9.9 C
Rapla
Neljapäev, 28 märts 2024
RSRahvusvaheline sümpoosion külvab kunstiseemneid

Rahvusvaheline sümpoosion külvab kunstiseemneid

Stina Andok / foto: Stina Andok.

Kunstiringkondades ülemaailmselt tuntud traditsioonilisel Kohila keraamikasümpoosionil huvilistest puudust ei ole.

XVIII Kohila sümpoosion leidis aset vahemikus 19. juuli – 6. august ning sel korral täienes sümpoosioni külastanud kunstnike päritoluriikide nimekiri veel kahe võrra. Sel aastal olid kohal ka keraamikud Mehhikost ja Bahama saartelt. Seega on Tohisoo mõis, tänavust hooaega arvesse võttes, kaheksateistkümne järjestikuse tegutsemisaasta jooksul võõrustanud kokku 188 kunstnikku 31 riigist.
Miks kunstnikud kogu maailmast just Eestisse, Tohisoole kibelevad, peitub anagama ja bourry-box-tüüpi keraamikaahjudes. Ja nad tõepoolest kibelevad. Sümpoosioni ühe projektijuhi Juss Heinsalu sõnul on potentsiaalsete osalejate nimekirjas nimesid ootamas veel sadades. Avalikku registreerimist üritusele ei ole ning saadetakse personaalsed kutsed. Sõnum sümpoosioni kohta levib kunstnikult kunstnikule ning selle toimumine on praeguseks juba kogu maailma professionaalidele teada.
Heinsalu selgitab, et tänu sellele, et Tohisool võeti kaheksateist aastat tagasi kasutusele selline puupõletus­ahi, hakati neid ehitama ka mujal Euroopas. Puupõletuse puhul on tegemist tegelikult ürgse keraamika põletamise meetodiga, mis on vahepeal unustusehõlma vajanud, kuid mis suuresti ka tänu Tohisoole ja seal toimuvatele rahvusvahelistele sümpoosionitele taas inimeste huviorbiiti on tõusnud.

Erinevad kunstnikud, ühine huvi

Lisaks puupõletuse eripärale ja selle väärtuslikkusele tähelepanu tõmbamisele on sümpoosionid kunstnikele kohtumis- ja õppimispaigaks. Väga erinevate kogemustega professionaalsed keraamikud saavad võimaluse kolme nädala jooksul lähemalt tutvust teha ning omavahel teadmisi vahetada.
Tänavusel sümpoosionil osalenud Suurbritannia kunstniku Kay Aplini sõnul annab teiste professionaalidega arvamuste ja kogemuste vahetamine võimaluse tagasisideks, mida muidu on igapäevases tegevuses harva saada. Samuti annab koos töötamine võimaluse näha teiste tehnikaid ning vaadata oma töid uues valguses. Aplini sõnul on Suurbritannias puupõletusahjusid kasutuses küll, kuid tema on neid proovinud vähe. Kunstnik rääkis, et kui ta suudab pisut enam õppida puupõletusahju tulemusi kontrollima, siis võiks ta oma järgmise näituse materjali just sellise ahju abil valmistada.
Mehhikost pärit ning praegu USA-s elaval ja töötaval kunstnikul Renata Cassianol on jällegi palju erinevaid kogemusi puupõletusahjudega paljudes riikides. Seega võib öelda, et kohal oli väga erineva kogemustepagasiga loojaid. Lisaks neile osalesid sel korral veel Stefan Adersson (SE), Urmas Bereczki (EE), Georg Bogatkin (EE), Lucie Brisson (FR), Alix Brodeur (US), Will Dickert (US), Alistair D. Stevenson (BS) ja Amber Zuber (CA).
Viibides kunstnikega ahju avamise juures ning nähes neid sõbralikult, ühtse meeskonnana toimetamas, jäi mulje, justkui oleks seltskond olnud omavahel tuttav juba ammusest ajast. Ka Aplin kinnitas, et tema jaoks on üheks suureks positiivseks kogemuseks sümpoosioni juures kogukond, mis tekib selle protsessis. Naise sõnul teeb puupõletusahju köitvaks lisaks põletusprotsessile endale see, et see saab toimida üksnes teiste abil, üksi seda teha ei saaks.
Kõrvalt vaadates näis, et iga kunstnik oli tulnud siia oma ideega, mida nad soovisid katsetada. Puupõletusahju üks iseärasusi on, et tulemuses ei saa kunagi kuigi kindel olla. Põletusprotsess kestab mitu päeva ning pärast seda toimub veelgi pikaldasem jahtumine. Alles seejärel saab teosed ahjust välja tõsta. Kas ja siis millise värvikuma jätsid taiestele ahjukuumus ja hõõguvad söed, selgub avades. Ahju avasid kunstnikud ise, kuigi ahjumeistri toetava silma all. Nimelt oli ahju ehitanud Andres Allik ka ise kohal, et vajadusel abikäsi ulatada.
Esemed poetati õrnalt maha alustele, et seejärel iga autor oma taiest imetleda saaks. Kaks alusetäit pisemaid esemeid ja mõned üksikud suuremad esemed välja tõstetud, hakati valmistuma näituseks, mis Tohisoole umbkaudu üheks ööpäevaks üles pandi. Valminud teoste hulgas paistis nii väiksemaid kruusikesi ja kausikesi kui ka suuremaid ning abstraktsemaid kunstiteoseid.
Suurbritannia kunstnik Kay Aplin näiteks lõi kauneid, värvilisi mosaiike taimedest. Nimelt külastas ta oma päritolu kanti Šotimaal, pildistas üles sealsetel aasadel kasvavad taimed, suurendas fotod ja lõi nende abil keraamilised mosaiigid. Teiste taieste seas paistsid need eriti eredalt silma. Teine silmapaistvam teos on pigem abstraktne, määratlemata ese, kunstiteos, mille idee autor on Taani kunstnik. Ta ise on reisimiseks liialt vana ja seega tõi üks teine sümpoosionil osalenud kunstnik tema idee endaga kaasa ja teostas selle, et valminud teos seejärel Taani toimetada.
Iga kunstnik jättis traditsiooniliselt ka ühe või mitu eset Tohisoole tallele. Hein­salu lasi ka ajakirjanikul laoruumi piiluda, kus kõigi seni sümpoosionil osalenud kunstnike tööd hoiul on ning tõdes, et ruumiga on juba probleeme. Pikemas perspektiivis loodavad projektijuhid koostöös vallavalitsusega leida kunstiesemetele sobivad püsivad näituseruumid, mis jääksid külastajatele avalikuks.

Kunagine külastaja, tänane projektijuht

Sümpoosion tervikuna on kahtlemata suur sündmus meie väikesele maakonnale ning osalenud kunstnike nimekiri on aukartustäratav. Igal kunstnikul, kes siia satub, on oma lugu rääkida, mis teda siia tõi ning millist kunsti tema soovib selle kogemuse toel luua. Huvilistel oli võimalus sümpoosioni käigus kunstnikega lähemalt tutvust teha personaalselt, aga ka praegu, pärast sümpoosioni lõppu, on veel võimalik lugeda Kohila sümpoosioni Facebooki lehelt iga kunstniku tutvustust.
Lisaks kunstnike omavahel kokku viimisele, kogemuste vahetamisele ja uute tehnikate omandamisele, on sümpoosionil Heinsalu sõnul siiski märksa suurem eesmärk ja kandevõime. Nimelt sai Heinsalu enda sõnul just sümpoosioni kümmekond aastat tagasi külastades tõuke minna kunstihuvi süvenedes edasi õppima just keraamikat. Seega võib öelda, et ta on otseselt just tänu sümpoosionile leidnud selle elutee, mida mööda ta praegu käib ning on jõudnud nüüd ka juba tagasi n-ö juurte juurde ning asunud suviti sümpoosioni ise koos teise projektijuhi Evelin Sauliga läbi viima. Mõlemad elavad ja töötavad muul ajal välismaal.
Iga kultuurivaldkond on algselt huvikoht, mille võib soovi korral arendada iga huviline edasi õppimisvõimaluseks, et sealt juba kujundada motivatsiooni toel eluviis ja töö. Kohila sümpoosion on üks selline seemnekülvamispaik, kus pelgalt juhuse tahtel võib suviste soojade tuulte sees mõni noor endale kunstiseemne külge saada, et viia oma tahe ja anne maailma, ning vastupidi, võib juhtuda, et mõni rahvusvaheline kunstnik tuleb siia, et jagada uut. Selle toel oleme me pidevalt uuenemises, uuesti sündimas, edasi arenemas ja võib öelda, et keraamikamaailmas suisa hinnatud ridades kulgemas.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare