Kes vastutab pärandi eest – Raplamaa omakultuuri instituut?

Mari Tammar

0
Mari Tammar. Foto: Siim Solman

4. oktoobri „OP+“ saates ütles pianist Sten Lassmann: „Küsimus on meie enda kultuuripoliitikas. Me oleme eestlastena väga uhked oma muusikakultuuri ja omakultuuri üle. Meil on omad traditsioonid ja me peamegi väga uhked nende üle olema, aga tegelikkuses puudub meil terviklik kultuuripilt ja süstemaatiline omakultuuri säilitamise, mõtestamise ja propageerimise plaan. Ütleme ausalt, et alustööde ja allikmaterjalide uuesti mõtestamises ja kultuuri aluskihtide pinnale toomises on meil plaan null.“
Needsamad sõnad võiks üks ühele tõsta Raplamaa pärandi talletamise ja tutvustamise konteksti. Meil puudub maakondlikul tasandil plaan, kuidas oma pärandit uurida ja esitleda, ning institutsioon, kes selle eest vastutaks.
2014. aastal alustati koos Järvamaaga Kesk-Eesti kultuuriruumi loomist, et saada kultuuriministeeriumist täiendavat rahastust piirkonna pärandiga tegelemiseks. Ministeeriumist tuli aga kahel korral eitav vastus selgitusega, et Kesk-Eestil puudub oma kindel omapära, mida kultuuriruumi programmiga peaks kaitsma.
Ma ei ole selle väitega nõus. Kõik, kes on süvenenud meie käsitöötraditsioonidesse, tutvunud rahvaluulearhiivist leitavate materjalidega või kõndinud meie pärandist rikkal loodusmaastikul, teavad, et meil on oma lugu ja nägu, ent meil pole olnud piisavalt järjepidevust, motivatsiooni ja huvi, et seda süstemaatiliselt uurida ja see identiteet nähtavaks teha.
2. oktoobril avanes mul võimalus osaleda Raplamaa arengustrateegia planeerimise koosolekul. Arutluse all oli ka kultuurivaldkond ning tõstatasin mõned pärimuskultuuri teemad. Vastavate tegevussuundade lisamise ja täiendamise vastu polnud keegi – leiti, et see on oluline ja väärib äramärkimist, ent kui töögrupi eestvedaja, ROL-i arendusjuht Tavo Kikas jõudis lahtrini „Kes vastutab?”, jäid kõik, sh mina ise, nõutult vait.
Oleks meil maakonnamuuseum, võiks maakonna pärandi propageerimine ning piirkonna identiteeti kujundavate projektide elluviimine olla selle asutuse rida, aga maakonnamuuseumit meil pole ning ainus institutsioon, kes maakonnaülest kultuuritegevust mingil moel koordineerib, on Raplamaa Omavalitsuste Liit – aga neil pärandiga tegelemiseks pädevus ja ressurss puuduvad.
Kodulooliste materjalide kogumisega teeb tänuväärt tööd Rapla keskraamatukogu, ent see on vaid killuke laiemast pärandi temaatikast. Maakonna eri piirkondades tegutsevad ka muuseumid, ent ühelgi neist pole olnud selget ambitsiooni saada maakonnamuuseumiks ning valmidust võtta maakonnaüleste projektide vedamine enda kanda. Järelikult vajab Raplamaa pärandiga tegelema teistsugust institutsiooni kui maakonnamuuseum.
Erinevates töögruppides on välja pakutud Raplamaa mälukeskuse või ka omakultuuri instituudi idee, nii nagu on olemas Kihnu instituut, mis on sihtasutus, ning Võru instituut, mis on riiklik teadus- ja arendusasutus. Meie jaoks oleks aga kõige parem eeskuju MTÜ-na töötav Mulgi kultuuri instituut, mille tegevust rahastavad kohalikud omavalitsused, kultuuriministeerium ja projektitoetused.
Arvan, et nüüd, kui haldusreformi käigus lõigatud ja nõelutud maakond on uutmoodi kokku traageldatud ning seisab uute väljakutsete ees, oleks õige aeg astuda samme selle instituudi loomiseks.
Ent jõuame ringiga tagasi küsimuseni, kelle ülesanne on selle institutsiooni loomise eest hea seista? Kas see peaks olema ROL-i, kohaliku omavalitsuse või kolmanda sektori huvi? Ent üks on selge, tegemist peaks olema kogukondliku kokkuleppega.