Ajatute käsitöötehnikate planetaarium

0

Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.

Alates 8. septembrist on Tallinnas Katariina kirikus avatud Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu näitus AJATUS. 32 meistri seas on esindatud ka kahe Raplamaa käsitöölise, Liina Langi ja Maret Sikstuse tööd. Näitus jääb avatuks kuni 7. oktoobrini.

Astudes Katariina kirikusse, võtab külastajat peale sealse rahu ja vaikuse vastu justkui planetaarium. Näituse tööd on nimelt kujundatud kerakujuliselt. Näituse kuraatorid on Mae Kivilo ja Kaarel Kuusk. Kivilo sõnas kera kasutamise põhjuste kohta, et kera on kõige lihtsam ja puhtam vorm. See vorm eemaldab tööst kõik üleliigse ja alles jääb essents. Käsitöölisele on aga kera raske vorm, nii et need, kes sellega hakkama saavad, võivad endale Kivilo sõnul südamerahus öelda, et nad on tõelised meistrid.
Kera on aga ka esteetiliselt nauditav vorm. Samuti viib kera mõtted tähtedele, Linnuteele ja planeetidele ning loob niimoodi silla nende meistritega, kes elasid enne meid ja samamoodi tähistaevast vaatasid. Seda seost universumiga ei taha näituse koostajad küll peale suruda, kuid tuleb tõdeda, et keset näitusesaali seistes tekib tunne, justkui seisaks kesk maailmaruumi, planeetide vahel.
Kuid need planeedid on erilised, olles kaetud näiteks imeliste tikanditega või kootud kõige kaunimates mustrites. Leidub ka “planeete”, mis on valmistatud puidust või hoopis metallist. See näitus annab hea ülevaate käsitööoskustest, mis on meid saatnud sajandeid ja mis tänu sellistele suurepärastele meistritele kanduvad põlvest põlve edasi.
Oma osa näitusele annab muidugi juurde ruum ise. On ju Katariina kiriku müüride vahele talletunud nii palju ajalugu. Kivilo sõnaski, et peale piisavalt suure ja kõrge ruumi on selle paiga eelis emotsioonid, mis on sinna talletunud.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu projektijuht Liina Veskimägi sõnas meistrite valiku kohta, et nad tahtsid, et näitusel oleks esindatud erinevad tehnikad, mis Eestile kõige omasemad ja samas on ajatud. Meistrite valikul oli tähtis, et tal oleks välja kujunenud oma käekiri ja ta annaks oma teadmisi ka teistele edasi. Liina Langi kohta sõnas Veskimägi, et Haapsalu sallide kudumises on Langi imehea meister. Sama meelt oli ka Kivilo, kes Langit tunneb juba varasemast ajast, olles tema õpetaja olnud “Käsitööga tööle” projektis.
Liina Langi ise sõnas näitusel osalemise kohta, et ta on väga õnnelik ja meelitatud sellest. Iga meister pidi näituse kataloogi tarbeks enda jaoks lahti mõtestama mõiste “ajatus”. Langi on selle kohta kirjutanud, et pitssalli vaadates ei saa kunagi olla kindel, millal see on kootud. Traditsioonilised kirjad on kujunenud ajapikku ja pitsikuduja loob ajatut ilu, millel ei ole kiirmoega midagi pistmist. Langi loob ka ise pitsikirju ja kudumissümbolid on universaalne keel, mis ületab nii vanuse, aja kui ka ruumi piire.
Maret Sikstuse töö, kalavõrk on küll hästi lihtne, kuid Veskimäe sõnul on meistreid, kes selle kudumise tehnikat veel oskavad, Eestis väga vähe. Ka Sikstus ise sõnas, et Mardilaadal käies tulid tema juurde mitmed naised, kes võrkudega merel kala püüdmas käivad, kuid parandada neid ei oska. Seda tehnikat on Sikstus teinud mõned aastad, kuid vaatamata tehnika käpasolekule võttis kerakujulise võrgu väljamõtlemine ja tegemine siiski aega. Oma tööga teiste meistrite kõrval olemise kohta sõnas Sikstus, et see on uskumatu tunne.
Näituse külastajale tasub aga südamele panna, et peale nende imeliste tööde vaatamise tuleb kindlasti lugeda ka näituse kataloogi, kuna see avab tööde teise tasandi ja nende taga olevad lood.