Igaüks saab olla looduskaitsja

0

Haldi Ellam.

Keskkonnahariduse infopäev Raplas

Rapla keskraamatukogus oli 5. septembril keskkonnahariduse infopäev, kus Eesti õppeprogrammide pakkujad jagasid infot keskkonnahariduslike ürituste ja koolituste kohta.
Peamiselt lasteaedadele ja koolidele mõeldud infopäeval olid esindatud Keskkonnaamet, Energia Avastuskeskus, Eesti Loodusmuuseum, Eesti Tervishoiumuuseum, Kohila Keskkonnahariduse Keskus, Sillaotsa talumuuseum, Puhta vee teemapark Metsamõisa talust Lääne-Virumaal, TTÜ Särghaua õppekeskus Pärnumaalt, MTÜ Loodusmaa Harjumaalt, MTÜ Loodusajakiri, RMK ja Keskkonnainvesteeringute Keskus.


Koolitajad ja asutused tutvustasid õpetajatele ja huvijuhtidele erinevaid koolitusi ja võimalusi keskkonnahariduslike projektide rahastamiseks. Osalejad said kingituseks inforaamatukesed Eesti kimalastest ja Eesti levinumatest põllulindudest.
Piret Eensoo Keskkonnaametist esitles EV100 puhul kõigile koolidele kingitavat raamatut Eesti loodusmaastikest ning tutvustas keskkonnahariduse tegevuskava, mis on 31. märtsil 2017 keskkonnaministri ning haridus- ja teadusministri poolt allkirjastatud ühise tegevuse memorandumi rakenduskava (www.envir.ee/et/keskkonnahariduse-ja-teadlikkuse-tegevuskava-2019-2022).
Lisaks tutvustas Eensoo maailma suurimat ja mõjukamat keskkonnaharidusprogrammi „Roheline kool“ ning kutsus huvitatuid põhjalikumatel infopäevadel osalema. Raplamaa koolid ja lasteaiad on infopäevale oodatud 26. septembril.
„Roheline kool“ (ingl k – Eco schools programme) kujutab endast koolidele, lasteaedadele, huvikoolidele ja keskkonnahariduskeskustele mõeldud keskkonnaharidusprogrammi, millest võtab osa ligi 53 000 haridusasutust 67 riigist. Programmiga liitunud haridusasutused saavad 1-3 aasta jooksul pärast liitumist taotleda oma keskkonnaharidusliku tegevuse tunnustamiseks ülemaailmselt tuntud ökomärgist „Roheline lipp“, millega tunnustatakse neid haridusasutusi, kelle keskkonnategevused vastavad programmis seatud kriteeriumidele. Programm hõlmab kolme suurt valdkonda – keskkonnateadlik haridusasutuse majandamine, keskkonnahariduslikud õppekavategevused ning kaasamine ja teavitamine.

 

Koolitajate messile järgnes silmiavardav loeng Mart Meristelt (MTÜst Elurikas Eesti), kes rääkis elurikkuse ja tervise seostest uudse nurga alt – ökosüsteemide tervisest, toiduohutusest ja selle tootmise jätkusuutlikkusest ning elurikkusest sõltuvast vaimsest tervisest.
Bioloogilist mitmekesisust ja ämblikke uurinud Mart Meriste tõi välja kolm aspekti, mis mõjutavad elurikkust: erinevad maastikud, liigiline mitmekesisus ja isendite rohkus.
Mida rohkem on teatud piirkonnas erinevaid maastikke – järvi, jõgesid, rabasid, niitusid, metsa –, seda rikkalikum on loodus. Liigid kasutavad oma elu jooksul erinevaid maastikke. Näiteks rändlinnud võivad elada nii Eestis kui ka Aafrikas. Ka maastikud on muutlikud geoloogilistel ja klimatoloogilistel põhjustel. Troopilistes piirkondades elutseb üldjuhul rohkem liike kui külmemates piirkondades.
Eesti kohta võib Meriste sõnul öelda, et 10 000 aastat tagasi Eesti aladelt taandunud jää on üks põhjustest, miks elurikkus Eestis on madalam kui troopikas – liigid said siia asuma hakata alles pärast jääaega ning seetõttu ei ole paljud liigid meile veel jõudnudki. Meriste sõnul ei saa Eestis rääkida ka puutumatust loodusest, sest inimasustus on Eesti aladel koos looduslike liikidega paralleelselt eksisteerinud.
Meriste soovitas vaadata Eestit satelliitpiltidelt ning eristada maastiku värve – pruunid on rabad, vesi meres ja järvedes on roheline seal elavate fotosünteesivate liikide tõttu, intensiivse põllumajandusliku kasutusega Järvamaa põllumajanduspiirkond paistab kollane (nt 1200-hektariline põllumajandusmassiiv Vooremaal) ja Ida-Virumaa kaevanduspiirkondadest hakkavad silma valged alad.

Lääne-Eesti ja saarte liigirikkus

Liikide rohkust mõjutab ka uuritava ala pindala – kas uuritakse elurikkust 10×10 cm või 20×20 cm alal, ühel ruutmeetril või ruutkilomeetril. Vihmametsas ei pruugi Meriste hinnangul ühel ruutmeetril leiduda rohkem kui üks liik, suurema ala kohta aga tuleb väga palju liike. Parasvöötmelistel rohumaadel võib ühel ruutmeetril leiduda sadu liike. Nii on Meriste sõnul Eesti aladel kõige rohkem liike leitud poollooduslikel kooslustel ehk rohumaadel-niitudel. Näiteks Laelatu niidul Läänemaal tuvastati üheruutmeetrisel alal 76 liiki taimi ning selles suuruses ala kohta on Eesti üks globaalsete rekordite omanikest.
Elurikkuse osas ongi saartel ja Läänemaal kõige rohkem liike ning mida rohkem ida poole, seda vähem. Näiteks Saaremaal on 9×11 km suurusel alal keskmiselt 450 liiki, Raplamaal 400, Ida-Virumaal 200-300 liiki. Eestis elab kokku 1500 taimeliiki. Mida vähem on taimi, seda vähem on ka teisi liike. Saaremaa ja Läänemaa on tuntud oma kivise ja väheviljaka mulla poolest, mistõttu on seal olnud raskem ka maad harida. See on aga taganud paremad püsimisvõimalused liikidele.
Liigiline mitmekesisus aga sõltub erinevate isendite rohkusest – mida rohkem geenialleene ehk erinevaid isendeid on genofondis, seda rikkam on elurikkus. Liikide teke on Meriste sõnul seotud maastiku muutumise ja liikide isolatsiooni sattumisega. Uute liikide teke leiab aset ka praegu, kuid me ei märka seda, sest eluring on aeglane ja meie elu lühike.

Kui hernes lõpuks kohale jõudis…

Loomad kas lendavad või ujuvad siia. Putukad, linnud ja imetajad on sageli globaalse levikuga ja levivad kõige kiiremini. Ka ujuvad liigid levivad kiiresti. Kõndivad ja roomavad isendid liiguvad aeglaselt ja seega ka levivad aeglasemalt. Taimed ja seened ei liigu, kuid seeneeosed levivad sageli hästi. Paljud taimeliigid aga levivad aeglaselt, herned näiteks 0,5 m aastas, ning nende levik on passiivne, st nad ei saa ise valida, kuhu nad jõuavad.
Meriste sõnul on elurikkus Eesti aladele jõudnud peamiselt kariloomade abil, kes kannavad seemneid endaga kaasas. Näiteks on ühe lamba villakust leitud kokku 1500 erinevat seemet. Teisalt on liikide lisandumine olnud seotud karjaloomadega, kelle mõju liigirikkusele on oluliselt suurem kui haruldasematel imetajatel.

Globaalne väljasuremine

Globaalse väljasuremislaine ajal liigirikkuse suurenemisest enam rääkida ei saa. Globaalsel tasandil tuuakse väljasuremise peamiste põhjustena alates 1960-ndatest aastatest välja elupaikade hävinemine (36%), võõrliikide lisandumine (39%), küttimine, sh kalapüük (36%) ja muud põhjused.
Kui liik hakkab välja surema, väheneb lisaks isendite vähesusele geneetiline mitmekesisus. Meriste sõnul on Euroopa võõrliikide suhtes üsna immuunne, kuid isoleeritumates piirkondades, näiteks kaugel asuvatel saartel (nagu Hawaii) võivad võõrliigid põhjustada suure väljasuremislaine. Liigi arvukuse vähenemisel jääb alles tühine hulk isendeid. Suur osa geneetilisest materjalist on igaveseks kadunud.
Meriste sõnul on ka Eestis elupaigad hakanud drastiliselt vähenema. Varem oli puisniite 800 000 ha, nüüdseks on neid alles jäänud vaid 600 ha. Eesti lääneosas on karjamaad asendunud kadakavõsaga ja loopealsed metsa täis istutatud. Selle tulemusel on elupaik hävitatud ja metsad ka ei kasva. Küpse metsa raiumisel hävitatakse pikaks ajaks üks looduskooslus ning asendatakse teise ehk raiesmikuga. Kuigi elukoosluste taastumine võtab sadu aastaid aega, on Euroopa Liidu toel ka Eestis alustatud loopealsete, rabade ja soode taastamist.

Negatiivsete uudiste uputus

Meriste sõnul lisandub looduskaitsevaldkonnas valdavalt negatiivseid uudiseid. Näiteks selgitati Saksamaa looduskaitsealal läbiviidud uuringus välja, et lendavate putukate arvukus on 1990. aastaga võrreldes vähenenud 87%. Meriste sõnul on sama juhtunud ka Eestis.
Ka ei saa Meriste üle ega ümber kliima soojenemisest. Ta kinnitab, et kliima soojenemine on fakt ning selles kahtlejaid jääb aina vähemaks. Meriste sõnul liigub kliima (temperatuur) aastas 7-8 km. Sellega võrreldes röövtoidulised putukad võivad levida 20 km aastas, maa all mulla sees elavad putukad aga ei suuda kliimast kiiremini endale sobivamasse elupaika liikuda ning on seega suuremas väljasuremisohus.
Oma loengu lõpus tõstatas Meriste küsimuse, milleks on elurikkust vaja. Tema sõnul säilib elurikas loodus paremini ning mitmekesine loodus on mitmel tasandil vajalik. Näiteks toimub meie toidulauda tagav tolmeldamine valdavalt looduses elavate putukate abil. Kimalased vajavad niite, mitte asfalti ja põllumajandusmaastikku. Ka looduslik kahjuritõrje on seni 10 000 aasta jooksul toiminud, mis näitab, et meie toidulauale jõudvaid taimekaitsevahendeid ei ole vaja. Elurikkusest sõltub Meriste sõnul ka inimeste vaimne tervis, mida loodus stabiliseerib. Samuti on elurikkuse vähenemisega seotud paljude haiguste, sh astma ja heinapalaviku suurenev esinemissagedus.

Igaühe looduskaitse

Meriste sõnul saab igaüks olla looduskaitsja. Tema sõnul on inimestel olemas soov loodust kaitsta, kuid kuidas seda teha, ei teata. Selleks, et elurikkuse püsimise eest seista, soovitas ta olla aktiivne ja pöörduda erinevate instantside, sh kohalike omavalitsuste poole, tunda huvi ja reageerida, suhelda loodusteadlastega ja saada juurde teadmisi.
Sageli tähendab looduse kaitsmine vähema tegemist. Nii soovitas Meriste vähem muru niita; jätta aianurka risu vedelema; lasta metsikutel taimedel kasvada selleks, et pakkuda elupaika rohkematele lindudele, putukatele jt liikidele. Kui on rohkem maad, teha kord aastas heina (massiivse heinapurustamise asemel), pidada kariloomi ja linnas elades panna rõdule mõni taim kasvama, et linna ära eksinud kimalasel oleks koht, kus peatuda ja puhata.

Kirjuta kommentaar

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi