Cätlin Mägi: Pärimusmuusika on äge, ostke pill ja minge kursustele!

0
24

Mari Tammar / foto:erakogu

14.-15. septembril toimub Raplas kultuurifestival Särin, kus astub lavale ka Märjamaalt pärit, praegu Viljandis elav pärimusmuusik, õpetaja ja uurija Cätlin Mägi (neiupõlve nimega Jaago), kes esitleb oma värskeimat plaati “Mu pill parmupill”.

14. septembril hakkab Raplas kõlama eesti vanem parmupillimuusika, aga täiesti uues kuues. Oma lugusid ei esita Cätlin vaid ühel parmupillil, vaid laseb kõlada tervel orkestril. Kuidas on võimalik ühel inimesel mängida korraga mitut pilli, tuleb ise vaatama tulla.
Lisaks parmupillile mängib Cätlin ka torupilli ja flööti ning on erinevate ansamblite ja artistidega koos mänginud ligi 40 plaadil. Särinal esitletav plaat on tema kolmas sooloalbum, millel laseb kõlada ligi poolesajal oma kollektsiooni kuuluval parmupillil. Kohtume Cätliniga mõnusal päikselisel päeval ühes Viljandi kohvikus.

Cätlin, oled sündinud ja üles kasvanud Märjamaal. Mis on need esimesed märksõnad, mis sul Märjamaaga seoses meenuvad?
Ikka kodu, vanaema ja vanaisa – vanaisa küll enam ei ole, aga vanaisa-vanaema käivad kokku, ja siis muusikakool ja kool.

Kui tihti sa praegu Märjamaale satud?
Päris tihti, sest Märjamaa on meie perel selline vahebaas. Kui Tallinnas on mingi esinemine või asi, viskame lapsed Märjamaale ära ja tuleme pärast neile järele.
Kas oled teadlikult otsinud ka Märjamaa pillilugusid või selle piirkonna materjali?
Kui ma tegin seda parmupilli plaati, siis mõtlesin, et üks lugu võiks olla päris Märjamaalt. Siis otsisin ja see oli teadlik valik, aga üldiselt ma pole Märjamaa pärimusmuusikasse süvenenud või uurinud Raplamaad üldse. Pigem on Margit Kuhi seda teinud ja tänu Margitile olen mingeid lugusid kohanud. Aga see on veel ees, ma arvan.
Kuna ma olen ise rohkem pillimuusika inimene, mõtleksin mingile Raplamaa pillilugude vihikule, et see kunagi välja anda. Praegu me Aida alt (Eesti Pärimusmuusika Keskuse alt – toim) anname välja noodivihikute sarja. Just tegime Mulgimaa pillilugudest ja kohe on tulemas lõõtsavihik. Kui Rapla maakond seda ise toetaks ka, oleks vaja ainult natuke tööd ja see Raplamaa pillilugude vihik oleks valmis, ma arvan.

Sa oled lõpetanud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi ja seal oli see Ullude kamp, kellele mina ja Maili Metssalu algklasside tüdrukutena suu lahti alt üles vaatasime, kuidas te olite ja igasugu asju korraldasite. Sealt võtsime eeskuju ja hakkasime hiljem ka ise erinevaid sündmusi eest vedama. Kaudselt, ma arvan, elab Särinas seesama Ullude vaim. Kes need Ullud olid?
Eks see oli üks puberteetidest koosnev väljundit otsiv noorte kamp. See, mida tegime, oli natuke imelik ja igal juhul ühiskonna üldisest suhtumisest kõrvalepõige. Näiteks mina käisin koolis isa pidžaamapükstega ja siis meil olid mingid suured lohvakad pluusid, eheteks naelad ja kruvid. Selliseid asju tegime, mida tavainimene ei teeks. Aga kokkuvõtvalt oli see sõpruskond, kellega saame praegugi kokku. See oli see, mis väga paljudel keskkoolis tekib, või ka ülikoolis, et kamp, kellega koos tegutsed, kasvab sulle südame külge.

Kas sinu Viljandisse õppima tulek oli ka kuidagi Ullude tegemiste järelmõju?
Pigem on see pärit Rapla folgiklubist, mida Marje Reimund tegi. Juhuslikult olime Ulludega selles folgiklubis ka tegusad. Sinna tulid esinejad – ansambel Alleaa, Jaan Tätte ja Marko Matvere. Seal sain aru, et muusika ei ole ainult poppmuusika, vaid et on teistmoodi muusikat ka ja mulle hakkas see väga meeldima. Seega oli folgiklubi, kust tulid mõtted, et pärimusmuusika on päris äge.
Aga mis pilli tulla õppima, see tekkis, vaadates Eurovisioni Eesti eelvooru, kus Celia Roose mängis torupilli. Mingid “Klounid ja narrid” või ma ei tea, mis lugu see oli, Hanna-Liina Võsa ja Maarja-Liis laulsid. Aga seal ma nägin, et naine mängib torupilli ja ohh ma tahan ka torupilli mängida.

Siis, kui mina Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima tulin, olid sina selle kooli juba lõpetanud ja olid õppejõud. Nägid hoopis teistsugune välja (ei kandnud enam isa pidžaamapükse). Nüüd, pärast lapsepuhkust oled septembrist uuesti tagasi. Mis on see, mida sa kõige olulisemaks pead oma õpilastele edasi anda?
Ma vaatan, et nad siin ära ei nõrkeks selle koorma all. Ma tahan aidata neil koolitee rahulikult välja kanda, et nad oleksid positiivsed ja et pilliga edasi tegelemine oleks nende jaoks äge. Oleks minu arvates väga tore, kui õpilane läheks eriala edasi tegema – see ei pea olema pillimäng, see võib olla ka Aida juhtimine või mistahes asi. Tahaks, et mõttemall, mis siin on, läheks ühiskonda edasi. Ja kui keegi tahab pillimängijana edasi pürgida, siis ma tahan, et ta oleks ka hea ja professionaalne pillimängija ehk päris palju panen ma rõhku ka pillimängu kvaliteedile.

Mida sa pead silmas selle mõttemalli all?
Pärimusmuusika, mida siin koolis õpime, pärineb enne nõuka-aega tehtud arhiivisalvestustelt. Et seda tänapäeva tuua, peab kuulama arhiivisalvestusi ja neid jäljendama. Tahan õpetada väärtustama just seda vana, mitte ainult seda, et mängime ägedalt pärimuspilli, aga tegelikult teeme oma lugusid ja mängime hoopis muud muusikat. Katsun seda pärimusmaterjali inimestele pähe surada ja selgeks teha, et see on äge.

Viljandi folgil jäi mulle silma, et palju esitati omaloomingut, autorilaule ja maailmamuusikat. Kuidas sina sellele tendentsile vaatad, et pärimusmuusikat jääb folgi laval vähemaks?
Viljandi folgil on seda repertuaari muidugi seinast seina. Kui vaadata pealava artiste, võib selline mulje jääda, aga samas Trad. Attack! teeb väga palju arhiiviasju, mina tegin puhtalt ainult arhiivimaterjalil põhineva kava ja Rüüt teeb arhiiviasju. Seda on ikka väga palju. Aga on ka bände, kes seda ei oska veel või ei julge kasutada.
Kuidas ma sellesse suhtun? Pigem inimesed tegutsegu ja tulgu uut muusikat peale, küll siis iga inimene leiab oma suuna. Ma ei keela midagi teha, aga mulle endale meeldib, kui see, mida esitatakse, on ikka pärimusmuusikast tulnud. Ma ise inspireerun neist vanadest asjadest, tahaksin, et neid osataks väärtustada ja tänapäeva tuua.

Sulle meeldib väga süveneda vanadesse arhiivisalvestustesse, uurida vanu pillimehi, nende mänguvõtteid ja lugude iseloomu. Mis on see, mis sind nende arhiivisalvestuste maailmas võlub?
Minu arvates on arhiivisalvestused A ja O, ma isiklikult tunnen, et kui ma ei võtaks neid noodistusi teha, siis ma oleks puudulik natuke. Hetkel tegelen näiteks Torupilli Jussi lugudega. Panen kokku kogumikku, mis 2020 kevadel peaks välja tulema. Torupilli Jussi sünnist saab siis 175 aastat. Ja tal on 32 erinevat lugu. Tahaksin kõik tema lood ära õppida. Soovin teha sellise kogumiku, kus on tema vanad salvestused ja minu uuesti mängitud variandid ning tema elulugu.
Ma olen kogu aeg mõelnud, et tahaks need Jussi lood ära õppida, et siis saab selle stiili paremini kätte ja kaunistused ja tema mõttemalli. Paari-kolme looga ei saa, kümne looga ka ei saa. Tuligi mõte, et ohh, ma õpin juba kõik ära. Ja mulle õudselt meeldib. Meil on Eesti Rahvaluule Arhiivis nii palju pillimuusikat, mida võiks esile tõsta ja mille järgi mängida. Sellepärast ma tegelengi selle noodikoguga (noodivihikud + noodikogu internetis) ja soovin, et vanad pillilood saaksid tänapäeval jälle mängitavaks.

Aga kuidas arhiivisalvestuste pealt noodistamine käib?
Võtad näiteks ühe 1913. aastal vaharullile salvestatud loo. Lugu on selline kragisev ja krigisev, mingi vilelugu, millest pole midagi aru saada. Proovid seda nooti panna, esialgu originaaltempos kogu meloodia, siis võtad salvestuse tohutult palju aeglasemaks ja hakkad kuulama, mis seal vahel veel on – kaunistused või asjad, mida kiiresti ära ei kuule. Nii see noodistus tekib. Osa lugusid on hästi segased, siis on lõpuks minu otsus, milline meloodia sealt välja tuleb. Aga muidugi on ka väga selgeid lugusid, mille lihtsalt paned ruttu nooti ja ongi tehtud. Seal noodikogus (folk.ee/noodikogu) on noodistuste kõrval arhiivisalvestused ka, mida saab ise kuulata.

Kuidas vana materjali omaks võetakse?
Ma näen, et meie oma ringkond, st pärimusmuusika tudengid, siit edasi läinud õpetajad ja Viljandi Kultuuriakadeemia pärimusmuusikaga seotud inimesed võtavad selle materjali küll täiega kasutusele. Olen kuulnud, et ka mõned muusikakooli õpetajad kasutavad ja et näiteks Ott Kask võttis sealt loo ja tegi puhkpilliorkestrile seade. Ega ma täpselt ei tea, kes ja kuidas sealt lugusid võtab.

Üks tendents folgi laval on ka kõiksugu luuperite ja tehniliste vidinate kasutamine. Sina oma uuel plaadil, mida ka Raplas esitled, kasutad samuti luuperit. Mis see nüüd täpsemalt on?
Ma olen natuke juba ilmas elanud ja projekte teinud. Olen sooloplaate andnud välja, kus ma mängin üksinda parmupilli ja torupilli ja olen ka erinevate ansamblitega mänginud. Nüüd on eluetapp sinnamaani jõudnud, et tahaksin üksinda mängida, aga midagi põnevat veel juurde ka teha ja luuper annab selleks võimaluse. Luuperit kasutades saad salvestada ühe helirea sisse ja siis järgmise kihi/helirea sinna peale mängida. Parmupilliga on põnev neid kihte sättida ja neid katsetusi teha ja veel mingeid efekte juurde lisada.

Kas selline tehnika pealetung folkmuusika interpreteerimisel on paratamatu?
“Paratamatu” kõlab natuke negatiivselt. Ma arvan, et see on loomulik, sest muusikamaailmas inimesed ja põlvkonnad vahetuvad ja selle põlvkonnaga kaasneb tõesti mingisugune tehniline moeröögatus. Minu arvates on see tore, et võetakse kasutusele tänapäevaseid elektroonilisi pille. Vanasti tuli ka akordion moeröögatusena ja siis võeti see kasutusele, tuli süntesaator jne.

Umbes 10 aastat tagasi mulle antud intervjuus ütlesid, et pärimusmuusika on friikide pärusmaa ja laiadesse massidesse see kindlasti kunagi ei jõua. Kas sa oled täna veel sama meelt?
No ta on ikka kuidagi friikide pärusmaa, aga õnneks on seda murdnud Trad. Attack! ja tema edulugu ja Curly Strings. Seda ma ei osanud ette näha, et niimoodi läheb, aga see on ainult positiivne ja tore. Ja ma julgustan kõiki neid inimesi, kes näevad mõnel laval parmupilli või karmoškat ja mõtlevad, et tahaks ka mängida – võtke ja tehke, see pole midagi keerulist. Ostke pill ja minge kursustele! Nii palju on näiteid, kes on võtnud ja ostnud endale pilli ja hakanud mingis eas veel pilli mängima – see on äge.

Oma Viljandi folgi kontserdil ütlesid, et sinu soov on, et iga eestlane õpiks parmupilli mängima.
Jah. Parmupill on mõnus lihtne pill ja sealt saab selle ahhaa-elamuse kohe kätte.

Sa oled tänaseks sidunud oma elu ja tegemised Viljandiga. Millisena sealtpoolt sulle Raplamaa paistab?
Minu hing on ikka ka seal (Raplamaal) ja ikka jälgin natuke rohkem neid tegevusi, mis seal tehakse. Mulle väga meeldib Särina festival, mis on nüüd tekkinud, see on kindlasti väga äge. Siis Märjamaa folk – au ja kiitus, et selline festivalikene on püsti pandud. Märjamaal on ka väga aktiivsed lõõtsa mängivad naised – ülitore, kohe läheb hing soojaks. Vana-Vigalas on eestvedaja Krista Tõldmaker, kes kutsus meid sinna ühte laagrisse esinema. Sealt on tulnud meile ka mõned õpilased – üks kandlemängija tüdruk lõpetas just eelmisel aastal. Ja Margit Kuhi korraldatud laagrid ja Kandlekoda. Maiu Linnamäel on alati käed avatud, et tehke mõni pärimusmuusika õpituba. Mulle tundub, et mõnusalt aktiivne on see eluolu seal ja Raplamaa kuvand pärimusmuusika ja -kultuuri mõttes on positiivne väljastpoolt vaadates.

Särin on üks sellistest algatustest, mis püüab Eesti mastaabis Raplamaa rohkem nähtavaks ja kuuldavaks teha, nii nagu Viljandi folk on teinud Viljandi. Mis sa arvad, mida selliseks õnnestumiseks vaja oleks?
Ma arvan, et kõik sõltub eestvedajatest. Kui nad on positiivsed ja energiarikkad ja tiim veab täie energiaga seda eest, siis peaks õnnestuma. Ma käisin suvel Seto folgil ja seal oli tunda, et tohutu töö oli tehtud. On oluline, et eestvedajad ära ei väsiks ja tehtaks ikkagi särasilmil. Mina olen igal juhul valmis panustama. (Hakkab naerma.) Teeme selle Raplamaa pillilugudega noodivihiku ära ja kutsume muusikakooli lapsed Särina hommikul õpituppa ja siis pärast esinema ja siis tulevad lapsevanemad vaatama ja nii tore on.

Millega sa hetkel tegeled? Mis projektid veel käsil on?
Torupilli Jussi projektist juba rääkisin ja nendest noodivihikutest ka ja tudengitega möllan. Lõikuspeole teen filmimuusika klippe ja Torupilli Jussi trioga tahaks ka ühe video välja anda kevadel. Ja tantsupidu tuleb, käisime just tantsupeo lugude salvestamisel. Olen seal üks saateansambli liige, kes mängib torupilli, parmupilli ja flööti. Ja selliseid väikeseid esinemisi on palju. Ja mul on ka üks ballett Estonias, kus ma mängin torupilli, “Katariina I”. Toomas Edur lavastas ja Taimo Aints tegi muusika. Eelmisel hooajal see algas ja nüüd jätkub.

Väga huvitav, ei tule selle pealegi, et balleti saateks võiks torupill kõlada.
Jah. Ma alguses kõnnin talutüdrukuna torupilliga üle lava ja Katariina tantsib seal midagi, pärast mängin orkestriaugus kannelt ka. Vahepeal istun garderoobis, teen oma noodistusi ja vaatan ekraanilt, kui kaugel juba on, kas pean juba minema. (Heliseb telefon. Helistab Cätlini tütar Emma, kellel on ratsatrenn lõppenud ja tahaks koju saada.)

Kes sind kodus ootavad?
Mul on kolm last. Kaheaastane Ludvig, seitsmeaastane Klara ja 13-aastane Emma. Ja abikaasa. (Samuti muusik ja õpetaja Marko Mägi – toim.) Energiat läheb laste ja kodu pidamisele päris palju, aga see on praegu see aeg ja ma üldse ei kurda, sest mida rohkem teed, seda rohkem jõuad ja lapsi peab ju olema.

Kuidas sa ikkagi jõuad? Vanasti oli sul märkmikus päevaplaan, kus oli tundide või isegi minutite kaupa ära jagatud, mida päeva jooksul teed.
Kas juba siis oli? Aga jah, mulle meeldib organiseerida oma aega ja päeva ja asju. Ma pole üldse viimase minuti inimene. Ma tahan asjad varem valmis teha ja ma pigem planeeringi juba tegevusi varasemasse etappi, et asjad õigel ajal tehtud saaks. Mulle meeldib süsteemsus ja kord – see on palju abiks.

Ja veel jõuad sporti ka teha. Hiljuti panid FB-sse pildi Hamburgi rattarallilt.
Ma pole mingi spordiinimene olnud väikesest peale, see on pigem nüüd alles sattunud mu ellu, aga on tõesti nii äge suvel ringi uhada ilusa ilmaga mööda Viljandimaa teid. Mu isa on fänn, on hakanud käima laagrites ja võistlustel. Ta on vedanud mind ja mu abikaasat igale poole kaasa.

Kas lülitad end rattaga sõites välja või analüüsid arhiivisalvestusi edasi?
Rattaga sõites ma korrastan oma elu üldse. Mida pean reisile kaasa pakkima? Mida ma lastele kaasa pakin? Kuidas ma kirjale vastan? Kuidas ma seda raamatut teen? Ma mõtlen rattaga sõites selliseid asju välja ja rattaga sõites tuleb jube palju häid ideid. (Naerab.)