Kui istuks õige maha ja peaks nõu, enne kui järgmisse kampaaniasse sööstame?

Raplamaa Sõnumid.

Kümme aastat tagasi Eestis alanud “Teeme ära” on tänaseks kasvanud ülemaailmseks ettevõtmiseks. Kui toona üllatas kõiki viiekümne tuhande pealine osalejate seltskond, siis nüüd räägitakse miljonitest inimestest, kes on Tallinna staabi juhtimisel valmis maakera saastast puhtaks tegema. Vähemalt on selline pretensioonikas unistus välja käidud ja, nagu praegu kombeks, ka Eesti Vabariigi sajanda sünnipäevaga seotud.
Umbes nii, et meie siin teeme oma tähtpäeva puhul uhke kingituse kogu maailmale. Ilus ju tegelikult! Ja kajab maailma mastaabis ka uhkelt vastu. Kui see viimane ongi peamine eesmärk, siis võib juba ette ära öelda, et tegu on tehtud.
Paraku ei peaks mitte vastukaja kõige olulisem olema, vaid see, et me tahame ka tegelikult oma koduplaneeti saastast puhastada ja puhtana hoida. Kahjuks peame nii endale kui ka kogu maailmale ausalt tunnistama, et see ei ole kampaaniakorras täidetav ülesanne. Võiks ju arvata, et meis, eestlastes, on viimase kümne aastaga juba kujunenud sisemine vajadus hoida puhtana keskkonda, kus liigume ning et kevadised, suvised ja sügisesed koristustalgud on iseenesest mõistetavad ka ilma, et neid kuidagi läbi sotsiaalmeedia ponnistama peaks.
Aga võta näpust! Eestimaa loodus ei ole väga oluliselt puhtamaks saanud ja saastajad oleme ikka meie ise, mitte keegi mujalt tulnu. Meie metsad, nii palju kui neid veel järel, on nii taimedele, loomadele, põhjaveele kui ka inimesele ohtlikku sodi täis tassitud ja nende read, kes kellegi teise tagant koristamist hullupööra fännavad, ei ole mitte kasvanud, vaid (piinlik tunnistada) hoopis sootuks kokku kuivanud.
Raplamaa, muuseas, kuulub enam saastunud metsadega maakondade hulka. See on fakt. Ja fakt on seegi, et 15. septembril, maailma koristamise päeval, on Raplamaal ühistegevus mõnevõrra korraldamata. Isegi koordineerijat, kes teaks, kuidas leida kõige saastatumad paigad ja oskaks osaleda tahtjaid suunata, ei ole suudetud (osatud või tahetudki?) kohapealt leida. Ilmselt ongi vist nii, et väga ambitsioonikas maailmakoristamise päev on sotsiaalmeedia kogukonnale kordades olulisem kui kodutanuma puhtana hoidmine.
Teisalt võiks ju öelda, et kah asi, mille üle lärmi tõsta. Selge, et looduse saastajaid ei ole võimalik ei paludes ega käskides prügikoristustalgutele mobiliseerida. Selle tõsiasjaga tuleb ilmselt leppida. Ja teised – neil, kellel igasugustes kampaaniates osalemine on juba niikuinii veres, ei ole probleemi nende paikade leidmisega, kus oma ühistöö vajadust välja elada. Küsimus on hoopis muus. Nimelt selles, kas niisugust kampaaniate tegemist pelgalt kampaaniate enda pärast saab üldse tulemuslikuks pidada? Seda võiks ehk küll arutada.

Samal teemal

Iga tegu loeb Haldi Ellam. Käisin lastega rannas, tuntud sadamalinnast mõne kilomeetri kaugusel, teest paarsada meetrit eemal. Kõigepealt ei suutnud ma ära imest...
Laua taga istuda ja kiruda on tobe, tuleb hakata t... Haldi Ellam / Foto: Haldi Ellam Ettevõtlusnädalal, 5. oktoobril toimus TaevaniMaani Meistrikojas motivatsiooniõhtu “NOOR AUS NAINE”, kus MTÜ Ettevõt...
Jõulukuusk kui jääde Riigikontroll avaldas 14. detsembril auditi, mis käsitleb olmejäätmete kogumist ja taaskasutusse suunamist. Avaldame sel puhul samal päeval riigikontr...

Üks kommentaar Kui istuks õige maha ja peaks nõu, enne kui järgmisse kampaaniasse sööstame?

  1. m ütleb:

    Mõistlik mõte!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga