Ka tuttavas metsas võib ära eksida

0

Stina Andok / foto: Ulvi Blande

Marja- ja seenehooaeg meelitab inimesi metsadesse jalutama. Pilk saadustel, kipuvad inimesed aga ka oma kodustes metsades ära eksima ja kadunud jalutajad on politsei jaoks iga-aastane tõsiasi.
Piirkonnapolitseinikud Kaspar Rodes ja Gert Kalmiste jagavad kogemusi ja juhiseid, kuidas ohtusid vähendada ja eksimise korral käituda.

Kui ilm on ilus ja tekib tunne, et tahaks metsa minna, tuleks enne korvi näppu haaramist ja metsa poole tõttamist mõned asjad siiski läbi mõelda. „Keegi ei lähe metsa mõttega, et ta sinna kindlasti ära eksib, aga elu näitab, et selliseid asju tuleb ette,” ütleb Rodes. Esmalt tuleks politseinike sõnul selga valida erksamat tooni riided, et juhul kui tekib olukord, mil inimest tuleb otsima asuda, on teda lihtsam metsas silmata. Seejärel tuleks läbi mõelda, mida oleks tarvis kaasa võtta.
Kõige tähtsam on täislaetud akuga telefon. Tänapäeval on enamikul nutitelefonid, mille akud ei ole paraku kuigi hea kestvusega, mistõttu tuleks enne kodust lahkumist aku kindlasti täis laadida. Lisaks telefonile soovitavad politseinikud kaasa pakkida vile, taskulambi, tikud või tulemasina, juua ja süüa ning krooniliste haiguste või allergiate korral ka vajalikud ravimid.
Kui asjad on kokku pakitud, tuleks oma metsa minekust, valitud sihtpunktist ja eeldatavast koju saabumise ajast teavitada oma lähedasi või kasvõi näiteks naabrit. „Sellisel juhul oskab see inimene kahtlustama hakata, kui seeneline on metsa liiga kauaks jäänud,” selgitab Rodes.
Oluline on aga, et sellistel juhtudel annaksid seenelised endast märku ka koju saabudes. Politseinikel on kogemusi, mil teatatakse inimese kadumisest, kuid kadunud inimene on juba hoopis teises kohas ega teagi, et teda otsitakse.

Ära häbene abi kutsuda

Hea abivahend metsas on vile, kuna seda kuuleb hästi. Vile heli eristub kergesti muudest kõrvalistest helidest ning vile puhumine ei kuluta nii palju energiat kui karjumine. „Vilistada on oluliselt lihtsam kui karjuda tund aega järjest nii, et keegi eemalt kuuleks,” selgitab Rodes.
Metsas liikudes tuleks pidevalt jälgida oma ümbrust. „Kui mets muutub liiga tihedaks ja tekib võimalus, et üks hetk enam ei saa täpselt aru, kus kohas ollakse, tuleks kindlasti tagasi pöörduda, mitte sügavamale metsa minna,” juhendab Rodes.
Kui ollakse juba eksinud, on tähtis säilitada rahu. Politseinike sõnul ei tasu inimestel huupi suvalises suunas edasi rutata, lootes, et leitakse tee, kuna nii joostakse tihtipeale veel rohkem padrikusse. Soovituslik on püsida lagedamatel aladel, et olla nähtavamal, ning mitte peituda puu varju. „Inimene peaks ennekõike kuulama ja ringi vaatama. Kui on kuulda sõidukite müra, siis võiks eeldada, et kuskil on sõidutee, või kui on kuulda loomade hääli, siis võiks eeldada, et lähedal on majapidamine,” räägib Rodes.
Kõige tähtsam on aga mitte karta abi küsida ning mitte oodata pimedat. Politseinike sõnul on eriti just vanemate inimeste puhul välja tulnud see, et ei julgeta helistada. Inimesed tunnevad piinlikkust, et suudeti ära eksida. Politseinikud aga julgustavad abi otsima kohe, kui on tekkinud tunne, et ei saa enam päris täpselt aru, kus ollakse. Vahel õnnestub inimestel nutitelefoni ja GPS-i toel metsast välja saada, aga teinekord puudub kas nutikas telefon või vastavad oskused.

Sireenid ja vilkurid

112 helistades tuleb võimalikult täpselt kirjeldada enda ümbrust. „Kas on metsasihte, lagunenud hooneid, suuremaid kive või midagi muud sellist, mida päästjad saaksid jälgida,” selgitab Rodes. Säästa tuleks ka oma telefoniakut. Kui väljas on juba pime, ei peaks tingimata telefoniga valgust näitama ega muusikat kuulama, vaid telefoni tuleks kasutada üksnes info edastamiseks.
Kui vajalikud abivahendid on kaasa võetud, saab inimene pimeduses endale näiteks väikese lõkke teha, et tekiks valguskuma, mis aitaks päästjatel inimese asukohta lihtsamini märgata. Seejuures panevad politseinikud inimestele südamele, et lõkke tegemisel tuleks jälgida, et see tegevus oleks ohutu nii loodusele kui ka inimesele endale.
Otsingutel on politseinike sõnul välja kujunenud klassikaks, mis enamikul kordadel toimib, inimese arvatavas asukohas sireenidega märku andmine. Seejärel on inimene sireenide suunas liikuma hakanud ja metsast välja pääsenud. Kalmiste sõnul on aga inimesed teinekord suurest hasardist liikunud tunduvalt kaugemale, kui nad ise oskavad aimata ning seetõttu on politsei pidanud ka pikemaid tiire ümber metsa tegema, et õiget kohta tabada. Kui inimene näiteks aga ei kuule väga hästi, kasutab politsei ka vilkureid. Valgusvihud paistavad läbi metsa ja inimene on leidnud tee välja. Rodesele meenub juhtum, mil vaegkuulja suudeti leida aga hoopis tänu kaasas olnud koerale. Nimelt hakkas eksinu oma koerale linde näitama, mis ajasid teda haukuma ja tänu koera haukumisele leidsid politseinikud inimese metsast üles.

Ka kodu lähedal võib eksida

Kuigi üsna levinud on arusaam, et oma kodulähedastes metsades ei ole võimalik ära eksida, on politseinike sõnul sagedased juhtumid, mil eksitakse ka nendesse metsadesse, kus tihti käiakse. Rodes toob näite, kuidas üks talunik läks läbi metsa naabrimehe juurde teed pidi, mida mööda ta on harjunud pidevalt käima, kuid pimeduse saabudes suutis ta siiski ära eksida. „Isegi väga käidud ja tuttav tee võib üks hetk segadust tekitada,” teab Rodes.
Enne metsa minemist soovitavad politseinikud veenduda ka oma võimetes. Kui liikumine on raskendatud, tuleks kaaluda, kas tasub retke üldse ette võtta. Rodes meenutab juhust, mil karguga inimene läks metsa, jäi pimeda peale ning vajus jalgupidi mutta kinni, suutmata sealt enam omal jõul välja tulla. Kalmistel on samuti kogemus metsa rändama läinud karguga mehega, kes ei leidnud enam teed välja. Mees õnneks küll leiti, kuid selleks ajaks oli ta jõudnud tundide kaupa ringi käia ja ennast väga ära kurnata.
Politsei julgustab inimesi võimalikult vara abi otsima hakata ning soovitab kohe 112 helistada. „Ei tasu karta, et päästjatel ja politseil on midagi targemat teha. Kadumine on tõsine asi, inimelu on oluline,” ütleb Kalmiste. Rodes ega Kalmiste ei mäleta sellist aastat, mil ei oleks pidanud kedagi otsima. „See käib hooajaga kaasas,” nendib Rodes ning lisab: „Inimene peaks endale teadvustama, et ka tema võib ära eksida. Tuleks teha kõik endast olenev, et seda riski minimeerida.”

***

Eelmise aasta statistika

2017. aastal sai politsei kokku 317 teadet kadunud/eksinud inimesest maastikul, reaalseid otsinguid viidi läbi 149 korral. Eelmisel aastal laekus maastikul kadunud/eksinud inimestest kõige rohkem teateid septembrikuus. Mõned näited:

Eelmise aasta 3. augusti pärast­lõunal sai politsei teate, et kaks meest on Ohulepa küla kandis rabasse ära eksinud. Politseipatrull juhendas neid telefoni teel ja mehed said ise metsast välja.

Eelmise aasta 19. septembri õhtul andis 63-aastane naine teada, et ta on Märjamaa vallas metsas ligi kaks tundi koos oma mehega jalutanud, kuid nad ei oska enam metsast välja tulla. Politsei positsioneeris nende asukohta telefoni järgi ja leidis nad ligi poolteist tundi hiljem.

Selle aasta 10. augustil teatas 43-aastane mees, et tema 88-aastane vanaema on Kohila alevis läinud metsa, naisel jalad valutavad ja ta ei suuda edasi liikuda ning on ilmselt ka eksinud. Vähem kui tunni pärast leidis politseipatrull naise ja andis üle kiirabile.

***

Metsamineku meelespea

Rain Uibo, Lääne prefektuuritagaotsimise koordinaator

METSA MINNES:
– võta kaasa laetud akuga telefon,
– taskulamp, tikud või tulemasin,
– juua, süüa (lutsukomm, tudengi eine jne)
– pane selga erksamad riided, vajadusel  jõuavad otsijad sinuni kiiremini,
– metsa minekust anna tuttavale teada või jäta kiri koju, kuhu metsa sa lähed,
– ära mine üksinda, koos kaaslasega on huvitavam ja ohutum,
– metsas liikudes jälgi ümbrust, vajadusel hakka tuldud teed pidi tagasi liikuma,
– julge suhelda teiste inimestega,  keda metsas võid kohata,
– võimalusel võta kaasa vile.

KUI OLED EKSINUD:
– säilita rahu ja jälgi ümbrust, leia rada, kustkohast tulid,
– kuula ümbruskonna hääli, kus võib asuda lähim sõidutee, koduloomad,
– suhtle inimestega, keda võid metsas  kohata (tema ei pruugi eksinud olla),
– leia teeots või metsasiht ja jää paigale,
– helista tasuta numbril 112 ja sind aidatakse,
– võimalikult täpselt kirjelda enda ümbrust ja räägi, mida metsas olles märkasid (suur kivi, lagunenud hooned jne),
– säästa telefoni akut (ei tasu hakata mängima või uudiseid lugema jne),
– tee ennast nähtavaks (erksad riided nähtavale),
– vajadusel tee väike lõke, et sooja saada (sind nähakse siis juba kaugelt).

Kirjuta kommentaar

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi