2.7 C
Rapla
Teisipäev, 16 apr. 2024
PersoonMaagiliste illustratsioonide looja Made Balbat

Maagiliste illustratsioonide looja Made Balbat

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Vähesed teavad, et kuus viimast aastat on Kehtna olnud koduks ühele Eesti tuntud illustraatorile, Made Balbatile. Tema käe all on valminud illustratsioonid mitmele Olivia Saare lasteraamatule, TEA kirjastuse kuldraamatusarjale ning raamatusarja “Põhjamaade romaan” kaanekujundused.

Täna, 5. septembril kohtub Made oma austajatega Rapla keskraamatukogus ja näitab, kuidas tema kui graafilise illustraatori töö käib. Veel natuke aega on raamatukogus üleval ka Made illustratsioonide ja kujundatud raamatute näitus. Eelmisel nädalal kohtusime kunstnikuga keskraamatukogus, et rääkida lähemalt tema loomingust.

Karastunud kunstnik

Made Balbat on lõpetanud kunstiakadeemia graafika eriala raamatuillustratsiooni haru. Selle eest aga, et ta üldse sellise erialani jõudis, tuleb tänada Wiiraltit ja Made ema. Made oli pere ainuke laps ja joonistas palju, õppides enne joonistama kui lugema. Huvi graafika vastu tekkis tal varases lapsepõlves Wiiralti albumeid vaadates.
“Olin täiesti lummatud, need pildid on mul detailideni peas. Kodus seinal oli Wiiralti kaameli pea pilt, mida proovisin 6-aastaselt järele joonistada. Ema taipas panna mind kunstikallakuga kooli – Tallinna 46. keskkooli. Olen talle selle eest väga tänulik!” sõnas Made.
Hiljem, kunstiakadeemias kestis õpe kokku kuus aastat, kolm sellest valitud harus. Diplomitööks valmis Made Balbatil lasteraamat. Kunstiakadeemia lõpetas ta aga oma sõnul natukene õnnetul murrangulisel ajal, 1988. laulva revolutsiooni aastal. “Siis kadusid suunamised, minu kursus lõpetas töötutena. Varem olid kõik graafikud saanud kirjastustesse või mujale riikliku suunamisega tööle. Meie pidime ise hakkama saama.
Olin kokku 8 aastat kunstiõpetaja, oma loominguga ei saanud eriti tegeleda. Lisaks väikesed kaksikud kodus. Seepärast lükkuski illustreerimisega alustamine edasi. Praeguseks aga on nii, et paljud tol ajal soojad kohad saanud kunstnikud on areenilt täiesti kadunud, minu saatusekaaslased aga said hea karastuse eluvõitluses.”
Esimeseks illustreeritud lasteraamatuks oli Madel TEA kirjastuses Viivi Luige “Aabitsajutud”. Kirjastuse peakunstnik kutsus Madet kaastööd tegema ja nii ta sinna jäigi uusi töid tegema.
Näiteks on tema tehtud TEA kirjastuse kuldraamatusarjas ilmunud imemuinasjuturaamatu pildid. Osa neist näeb ka praegu raamatukogus oleval näitusel.
Muinasjutud on Madele meeldinud lapsest saadik. Tema ema on suur kirjandushuviline ja luges neid talle palju ette, kui ta väike oli. Suurest huvist muinasjuttude vastu on Madel sündinud ka näituse kõige uuemad pildid, mis aga ei ole mitte ühegi kirjastuse tellimusel tehtud. Need on sündinud vabaloominguna. Plaan neid teha oli Madel ammu ja lõpuks otsustas ta, et ei hakka ootama, kuni keegi neid tellib, vaid lihtsalt teeb. Näitusele ei mahtunud uutest töödest “Väike prints” ja Made lisab, et tegelikult on tal plaan teha veel muinasjutupilte, näiteks “Vapper tinasõdur”, nii et ehk saab ühel hetkel eraldi näituse neist. Praegusel näitusel olevatest illustratsioonidest on paljud pärit siiski mõnest lasteraamatust.

Kvaliteediga print

Näitusel käivad inimesed kipuvad ikka küsima, kas neil muinasjutupiltidel on ka oma lugu taga. Üks pilt, millel on oma lugu, on Rapuntslist. Made sõnul oli neil üks naaber, keda ta pidas nõiaks ja arvas, et tema aias kasvavad rapuntslid. Made käis ikka väiksena aknast piilumas, kus tal need aias kasvada võivad, ja ootas, kunas isa paluda, et ta neid rapuntsleid tooks.
Lastele aga ei meeldi ainult lood, mis on ilusad, vaid ka sellised, kus on karmust ja süngust. Made käib päris tihti lastega kohtumas ja iseäranis poisse paelub illustratsioon muinasjutule „Kuldmuna”, mis on eesti versioon Sinihabemest. Maharaiutud peade pilt tekitab lastes pigem uudishimu kui hirmu. Made lisab, et tema versioon ongi selline mahe, ta on näinud selle muinasjutu illustratsioone, mis on tõeliselt verised. Iga muinasjutu puhul on lähenemisnurki mitu ja seepärast on otsustanud Made illustreerida just selliseid, mis on maailmakuulsad ja mille detailid peaks olema äratuntavad kõigile.
Raamatus olevad illustratsioonid jäävadki vaid raamatusse ja just sel põhjusel otsustas Made oma loomingut näitustel tutvustada. Selleks, et ennast veelgi enam tutvustada, annab Made nüüd välja ka oma loominguga postkaarte ja kalendreid.
Eelmine aasta tegi ta kalendreid vaid oma tuttavatele. Huvi nende vastu oli suur ja sel aastal jõuavad Made Balbati loominguga kalendrid õige pea ka raamatupoodidesse. Selline kalender on Made sõnul justkui kunstialbum ja neid enamasti hoitakse alles. Olles näinud pilte, mis kalendrisse tulevad, võin kinnitada, et see on tõesti kalender, mida tahaks seinal eksponeerida ja hiljem alles jätta.
Lisaks postkaartidele on Made lasknud teha oma piltidest ka kõrge kvaliteediga giclée-printe. Need on trükitud spetsiaalsete tuhmumiskindlate värvidega happevabale paberile, mis tagab trüki kõrge kvaliteedi. Sellest tuleneb ka giclée-printide suhteliselt kõrgem hind (võrreldes postkaartidega). Selline kunstprint sarnaneb originaaliga, tööd on nummerdatud ja signeeritud ning neid sobib raamituna seinale panna.
Näitusetöid, mis on lõuendil, saab samuti tiražeerida, kuid mitte lõputult. “See on ka kliendile garantii, et see pole mingi masstoodang,” sõnas Made Balbat. Tänasele kohtumisõhtule võtab Made kaasa nii printe kui ka postkaarte, et näidata, milline on prinditud pilt võrreldes lõuendiga.

Jooks koos huntidega

Omaette teema on kolmest pildist koosnev libahundi sari, mis valmis lastekirjanduse keskuse poolt EV100 raames korraldatud näituse “Jookse koos huntidega” tarbeks. Samad kolm pilti on ka rahvusvaheliselt ringi rännanud, kevadel olid need Londoni raamatumessil. “See oli minu jaoks huvitav, kuna sain tänu sellele kaastööd ühes maailmakuulsas kirjastuses. HarperColins leidis mu sealt. Nüüd tulebki lasteraamat, mis antakse välja Indias. Minu jaoks oli see huvitav, pidin süvenema India folkloori.
Põnev, et iga raamatuga avastad mingeid uusi asju, ka muinasjuttude puhul. Loed veel uuesti läbi ja avastad ikka midagi uut.
Muinasjutud on üldse toredad, nad ei ole ainult lastele, seal on neid kihte nii palju, igaüks leiab midagi. Need pildid on ka sellised, et pole ainult laste pildid, sobib ka täiskasvanutel vaadata, ma loodan.”
Lastekirjanduse keskus on ka varem teemasid näitusteks välja pakkunud, kuid Madel pole olnud sellist aega ja võimalust teha loomingut, millel pole tellijat. “Illustraatorid on seotud kindlate tellimuste tähtaegadega ja siis on aina kiire ja kiire. Nüüd aga tekkis selline hetk, ja ma sugugi ei kahetse, et tegin oma tahtmist.” Lähiajal rändavad tema pildid ka Riiga, olles seal nukukunsti näituse festivalil koos paari teise eesti illustraatori töödega nukkudele taustaks.
Üks seik veel Londoni näitusest. Enne sinna minekut pidi iga illustraator välja mõtlema ennast tutvustava lause. Made läks ideede kogumiseks oma kahe koeraga Kehtna parki jalutama ja seal tuli talle pähe lause, mis kõlas umbes nii: “Maagiliste muinasjuttude illustreerimine paneb mind tundma, nagu jookseksin ma huntidega.”
Selles lauses on Made arvates tõetera sees. “Kui parasjagu mingit pilti teed, lähed täitsa sinna sisse ära ja eladki natukene seal libahundi maailmas.
Kui tellitud pildi etteantud tekst eriti ei inspireeri ja jõuga krutid seda endast välja, siis pärast on see pildist tegelikult näha, vähemalt endale küll. Sellepärast ongi mul hea meel nende viimaste piltide üle, need on nagu minu pildid. Mul on olnud neid hästi tore teha ja ehk siis vaataja saab ka sellest midagi ja tunneb mingit energiat.”

Digimaailma eripära

Made üritab natuke lahti rääkida ka seda, kuidas illustratsioonid sünnivad. Tegemist on fotokollaažidega, mille tegemisel kasutab Made digilauda ja digipliiatsit, millega ta siis joonistab. “See on küllaltki aega- ja nokitsemist nõudev töö,” sõnas Made. Raamatukoguga on jäänud Madel kokkulepe, et kohtumisõhtul ühendab ta suure ekraani arvutiga ja näitab, kuidas tema tööd kiht-kihilt sünnivad.
Kõik saab aga alguse pliiatsijoonistusest paberil. “See digimaailm võimaldab kergemini asju muuta. Kasvõi see libahunt, et kas ta vaatab nüüd siia- või sinnapoole. Tegelikult selle digitehnikani jõudmine… ma mäletan väga hästi seda hetke. Ma tegin parajasti TEA kirjastuse tellimusel raamatut “Sabaotsakesed”. Hakkasin tegema nagu ikka ja mõte jooksis nii kinni, et jälle pean ümber tegema, no misasja. Ja siis käis klõps ära, et nüüd ma proovin. Tegin pildi arvutis ja see meeldis kirjastajale,” meenutas Made digimaailma tulekut oma ellu.
Madel on olnud väga tore koostöö Olivia Saarega, kes spetsiaalselt tahtis, et kunstnik tema lasteraamatuid illustreeriks digitaalselt. “See on suurim kompliment illustraatorile, et kirjanik tahab sinuga koostööd teha.” TEA kirjastus aga lõpetas tegevuse ja enam lasteraamatuid välja ei anna. “See on ka üks põhjus, miks ma ise neid pilte välja annan,” lisas Made.
Peale illustratsioonide on Made Balbat teinud ka mitmeid kaanekujundusi, millest üks viimaseid on olnud “Põhjamaade romaani” sarjast Kjell Westö “Väävelkollane taevas”. “Selle sarja puhul meeldib mulle, et olen seda aastaid teinud, kuid nad kõik on eriilmelised, pole ette antud, et pean seda kirjatüüpi kasutama või pilt peab olema nii suur või väike. Ma saan täitsa ise otsustada,“ rääkis Made Balbat. Tänaseks on ta selle sarja raamatuid kujundatud nii palju, et see töö peaks tal enda arvates käpas olema, ehkki nokitsemist on selles töös palju.
Esimene raamat, mille Made Balbat sellest sarjast kujundas, oli Herbjorg Wassmö “Dina raamat”, mis on valminud täiesti käsitsi. Samamoodi käsitsi on valminud kujundus ühele Doris Kareva raamatule.

Silmad peavad olema

Oma juurtelt on Made tallinlane, seal sündinud ja kasvanud. Veel mõned aastad tagasi elas ta Sauel, kuid seal jäi maja pärast laste pesast lendamist talle ja mehele suureks. Väiksema maja otsingutel jõudsid nad Kehtnasse, kus nende praegune maja ja Kehtna mõisa park neid täielikult ära võlus. Majas on ruumi ateljee jaoks ja sellel on oma aed. Kuna Madel on kolm kassi ja kaks koera, on oma aed tema jaoks väga oluline. Hetkel on Madel ateljees remont, kuid kui see tehtud saab, korraldab ta avatud uste päeva.
Kuigi Made peateemaks on illustratsioonid, valmib tema käe all ka palju vabagraafikat. Neid kahte suunda ta aga koos eksponeerida ei taha ja nii mõlgutab kunstnik mõtteid selle üle, et ehk peaks Raplas korraldama ka graafikanäituse.
Hobi korras on Made käinud kaks aastat Kehtna kunstide koolis Saima Randjärve juures keraamikaringis. “Keraamika on tore, kuna midagi tuleb ikka välja. See on teraapia,” sõnas Made. Ka keraamikas ei pääse tema looming figuratiivsusest. Teised ongi imestanud, et kas ta teeb keraamikaringis mänguasju. Nägu kui selline on peale keraamika olulisel kohal ka Made piltides. “Esimene asi, millest ma alustan, on see, et ta peab sulle otsa vaatama ja siis tuleb kõik muu sinna ümber. Olgu ta kasvõi lumememm, aga silmad peavad peas olema. Mulle väga meeldib abstraktne kunst, kui see on hästi tehtud, kuid ma olen ise paadunud figuratiivse kunsti esindaja. Graafikas samamoodi. Isegi kui ma graafikas graveerin plaati, ei alusta ma ühest nurgast, vaid hakkan peale silmadest. Siis ta juba elab ja vaatab mind.”
Oluliseks hobiks on tema jaoks ka aiandus. Tema maakodu asub Võrumaal, kus on samuti aed. “See tähendab, et lõpuks ei jõua kumbagi nii korda, kui tahaks,” nentis Made naerdes. Suur hobi on veel lugemine, mis sai alguse Made emast, kes on eluaeg olnud kirjandusinimene ja teatriajakirjanik. Siiani arutlevad nad omavahel uute raamatute üle. Kõik need raamatud, mida Made on illustreerinud ja kujundanud, on ta ise läbi lugenud. “Ma ei saa aru kujundajast, kes ütleb, et ta ei loe raamatut läbi. Minu jaoks ei lähe see mitte.” Viimastest lugemiselamustest toobki Made välja teose “Väävelkollane taevas”. Eesti kirjanikest on Made lemmikud näiteks Peeter Sauter ja Mart Kivastik, kelle teoseid ta aga veel kujundanud ei ole.