajal paukusid püssid ja pommid plahvatasid ja siis pärast tüdrukud rääkisid, et nad tundsidki sel hetkel hirmu. Kui nad jooksid, siis nad olid pisarates ja see ei olnud näitlemine, vaid päris hirm. Selliseid hetki oli noortel mitu ja ma tean, et poistel oli ka.

1941. aasta ja üldse kogu see periood oli Eesti rahva jaoks murranguline. Kas sa tundsid seda teemat käsitledes aukartust?
Absoluutselt, väga sügavalt. Tundsin aukartust ja austust. Seda materjali läbi töötades käis minust läbi palju emotsioone. Seda ei saanud lugeda ühe päevaga. Lugesin lehekülgede kaupa. Lugesin kümme lehekülge ära, siis nutsin, naersin ja muigasin. Tundsin kaasa neile inimestele… Väga palju emotsioone käis minust läbi. Tegime valiku ka selles osas, mida pealtvaatajatele näidata ja mida mitte. Osa räigemaid asju jätsime välja. Ebainimlikke käitumismustreid ei tahtnud välja tuua.

Kas sa vihjad koolipoiste mahalaskmisele?
See oli ka väga räige, aga seal oli veel hullemaid asju. Neid me inimesteni ei toonud. Kui kellelgi on huvi… Ma väga loodan, et see materjal saab kunagi kaante vahele ja jõuab võimalikult paljude inimesteni.

Kuidas te poiste mahalaskmise lahendasite näidendis?
Oma naiivsuses jooksid nad varjule vallamaja poole. Sealt hõigati neile eesti keeles, et visake relvad maha. Poisid arvasid, et need on omad ja läksid välja. Tulemus oli see, et nad said sealt kuuli. Sedasi oli päriselt. Näidendis läksid nad nurga taha, käis kaks pauku ja oligi kõik. Seda me ei näidanud, kuidas verd lendas.