12. oktoobri õhtul avati Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses näitus “Eesti kui mõtteline ruum”. Selle pealkirja all kohtuvad kümme autorit, kelle loomingu on Raplasse toonud Kairi Orgusaar. Näitus kuulub EV 100 juubeliprogrammi “100 kunstmaastikku”.
Kui Kairi Orgusaar näitust planeerima hakkas, mõtles ta sellele, mis talle isiklikult Eestimaaga seostub. “Rohkem seostusid mulle need asjad, mis jäävad, mis on olnud – meie spetsiifiline valgus, meri või mingi kerge maagia, mis meie rahva sees on,” rääkis Orgusaar märksõnadest, millest ajendatuna valis ta näitusele teosed ja autorid. Tulemuseks on lummav ja mitmekihiline vaade Eesti loodus- ja mõttemaastikele, kust ei puudu ilu kõrval ka vastuolu ning küsimused võimust ja pühadusest.
Viimastest räägib just metsaraiumisest inspireeritud töö “Usaldus”, kus läbi klaasi kumab mets, mille okste vahel on rahatähed. Kogu see kunstiline tervik püsib puidust jalgadel, mida saag on läbi saagimas. “Usaldus on läbi saetud,” kommenteerib kõrvalt üks näituse külastajatest. Autor Kati Kerstna rääkis ise, et teda jäid suvel mööda Eestimaad sõites lagedaks raiutud teeääred ja langid niivõrd kriipima, et soovis seda väljendada. Teose tutvustuses kirjutab Kerstna: “Lühinägelikkus – nii otsene kui ka kaudne – võib silmapiiri armastavale rahvale mõjuda laastavalt; hajutada tervikutunnetuse ja perspektiivid; pisendada meie maailma ja tulevikku; sundida kartma ja kahtlustama. Kui kaugele näevad tegelikult need, kes otsustavad?”
Teine kriitilise alatooniga teos koosnes sajast väikesest jääst toolist, mis sealsamas vaatajate silme all sulama hakkasid. “Üheltpoolt on see kadumise ilu, teiselt poolt võib iga tool tähistada täitmata lubadust, mis sulab ära ja kaob. Selle näituse kontekstis võivad need olla ka 100 aastat. Siin on väga palju kihte ja mõtteid ja kunstnikuna tahaks, et igal vaatajal tekib oma tähendus seda asja vaadates,” kommenteeris üks “Jääauditooriumi” autoritest Alide Zvorovski. Paratamatult tekkis seos meie Riigikogu ja poliitiliste lubadustega, ent samas olid jääst toolid ka karged ja kaunid nagu meie põhjamaine loodus.
Näituse eriliseks rosinaks on liblikate sein, mida võiks nimetada ka kogemuslikuks interaktiivseks kunstiks. “Sa pead soovima soovi, viskama mündi kaevu. Siis see münt lendab vette ja sealt hakkab sündima liblikas. Kookon tuleb seina peale. Siis võid korraks sirutada oma käe välja ja sinu soovi liblikas tuleb su käe peale ja seejärel ühineb teiste liblikatega,” selgitas üks teose autoritest Varvara Guljajeva, kuidas installatsioon töötab.
Proovisin järele ja see oli vaimustav kogemus näha, kuidas minu soovist sünnib liblikas, ehkki virtuaalne. On eriti tähelepanuväärne, et installatsioon on tehtud just selle näituse jaoks ja on jätk kunstnikepaari eelmisele tööle “Soovisein”.
“Meie esimene soovideteemaline teos sündis koos meie lapsega. Siis tundus äkki kogu maailm väga ilus ja soe. Minu arvates on soovimine üks inimlik ja maagiline moment. Tegelikult on igalühel õigus unistada, aga me vahel unustame selle ära. Sellepärast tahaks selle kunstitööga inimesi argielust eemale tuua ja neid uuesti unistama panna,” rääkis Varvara Guljajeva.
Näitusel hõljubki looduse ning inimese/poliitilise kihistuse kohal ka teatud pühalik ja jumalik puudutus, mida kannab minu arvates edasi ka Kairi Orgusaare teos “Valgus loob maailma”. “Meie valguse ja pimeduse vaheldumine on eriline. Valguse liikumine ja muutumine mõjutab meid ja kui valgust ei ole, tuleb see ise luua,“ sõnas Kairi. Kogu näitusele annab emotsionaalse pitseri helide maastik. Ühel pool kohiseb meri, teisel pool mängib “E-riigi pastoraal”.
Näitus kokku mõjub tervikliku, sügava, ilusa ja valusa, aga ka väga professionaalse ja suursugusena. On eriline, et selline näitus Raplas on ja igaüks, kel vähegi võimalik, peaks seda kogema minema.
Projektis “Eesti kui mõtteline ruum” osalevad kunstnikud Varvara Guljajeva, Mar Canet, Johanna Ulfsak, Kärt Ojavee, Katri Pekri, Alide Zvorovski, Merle Kannus, Erik Kannus, Kati Kerstna ja Kairi Orgusaar.
