Järvakandi inimeste ja klaasitehase lugu avanes muuseumi õuel

0

Helerin Väronen / foto: Aare Hindremäe

Pühapäeval, 9. septembril oli Järvakandi rahva jaoks eriline päev. Just sel päeval tõi Järvakandi harrastusteater Kandikohtlased vabaõhulavale tervikliku Järvakandi loo. Varem olid olemas neli lugu, mis nüüd tänu lavastaja Margus Abelile üheks tervikuks seati.

Nagu juba päris alguses selgus, oli etenduse üheks põhitegevuskohaks kõrts. Pole vist väga palju etendusi, milles nii tihti kuuleks lauset “selle peale võtame”. Tegevustik algab krooniku Rita Merekivi jutu järgi aastal 1879, kui 3. veebruaril andis Järvakandi mõisnik Otto von Taube Johan Rungele maad, et sinna klaasikoda ehitada. Läbi etenduse jälgitakse ka kahe noore, Liisu (Kelly Kipper) ja Värdi (Mikk Merekivi) eluteed ja saatusi. Nende lugu sai alguse pingil jalgade puhkamisest.
Parunessi hooldajana ja paruni Otto von Taube toapoisi ja sekretärina rääkisid noored teineteisele, kuidas nad sellistesse ametitesse jõudnud on, endal samal ajal silmad teise kohalolust säramas. Kuid õige pea pidi Liisu minema paruni ja parunessiga kaasa Itaaliasse, jättes Värdi õnnetuna maha. Aastad läksid ja klaasikoja tehniliseks juhiks sai Richard Runge (Raivo Suurvärav), Johani poeg.
Esimeses kõrtsistseenis ilmus peale peremehe Ibrahimi (Enn Kingisepp) ja tema kangema poole Kaaga-Maali (Rea Uueni) publiku ette etenduse kõige ebameeldivam tegelane, von Holländer, kelle Andrus Pajumäe suutis tõeliselt vastikuks tegelaseks mängida. Tema kõkutava naeruga võiks lausa lapsi hirmutada. Võtnud üle mõisavalitseja kohustused, jagas von Holländer käske ja keelde paremale ja vasakule, mis aga kellelegi meeltmööda polnud. Eriti vastukarva olid need Richardile, kes aga klaasikoja tööd vankumatu järjekindlusega edasi ajas.
Elu kõrtsis läks aga edasi ja sinna ilmus öömajale üleküpsenud vanatüdruk Leenu (Krista Heinleht), Kaaga-Maali õde, kellele Ibrahim silma viskas. Kui Leenu lavale (täpsemalt küll murule) ilmus, oli kindel, et saab kuulda kahemõttelisi ja ka väga ühemõttelisi nalju, kuna vaatamata küpsele eale oli Leenu naine, kes tõmbas meeste tähelepanu. Leenu tanu alla saamise lootus kandis lõpuks ka vilja, kui ta heitis ühte sakslase Ottoga. Saksa keelt Leenu küll ei mõistnud, aga ega armastajatel polegi sõnu vaja.
Üheks erakordseks tegelaseks oli etenduses Nurru, kelle tolguse olemust suutis Kelly Kipper vägagi hästi tabada. Nurru oli kähiseva häälega kohalik piiritusevedaja, kes küll suuremat silmailu ega hingerõõmu kellelegi ei pakkunud, kuid nagu ta isegi ütles, on ta küll tolgus sünnist saadik, kuid vähemalt on ta aus inimene.
Veel enne esimese vaatuse lõppu jõudis Itaaliast tagasi Liisu koos kingituste ja eluolu kirjeldustega. Aeg oli aga sealmaal, et käes oli revolutsiooniline aasta – 1905. Mässajate käe läbi leidis oma otsa von Holländer. Selleks, et etenduse esimene pool ikka lõbusal noodil lõpeks, sai aga kuulda koorilaulu ja näha rahvatantsu.
Teine vaatus algas ähvardavate nootidega aastast 1914. Selleks ajaks oli Liisust saanud Värdi, kõrge riigiametniku naine. Linnast kodukanti külastama tulles käib Värdi külas ka Richardil ja tema koolmeistrist õel Alma Rungel (Linda Erm), kes oma õhtuid veetis Nurrut ja Puravikku, haiglaselt armukadedat abielumeest õpetades. Järgnevas stseenis tehtigi lähemat tutvust Nurru ja Puraviku joomisharjumuste ja armukadeduse põhjustega.
August 1914 toob klaasivabrikule rasked ajad, kuna totaalse mobilisatsiooni tulemusel küüditatakse Järvakandist parimad saksa klaasimeistrid. Pidu ei puudu ka raskel ajal ja nii rõõmustavad publiku silma mustlasnaised, kellest üks oskavat ka kõige moodsamat, tagumiku pealt ennustamist. Keegi küll pükse alla ei aja, kuid mustlaste juht Roman ennustab Richardile, et pärast rasket aega saabub klaasivabrikul helge periood, kus nad hakkavad tootma aknaklaasi.
Mehed, Ibrahim ja Nurru on kodumaalt kaugele saadetud, kuid ei ole neil veel naiste eest pääsu. Ibrahim saabub koju ja talle järgneb Hämäläinen, kes küll naljaka, kuid tüütu tegelasena jääb aastaks ajaks kõrtsi jooma ja sõjajutte vestma.
I maailmasõda mõjub klaasivabrikule rängalt, viies endaga häid klaasipuhujaid. Alma on mures ka oma venna Richardi pärast, kes muremõtete tõttu kopsupõletikku jääb. Vaatamata asjaolule, et Värdi ei jõuagi Lätti klaasivabriku jaoks materjali tooma ja punased kimbutavad Richardit, jätkab klaasivabrik tööd ja hakkab tootma aknaklaasi, nagu mustlane ennustas.
Kui vabrik 1924. aastal 45-aastaseks saab, läheb Richard väljateenitud vanaduspuhkusele. Värdi ja Liisu meenutavad, kuidas lugu alguse sai ja loodavad, et need mälestused ei kao koos nendega, vaid pannakse kirja ja ehk mängitakse rahvalegi ette. Punkti etendusele paneb von Holländeri kõhedust ja külmavärinaid tekitav naer.
Klaasivabriku esimene lugu jõudis rahva ette kümme aastat tagasi, kuid see polnud veel ainus tähtpäev seoses selle etendusega. Loo autor Einvald Nõulik sai sel aastal 90-aastaseks. Etendus oli aga sünnipäevakink ka Eestile ja selle tõestuseks kinkis Aare Hindremäe, “EV 100 igas külas” koordinaator, Järvakandi kultuurihallile roostevabast terasest tahvli, millel kiri “Eesti Vabariik 100 Järvakandis” ja kuupäev.
Peale kultuurihalli ja Tiia Hansari oli aga veel inimesi, kes mängisid Järvakandi loo valmimisel suurt rolli. Üks neist oli Rea Uueni, kelle kanda oli raske ülesanne kõik teatritrupi inimesed õigel ajal õiges kohas proovi tegema saada. Etenduse loomise idee sai aga alguse kunagisest Järvakandi arendusnõunikust Sirje Metist, kellel tekkis idee. Juhuslikult leidis ta Einvaldi, kellel oli justkui tellitult stsenaarium just valmis saanud. Ju siis oli nii määratud, et kõik need killukesed Järvakandi ajaloost just siin ja praegu üheks looks kokku saaks, mis oli natukene kurb, natukene tõsine ja pakkus päris palju nalja.

Kirjuta kommentaar

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi