-3.4 C
Rapla
Laupäev, 20 apr. 2024
PersoonAnne Aaspõllu: kunst annab julgust vaadata asju teise nurga...

Anne Aaspõllu: kunst annab julgust vaadata asju teise nurga alt

Mari Tammar

Tänavu tähistab Märjamaa muusika- ja kunstikool oma 30. tegutsemisaastat. Neist 27 aastat on koolis õpetanud Anne Aaspõllu, kes juhendab õpilasi nii maali, joonistamise, kompositsiooni kui ka kunstiajaloo tunnis ning teeb kooli kujundus- ja fototööd.

Istume Annega huvikooli saalis. Siin on üleval kooli vilistlase Tauris Reose näitus, kes õpib nüüd EKA teisel kursusel. “Seinal on tema esimese kursuse jooksul valminud tööd. Ta on meie koolis oldud aega väga hinnanud, tunneb, et tema algtõuge oli siin majas, ja pani näitusele pealkirjaks “Jätk”,” räägib Anne. “Teie kasvama pandud seemned on saanud jätku,” võtan tal sõnasabast kinni. “Jah,” ütleb Anne tagasihoidliku naeratusega.

Mis teid Märjamaale õpetama tõi?
Mees. Mehe kodu on Märjamaal. (Naerab.) Kõige lihtsam, muud ei olnudki.

Kuidas on kool selle aja jooksul muutunud?
Kool kui hoone ei ole praktiliselt üldse muutunud, see on täpselt sama. Aga 90-ndate alguses oli huvikool selline elitaarne nähtus, huviharidusse tõid oma lapsed õppima teadlikumad vanemad. Mina isegi ei söandanud enda last siia muusikakooli panna. Respekt ja austus oli kuidagi nii suur selle suunas, et peab ikka väga andekas olema, et huvikooli minna. Siis ei võetud seda kui üldharivat asja, vaid kui ande arendamist. Aga praegu on just vastupidi. Vanemad soovivad igatepidi oma last arendada. See on ka üks põhjus, miks meie koolis ei ole lapsi vähemaks jäänud, kuigi gümnaasiumis ja mujal on. Aga meie majas on vaata et rohkem, järjekord on ukse taga.

Kas maja väikeseks ei ole jäänud?
Ammu juba – algusest peale. Minu klassikaline lause, mida ma olen ei tea kui palju rääkinud, on see, et kui ma tulin 1991. aastal tööintervjuule, Maiu (Linnamägi – toim) oli direktor, ütles ta mulle esimese asjana, et kohe-kohe hakatakse siia kõrvale platsile projekteerima kunstikoolile juurdeehitust. No ja me oleme endiselt siin. Tegelikult on kitsas ja kunstikooli jaoks on need klassid ikka äärmiselt väikesed – perspektiiv ja distants on olematu. Ainult üks klass on päevavalgusega ja teised kaks tillukest keldris ilma akendeta. See piirab meil laste hulka ka – neid võiks rohkem olla.
Kas kunsti ja muusika suund teevad teie majas kuidagi koostööd ka?
Sellist otsest koostööd me teeme vähe, aga me mõjutame üksteist alateadlikult. See helitaust on pidevalt meie ümber ja kui mõni sõber esineb, siis me teeme oma tunnis ikka pausi ja tuleme kuulama. See on hea sümbioos tegelikult.
Olgu öeldud, et ka meie vestluse taustaks kõlavad teispool seina akordionihelid, mis panevad seinal rippuvad joonistused omamoodi elama.

Kas muusika vahel inspireerib ka kunstilapsi?
Vahel kindlasti, kui on mingi tore lugu, aga ma arvan, et suures osas on see alateadlik. Kunstilapsed panevad tähele, mida kõrval klassis harjutatakse, et oh, täna mängitakse jälle seda vahvat lugu. Tunniplaanid ju kattuvad ja siis kuuled ühe loo kasvamist ja arenemist teinekord. Ja õpilased märkavad seda küll, kui teisel pool seina on lugu selgeks harjutatud.

Kuidas õpilased selle aja jooksul muutunud on?
Ikka üksjagu. Peab ütlema, et algusaegadel lapsed keskendusid pikemalt ühele tegevusele. Õppetöö käis kahes vahetuses ja eriti hommikused lapsed olid väga rahulikud ja süvenemisvõimelised. Maja oli ääretult vaikne, samas kõik tegid nohinal tööd. Mingil perioodil 90-ndate lõpu poole kasvas laste õiguste teema ühiskonnas väga oluliseks. Siis muutus ka õpilaste hoiak. Nad teadsid väga hästi oma õigusi – vat mina tahan! Ja täna me tunneme, et me võistleme kõigi võimalike huvialadega. Neid lapsi, kes kunstile üksi pühenduvad, on hästi vähe. Õpilased on väga killustunud ja nad tahavad kõike haarata – see maailm pakub neile nii palju asju.

Kuidas te ise nende aastate jooksul muutunud olete?
Enesekindlust on nüüd natuke juba tulnud juurde. (Naerab.) Alguses tööle tulles ma ikka pelgasin teismelisi, aga nüüd on vastupidi, nendega on kõige mõnusam töötada. Ja ikka koguaeg õpid, sest lapsed vahetuvad ja mis kellegagi töötab ühtmoodi, ei pruugi teise seltskonna ja grupiga üldse töötada. See koguaeg õpetab ja sa arendad ennast.

Kunst läheb maailmas üha enam kontseptsiooni ja idee põhiseks. Kas teie keskendute õpetades rohkem ideele või traditsiooniliste oskuste arendamisele?
Traditsioonilise tehnika õpetamisel on meie majas suhteliselt suur maht. Kõrgkoolid eeldavad, et inimesel on mingid käelised oskused juba enne olemas, kui nad sinna jõuavad ja seal arendatakse seda mõtlemist. Aga meie rõhutame seda, et õpilased saaksid tehnilise poole ja vabaduse ja julguse toimetada. Kui nad teevad viiendal aastal oma lõputöid, on need sageli juba päris kontseptuaalsed. Me ikka arutame ja mõtleme neid teemasid ja mis on see sõnum, mida nad teha tahavad.

Kas te õpetate noori ka kunstist aru saama, mõistma, mõtestama?
Ma arvan, et see osa tuleb kunstiajaloo kursusega – just vanematel õpilastel. Kunstiajalugu olen ma püüdnud nii anda, et me arutame, mida on tehtud ja miks on sellist kunsti tehtud. Ja nii palju kui ma olen tagasisidet uurinud õpilastelt, et mis periood on neile koolis kõige rohkem pakkunud, siis just see viimane aasta, kui kunstiajaloos on juttu viimasest sajast aastast, kus on neid isme ülipalju ja tulevad taha põhjendused, millest on mis välja kasvanud. See on kõige rohkem neile pakkunud. Korra aastas me katsume ikka KUMUs ka käia ja just täna arutasime, et enne aasta lõppu peaks seal veel ära käima.

Kuidas need KUMU reisid välja näevad? Teie seisate lastega ümber maali ja selgitate?
Need seletavad jutud me teeme pigem siin kodus arvuti taga ära, vaatame pilte ja arutame, mis on mis. Näitusel nad käivad iseseisvalt, aga enne on antud suunised, mida nad peaksid tähele panema. Praegu on KUMUs ekspositsioonid vahetunud, aga kunagi olid mul KUMU jaoks ka töölehed. Nad käisid saalist saali ja igas saalis pidid midagi üles leidma või mingi asja kohta oma arvamuse avaldama.

Mis muljetega lapsed KUMUst tagasi tulevad?
See rohkus ja paljusus paneb lapsi imestama ja muidugi see peade ruum seal. Viimane kord teadis üks seltskond, et seal on nii õudne koht, kus need pead kõik räägivad. See on nende jaoks midagi uut ja teistsugust.

Kui palju kasutate oma õpetamistöös tehnoloogilisi lahendusi?
Kui nüüd päris aus olla, siis mitte eriti. Kuna mujal on seda niivõrd palju, siis las see üks väike oaas olla, kus me püüame enda loovust üles otsida.

On teil mingeid nippe, millega lapse loovust avada, kui tal kohe üldse inspiratsiooni peal ei ole?
Siis me hakkame vestlema ja arutama, mis ta täna teinud on, mis ta eile tegi, mis loomad tal kodus on, mis ümberringi toimunud on ja siis ühel hetkel mingi asi lööb lapsel silma särama. Vanematele õpilastele on meil pigem mingi ülesande püstitus. Mina ütlen mingid reeglid, mida me täna järgime, kas mingeid värvitoone või stiilimomente, aga mida ja kuidas ta teeb, on tema enda poolt. See väike reegel annab talle tõuke. Aga väikestega on nii, et kui nad istuvad nõutult ega tea, siis vestleme ja sealt hakkab tavaliselt idee iva arenema.

Mis teid ennast inspireerib?
Õpetajana inspireerivad mind lapsed ise ja nende tegemised. Üleeile (vestlus toimus 12. oktoobril – toim) olid mul just eelkooli lapsed tunnis – fantastilised, oma jutu, oma ideede ja mõtetega. Nad ütlesid, et küll on ikka vahva, et sina siin oled, nii halb oleks, kui siin oleks mingi krimpsus kuri inimene. Sellised jutud teevad ju tuju heaks ja siis naerad koos nendega nende juttude peale. Väga inspireeriv on ka laste areng. Me näeme neid siin väikestena õhinal alustamas ja meie silme all kasvamas ning kujunemas.
Vahel mõtlen ülesande enda peas välja ja kujutan ette, mis sealt tulla võib, ja räägin õpilastele ja jutustan, annan mingid suunised, kuidas võiksime teha, ja siis nad teevad hoopis midagi muud, aga ka väga ägedat ja väga vahvat ja põnevat – see on see üllatusmoment, mis inspireerib.

Kui palju jääb teil aega enda loominguks ja mis seda inspireerib?
Suve jooksul proovin end ikka mõnda maalilaagrisse sokutada ja loodus on see koht, mis mind inspireerib. Suvel käin palju metsas ja rabas.
Ühes varasemas artiklis Annest on kirjutatud: “Anne maalib alati looduses, mitte kunagi toas istudes. Tema tööd on rahulikus, väljapeetult klassikalises laadis ja oleksid ehteks igale kivilinna kodule kui väike lõõgastav pilguheit loodusesse. Küllap tänu autori sisseelamisele tööprotsessi on tema realistlikke loodusekujutusi vaadates vahel tunne, et kuulda on rohukõrte sahinat tuules ja tunda päikesepaiste paitust.”

Mis roll on üldse kunstil meie järjest pragmaatilisemaks muutuvas maailmas?
Tegelikult on väga suur roll, sest kogu maailm visualiseerub meie ümber. See, kuidas üks või teine asi on kujundatud ja kuidas see välja näeb, on visuaalne kunst. Pikki artikleid ei viitsi keegi lugeda, aga fotod ja pildiread vaadatakse üle.

Miks on oluline jagada tänapäeval lastele kunsti­haridust?
Kunst annab enesekindlust, annab sulle julgust asjadele vaadata ka teise nurga alt, sa näed, et on võimalik teha eri viisidel, eri moel. Ja teine moment – kunst on ka teraapia. Selles kiirustavas maailmas võtad aja maha ja teed. Ma olen lastele rääkinud, et te ei pea kunstnikuks saama, aga teil on üks hobi, millega te saate oma pingeid maandada, lülitada end muust sebimisest välja. Ja kunst kasvatab ka tolerantsi ja õpetab üldist kultuurilist nägemist.