Raplamaa tuletõrjeautod jõudsid kaante vahele

0

Siim Jõgis / foto: Siim Solman.

Kümme aastat tööd kandis vilja. Neljapäeva, 6. septembri õhtul esitles Raplamaa päästepiirkonna juhataja Raul Aarma oma värsket raamatut “Autod, mis jahutasid Raplamaad”. Tegemist on ülevaatliku teosega Raplamaa tuletõrjeautode ajaloost perioodil 1936 kuni 1996.

Neljapäevane esitlus toimus Sillaotsa talumuuseumis ning seda oli kuulama kogunenud terve saalitäis rahvast, teiste seas ka Heikki Perli, kunagine Eesti tuletõrjevalitsuse tulekahjude uurimise kõrge ametnik.
Esitluse käigus andis Raul Aarma ülevaate teose sisust ning sellest, kuidas valmimisprotsess välja nägi. Ta tõi välja, et kokku tegi ta 75 kontaktintervjuud, veetis Eesti rahvusarhiivis 150 tundi ning kõige kaugem allikmaterjal pärineb Torontost.

Raplamaa Sõnumite küsimustele vastas raamatu autor Raul Aarma.

Nüüd on raamat kaante vahel, ilmunud ja esitletud. Kas süda on rahul?
Ikka, jah. Suur töö on tehtud.

Kust seda osta saab?
Ta on kenasti olemas Rahva Raamatus, Apollos, Raplas Tammemäe nurgal asuvas raamatupoes. Lisaks saab seda tellida Raplamaa vabatahtlike veebilehelt ligimesekaitseks.ee.

Kas see on rohkem juturaamat või teatmeteos?
Ta on rohkem tehnika teatmeteos. Eriliseks jutuvestjaks, Astrid Lind­greniks, ma ennast ei pea.

Ajaperiood on 1936 – 1996. Miks sa just selle perioodi valisid?
1936 sellepärast, et siis jõudis Raplamaa tuletõrjele esimene sisepõlemismootoriga iseliikuv riistapuu. Ja 1996 seetõttu, et see ajavahemik annab kokku ilusa ümmarguse numbri ja käsitletava perioodi. See on piisavalt meie seljataga. Päris iseendast ei pea seal kirjutama hakkama ning selle aja jooksul sai täis suurusjärgus sada tuletõrjeautot Raplamaal. Täpsemalt 102.
Alustasime ja lõpetasime sellise vahva nüansiga, et viimasel autol oli jämedas lõikes neli korda suurem kaal kui esimesel ja neli korda suurem mootorimaht, aga vett võttis peale kümme korda rohkem. Tehnikalooliselt on selline vahva võrdlus, et kuuekümne aastaga on insenerid neli korda autode parameetreid tõstnud, aga tulemus on kümme korda tõhusam.

Kas kogu info oli eesti keeles või nõukogude ajast leidsid ka venekeelset materjali?
Kontaktintervjuude arv oli 75, sealhulgas ka ühe tunnustatud Moskva tuletõrjeajaloolase Igor Karpoviga. Tõenäoliselt kõige kaugem materjal pärineb Toronto Eesti Instituudist. Juhtumisi tuli sealt välja sõjaaegse Märjamaa saagasid.

Kui kerge või keeruline oli leida kõiki inimesi, kel tuletõrjeautode kohta infot oli?
Täna on see mõtlemise koht. Ma saan öelda, et see raamat oli mõnes mõttes lubadus kuuele tänaseks siitilmast lahkunud mehele. Keegi ei varjanud küll midagi, aga ma saan ausalt välja öelda, et kõike ei ole kirjas ka, mida räägiti. Kõike ei saa ega pole vajagi kirja panna.

Kui palju inimesi kokku aitas sul seda raamatut koostada?
Seda ei ole võimalik öelda. Siis tuleks kõik allikad kokku lugeda. Arvesta, et seal on üle kuuesaja joonealuse viite ja päris palju on kasutatud inimeste erakogusid. Miinimumarv on 75, sest nii palju oli kontaktintervjuusid. Rahvusarhiivis veetsin 150 tundi.

Kas võib öelda, et raamat valmis kümne aastaga?
Jah, see kuupäev, kui selline lubadus sai antud, on täpselt teada. See oli 7. juunil 2007, kui tähistasime Valgu tuletõrjestaadionil kohaliku tuletõrje 75. aastapäeva.

Miks toimus raamatu esitlus just Sillaotsal?
Velise kandist on pärit Sillaotsa muuseumi asutaja Aleksei Parnabas. Tema koostas kaheksakümnendatel aastatel tuletõrjekroonika. Tema klassivend oli selline koloriitne kuju nagu Jaan Vaarmann, kes oli nõukogude ajal pikalt Eesti tuletõrjevalitsuse ülem ja kogu Nõukogude Liidu esimese tuletõrjemuuseumi asutaja ja direktor. Ehk siis Sillaotsa valikul tegin ma kummarduse tuletõrjeajaloo uurijatele.

Kas teiste maakondade kohta on sarnast uurimust koostatud?
Minu teada mitte. Brošüüre on küll koostatud, aga raamatuni jõutud pole. “Autod, mis jahutasid Raplamaad” idee on olla teerajaja ja näidata, et selline uurimustöö on võimalik. Vihjata läbi algallikate, kust üldse tasub midagi otsida. Allikatebaas peab lai olema. Mul on rohkem hea meel selle üle, et see raamat on olemas, kui et seal juhtumisi minu nimi kaane peal on. Tegemist on akadeemiliselt viidatava teosega. Kui keegi tulevikus tahab teha mingit uurimis- või teadustööd, siis on tal kuskilt pihta hakata.

Kirjuta kommentaar

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi