Hageri vennastekoguduse palvemaja tähistas 200. aastapäeva konverentsiga

0

Maire Kõrver / foto: erakogu

Septembrikuu kolmandal nädalavahetusel tähistas Hageri kogudus vennastekoguduse läbi kahe sajandi püsinud, muinsuskaitse alla võetud palvemaja 200. aastapäeva. Pühapäevasele muusika ning arvukate sõnavõttude ja tervitustega pidulikumale osale eelnes laupäeval, 15. septembril akadeemiliste ettekannetega konverents.

Vennastekoguduse liikumisele kui laiemaltki kultuuriliseks mõjuriks kujunenud kristlikule äratusliikumisele pühendatud konverents kandis intrigeerivat pealkirja “Vennastekogudus – kellele ja miks?”.
Konverentsi avas Hageri koguduse õpetaja, EELK Lääne-Harju praostkonna praost Jüri Vallsalu. Ta meenutas, et Hernhutist lähtub nüüdseks juba 288 aastat kestnud traditsioon – nii kaua antakse välja kogumikku „Vaimulikud loosungid“, ülemaailmse vennastekoguduse kõigile liikmetele sama tekstiga, nende oma keelde tõlgitud loosungiraamatu 288. väljaanne sisaldab aasta igaks päevaks kahte piiblisalmi ning nendega haakuvat vaimulikku mõttetera.
Konverentsi modereeris kirikuloolane Priit Rohtmets, ettekande tegid Tartu Ülikooli õppejõud PhD Andres Andresen, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, lavastaja ja näitleja Anne Türnpu, Eesti Evangeelse Vennastekoguduse vanem Eenok Haamer ja vennastekoguduse piiskop Friedrich Waas Saksamaalt Hernnhuti linnast. Konverentsile järgnes paneeldiskussioon, kus osalesid veel piiskop Joel Luhamets, kirikuõpetaja Tanel Ots ja ajaloolane Jaanus Plaat.
Andres Andresen käsitles Saksamaalt Eestisse tulnud vennastekoguduse liikumise tähendust Eesti ajaloos. Vennastekogudust võib lugeda ka esimeseks massiliseks rahvaliikumiseks Eestis. 1830. aastatel oli vennastekoguduses ligi 50 000 talupoega.
Pärast seda, kui Põhjasõja käigus 1710 vahetus Baltikumis poliitiline ülemvõim ja Rootsi kuninga asemele astus Vene tsaar, jõudis eesti talurahva olukord madalseisu. Baltisaksa mõisnikkonna pingutused olid suunatud pärisoristelt talupoegadelt mõisakoormiste sissenõudmisele. Vene ajal kadus talurahvahariduselt riigi toetus, üksikud püsima jäänud talurahvakoolid jäid sõltuma kohaliku luteri pastori entusiasmist.
Hernhuutlus omamoodi nagu mahendas seisuste vahesid ja pietistlikust vagadusvaimust haaratud ülemkiht hakkas ka maarahva esindajat senisest enam inimeseks pidama. Vennasteliikumise ülesehitus oli maarahva jaoks uus ja atraktiivne – igal liikmel sõnaõigus ja võimalus koguduseelus osaleda ning vahet ei tehta hariduse ega seisuse põhjal.
Vennastekogudus oli kirjakultuuri edendaja. Kirjandusloolane Rudolf Põldmäe on välja toonud, et hernhuutlased viisid talurahva esimest korda lähemasse kontakti usulise kirjanduse ja raamatukultuuriga.
Vennastekogudust võib pidada ühistegevuse ja laulukultuuri edendajaks, laulutund oli üks jumalateenistuse vorm. Asutati laulukoorid, sh lastekoorid, arenes mitmehäälne koorilaul. Siit ka algtõuge edasiseks, meie laulupidudeks.
Teisalt osutus vennastekogudus rahvakultuuri piirajaks, sest hernhuutlusega kaasnes mõjus võitlus rahvausundi ja rahvakultuuri vastu – taunitavaks peeti rahvatantsu, -laulu, enese ehtimist.
Usuline isetegevus hakkas äratama ka rahvuslikku iseteadvust. Laiuse kihelkonna pastor Heinrich Georg von Jannau nimetab 19. sajandi keskpaiku hernhuutlaste toetajaskonna märkimisväärsema osana „rahvaaristokraatiat“, kuhu kuuluvad heal järjel taluperemehed, koolmeistrid ja kirikuvöörmündrid. Paljud meie rahvusliku ärkamise suurkujud (C. R. Jakobson, Kreutzwald jt) on vennastekoguduse taustaga perest.
Anne Türnpu tõi Hageri palvemaja 200. aastapäeva puhul välja vennastekoguduse liikumisest inspireeritud lavastuse „Elokäük“, mida esitati tänavu augustis seitse korda. Lavastus põhineb rahvaluulearhiivi seni avaldamata lugudel ja lauludel, mis kuulutab maarahva maailmapilti, et Jumal on igal pool ja inimestes endis, igapäevase argielu sees, kohal ja kõrvu sellega.
“Kui mulle pakuti võimalust osaleda Hageri palvemaja 200. aastapäevale pühendatud konverentsil ettekandega, sõnastati mulle teema järgmiselt: milleks meile vennastekogudus? Ma jäin esiti kahevahele. Teema sõnastusest kumas läbi vastuolu. Ja nimelt: Kui ei oleks vennastekogudust, ei oleks ka meid seda küsimas, eeldusel, et küsija küsib eesti keeles, peab ennast eestlaseks, kannab eesti kultuuri ja elab sellise kultuuriga Eesti riigis. Toonitan, et kui ei oleks vennastekogudust, ei oleks eesti kirjakeelt, ei oleks eesti kultuuri, ei oleks meil sellist Eesti riiki. Nõnda ei saa me küsida – milleks meile vennastekogudus,” ütles Anne Türnpu.
Tarmo Soomere visandas suure pildi sellest, kuidas me end positsioneerime nüüdismaailmas, kus viimastel aastatel on hakatud sageli kasutama mõistet tõejärgne. Soomere soovitab öelda tõepõhjatu. Ta arutles, kuidas seostub sellega usaldus või selle puudumine ning kui oluline on meile usaldus ja kindlustunne.
Ta nentis, et see on sageli just usalduse küsimus, kas me peame midagi maailmas kindlaks või mitte. Usaldus on usk, et tehakse seda, mis on oodatud. See tähendab ka loobumist kontrollist, mida teine teeb. Inimese arengus peaks usalduse võime välja kujunema väga varases staadiumis, juba esimese kahe eluaasta jooksul. Seega arvavad paljud, et see peaks olema üks inimeseks olemise lahutamatu komponent.
Usaldusega on seotud mõiste kindlustunne. “Kindlustunne on kategooria, millega me kirjeldame inimestest, institutsioonidest või asutustest rääkides nende pädevust ja kompetentsi. Ilma nendeta ei saa hästi olla kindlustunnet. Nii et sõna usaldus kasutades me räägimegi tegelikult pädevusest ja kompetentsist. Teadus on ajalooliselt olnud just selles mõttes oluline usaldusloome instrument,“ toonitas Soomere.
Klassikaline teadus algab faktist – fakt on tõsiasi, milles me võime rahulikult kindlad olla, et see lihtsalt ongi nõnda nii meie ühiskonnas kui ka Austraalias, Tansaanias ja Gröönimaal. Fakte tuleb käsitleda omavahel seostatuina. Kui fakte ja nende seoseid ei selgitata, võibki meil olla käes olukord, kus osa joovad mürki, teised ütlevad, et vaktsineerimine on saatanast ja kolmandad on veendunud, et meie planeet on lapik.
Faktidele kipuvad seega tähendusi andma inimesed. Et aga erinevad huvirühmad tahavad erinevaid asju, hakkab asjade tähendus sõltuma vaatekohast ja eri faktidele annavad inimesed erineva kaalu. Pole siis ime, et faktid muutuvad ebamugavaks ja vahel räägitakse, et faktid on negatiivsed, faktid on pessimistlikud, faktid on ebapatriootilised.
Eenok Haamer, kes on palju uurinud rahvausundit ja selle põimumisi ristiusuga, märkis, et Maarja nimi on tugevasti me rahvalauludes sees. Ilmselt ei ole põhjus ainult selles, et kristlus jõudis meieni katoliikluse kaudu, vaid midagi pidi juba eelnevalt leiduma ka meie rahva hinges ja meelelaadis – mingi sisemine hingeline eeldus, mis oli fooniks, et kristlus üldse nii kiiresti levis.
Haameri sõnul on hakatud mõistma, et eesti rahvausundis on olnud mõisted ja ellusuhtumine, mis ei ole vastuolus uustestamentliku eluhoiakuga. Oluline näitaja on ka see, et eesti keeles puudub grammatiline sugu, mis viitab, et me esivanematele oli soopõhiselt hierarhiline mõtlemine võõras. Hierarhiline mõtlemine rajaneb soolisel jaotusel: mees tähtsam kui naine, patriarh ülem kui pere. See on vertikaalne ellusuhtumine: tuleb tingimusteta alistuda, alt üles vaadata. Jumal ei olnud maarahva käsituses ülem kui Maarja, vaid Jumal kui täiuslikkus, milles on isadus ja emadus võrdsed pooled.
Seda annab hästi edasi kas või vennastekoguduse palvemaja pinkide paigutus, mis on ruumis laiuti. Nii ollakse rohkem üksteise kõrval, mitte kuidagi hierarhiliselt üksteise järel, kantsel ruumi ühes otsas, tähtsamad selle lähedal eespool ja kehvemad taga.
Piiskop Waas rääkis vennastekoguduse hetkeseisust ja plaanidest. Evangeelne Vennastekogudus on väike konfessioon, Saksamaal veidi üle 5000 liikme, kogudusi 16. Kogudusi on ka kümnes Euroopa riigis, liikmeid 22 000, suurim osa Hollandist, enamasti migrandid Surinamist ja Lõuna-Ameerikast.
Vennastekogudus on igal kontinendil peale Austraalia. Üleilmselt on liikmeid kokku ligi 1,2 miljonit, kellest enamik elab Aafrikas (Tansaanias 700 000). Liikmete arv kahaneb, vaid Albaanias vennastekogudus kasvab. Enamasti on need noored lastega pered. 40 aastat oli usutegevus keelatud ja nüüd tunnevad inimesed taas nälga usu järele.
Kogudus tunneb, et tal on veel suured ülesanded. Kogu oma eksistentsi kestel on see tähendanud haridus-, diakoonia- ja misjonitööd ning jumalasõna levitamist vaimulike loosungite kaudu. Herrnhutis ehitatakse praegu kooli 500 õpilasele. „Kristlastena oleme tihti teel. Seda tegi ka vennastekoguduse esimene generatsioon. Nad reisisid tihti kaugetesse maadesse. Baltimaades ei asutanud nad eraldi kirikut, vaid tulid, et luteri kirikus teenida ja talupoegi toetada usus, neid samas ka lugema, kirjutama ja laulma õpetades.
Rõõmustame, et just noored on viimastel aastatel hoidnud aktiivset kontakti kahe maa vahel. Kirikukogu ootab Herrnhuti järgmisele istungile noorte esindajat Eestist. Nelijärvel tuleb 16.-19. juulini 2019 suvine laager „Ristteed – kohtumised, mis muudavad“ neile, kes noortena on varem laagrites osalenud,“ rääkis piiskop Waas.

Kirjuta kommentaar

Kirjuta kommentaar
Sisesta nimi