Kartke neid, kes kiidavad Orbanit

0

Raplamaa Sõnumid.

Eesti välispoliitika ajakiri Diplomaatia avaldas eelmises numbris Andres Mäe kirjutise „Raamat Ungari peaministrist ja kaasaegsest Ungarist”, milles tutvustatakse Paul Lendvai raamatut „Orban: Europe’s Strongman”. Ariklit soovitaks kiirkursusena kõigile, kes pole ikka veel hästi mõistnud, miks Brüssel Ungarit „ahistab”.
Nimelt on raamat sellest, kuidas ühest liberaalsest noorpoliitikust saab autokraat ja mis siis juhtuma hakkab. See ühelauseline kokkuvõte on muidugi mõneti meelevaldne, aga Andres Mäed, kes sellest kõigest Diplomaatias väga intelligentselt kirjutab, võib usaldada. Ta on üheksakümnendatel töötanud Raadio Vaba Euroopa toimetajana, siis projektijuhina Jaan Tõnissoni Instituudis ja Transparecy Internationalis ning analüütikuna Eesti Välispoliitika Instituudis.
Siinkohal ei ole kavas ümber jutustada kõike, millele Mäe raamatu lugemise järel on pidanud vajalikuks tähelepanu juhtida. Peatutud on vaid ühel seigal kaasaegse Ungari kujunemise loos. Jutt on sellest, kuidas Orban uuesti võimu juurde pääsedes võttis kõigepealt üle riigimeedia ning kuidas ta siis enda ümber siblivate ärimeeste abiga allutas järk-järgult valitsuse kontrollile erameedia. Mäe kirjutab: „Selleks asutati parlamendi enamuse otsusega uus riigimeediat haldav asutus, et kangutada ametist valitsusele ebasobivad inimesed olemasolevatest institutsioonidest. Sõltumatu erameedia viidi aga pankrotti, jättes valitsusega opositsioonis olevad või muidu iseseisva hoiakuga väljaanded ilma reklaamilepingutest.”
Siinkohal tuleb silmas pidada, et vaba ajakirjanduse taltsutamiseks kasutati demokraatliku õigusriigi vahendeid – sobivaid seadusi ja turgu. Ja euroopalikust Ungarist sai lühikese ajaga illiberaalne riik, kus pole au sees enam liberaalsed tõekspidamised, vaid kilbile on tõstetud püsiväärtused nagu töö, perekond ja rahvas. Kas ei tule kuidagi tuttav ette?
Mitte keegi ei saa täna Eestis väita, et meil siin on juba juhtumas midagi samasugust, kuid, ja seda ei ole võimalik enam eitada, mitte keegi ei saa täie veendumusega kinnitada, et midagi niisugust ei saa siin kunagi juhtuda. Peame tunnistama, et illiberaalne Eesti on täiesti võimalik. Kas või ainult sellest vaatevinklist vaadatuna, et eesti sõltumatu, napile erakapitalile toetuv ajakirjandus on juba pikemat aega seisundis, kus teda on lihtne surmavalt haavata. Kui ei olda piisavalt valvsad, võivad kõige ohtlikumad olla just demokraatlikule õigusriigile omased vahendid – piisab, et neid hakkab juhtima kuri käsi. Eestil on valusaid sellealaseid kogemusi isiklikust ajaloost võtta.

Kirjuta kommentaar

Kirjuta kommentaar
Sisesta nimi