-1.7 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArtikkelKuusiku kirik ja maa-alused käigud. Legendid või tegelikkus?

Kuusiku kirik ja maa-alused käigud. Legendid või tegelikkus?

Terje Villems, Kuusiku

Olen sageli tabanud ennast mõtlemast legendidele. Lugudele, mis toovad meieni põnevaid seiku sajandite tagant. Enamasti tõrgub ratsionaalne vaim nendesse lugudesse uskumast, sest kes rajaks tänapäeval kirikut metsaparki või plaaniks kaevata jõe alt käiku naaberkülla. Ometi on Kuusiku mõisapargis kühm, mis peidab enda all põnevat, kivist kesksamba ja võlvlagedega keskaegset keldrit.
Seda keldrit on kunagi krooninud massiivne paekivist hoone – Munga ait, mille maapealse osa õhkis enne 1950. aastat nõukogude sõjavägi.
Munga ait ehk varem nimetatuna Kuusiku kabel oli võetud muinsuskaitse alla juba enne Teist ilmasõda. Kahjuks leidub selle ehitise kohta väga vähe teavet. Arhiiviotsingud internetist olulisi tulemusi ei andnud. Liikvel on vaid üks foto 1930-ndatest aastatest. Poolkogemata sattusin tõeliselt huvitava materjali peale, mis üsnagi detailselt kirjeldab Kuusiku pargis olnud vana kirikut. 1924. aasta kultuuriajakirja AGU numbris on avaldatud allolev artikkel, mis peaks huvi pakkuma kõigile, kes legendidest lugu peavad.
Loodan, et ka arheoloogid aitavad ühel päeval pilku heita selle hoone minevikule ja toovad päevavalgele sama põnevaid leide nagu Angerja linnuse puhul. Samuti loodan, et Munga aida kelder saab Rapla vallalt peale hädavajaliku katuse ja keldri kesksammas toestatud, et legendid ei jääks alles ainult kirjasõnasse.

Vana kirik Kuusiku mõisas Rapla kihelkonnas

Kuusiku mõisa pargis seisab vana kirik. Teda varjavad suured, kaugelt üle tema katuseharja küünivate latvadega puud. Paljud sõidavad Rapla-Märjamaa maanteed kaudu sellest pargist mööda ja ei teagi, et seal peitub vana-vana ajalooline ehitis. Pole teda veel ka meie kodumaa muinsuse harrastajad eriliseks uurimisesemeks võtnud. Kuid ta on suurt tähelepanu vääriv ajalooline mälestus.
Pole see mitte mõne vana kiriku varemed. Ei, õnneks teda pole lastud varemeteks muutuda. Vist küll mitte nii palju huvist vana mälestuse vastu kui praktilise kasu pärast on seda hoonet katuse all hoitud. Mõisa omanikud on leidnud selle kohase olevat kartulite, kapsaste ja muu juurvilja panipaigaks.
Mõisarahvas nimetab seda ka sellekohaselt – „munga aidaks”.
See on väga vana ehitus. Võib olla, et ta on esimestest kirikutest meie maal. Ajaloolised andmed tema algaegade kohta on vist juba täiesti kadunud.
Kui seda kirikut lähemalt vaadata, siis paistab, et siin on aja jooksul üht ja teist moonutatud, aknaid ja uksi kinni müüritud, et oleks võimalik hoonet praktilisemalt tarvitada. Seinte väliskülgedele on hilisemal ajal paaris kohas musta värviga kõrged ning kitsad kirikuaknad maalitud, et kiriku muljet tõsta. See osutub ebasusena, maalitud aknad ei vastagi mingisugustele enneolevatele akendele. Telliskivine katus puusarikatel on muidugi ka uuemaaegset päritolu. Siiski vanast algupärast on püsima jäänud just tema seintes.
Laske silmadel üle seinte välise pinna libiseda, siis näete, kui ebatasane see on. Ta on küll krohviga kaetud, mis vähemalt konarusi tasandab, kuid ta jääb siiski muhuliseks ja laineliseks. Pole siin müüriseppadelt välist sirgust ja siledust nõutud. Nende tähelepanu on pööratud seinte tugevuse ja tüseduse peale (vt seinte paksust plaanil). Siin-seal on krohv maha langenud ja selgesti on näha paekivine müür. Mõnes kohas, iseäranis uste juures leiduvad müüri sees ka telliskivid. Viimased näivad sinna küll vist hilisemal ajal lagunenud kohtade paranduseks paigutatud olevat.
Juba väljaspoolt on selgesti näha, et hoone on kahes ajajärgus ehitatud. Seda tõendab ka sisemine vaatus. Hoone hommikupoolne osa osutub kõige vanema ja peaehitusena. Siin on müür natuke üle 4 1/2 jala paks – peaaegu nii paks kui sellesse kirikuossa viiva ukse laius. Õhtupoolse osa seinad on ainult üle 2 jala paksud. Viimane osa näib hiljem juure ehitatud olevat. Seinte kõrgus väljaspoolt on umbes 21 jalga. Terve ehituse kogupikkus 47 jalga ja laius umbes 32 jalga. Otsmised seinad on viiludeta.
Kirikusse viivad kaks ust põhjapoolsest küljest. Mõlemal uksel on tuntud kiriku-ukse kuju. Nende uste piidad on puust. Kiriku peaosasse viiva ukseavause ülemisel serval on puust karniis väljalõigetega. Vähe küll, et see on kiriku algaegadest, kuid siiski kaugemast minevikust pärit.
Praegu pole kiriku hommikupoolsel, s.o peaosal, mingisugust lage; seintele toetuvad aampalgid seisavad ilma laelaudadeta. Võib olla, et vanasti on siin võlvitud lagi olnud. Igal seinal on praegugi selgesti näha kaaresminevaid võlvi toetuskohti. Sellel kirikuosal on ainult üks lahtine aken – lõuna poole. Selle aknaavause pahemal eesmisel ülemisel serval on nurgeline õõnsus – vist küll mingisuguse kirikuseadise otstarbeks. Õhtupoolses seinas on ukseavaus, mis nüüd kinnimüüritud seisab. Selle ukse piidad on paekivist välja raiutud. Selles seinas on ka pooliti kinnimüüritud aknaavaus. Vanemal ajal, kui kirikul õhtupoolne osa puudus, oli see aken nähtavasti valguseandjaks, hiljem, juurdeehituse tõttu, on ta otstarbetuks jäänud.
Õhtupoolsel – uuemal – osal on kaks ruumi: eesmine – suurem, tagumine – vähem. Eesmisesse ruumi viib kaks ust: üks õuest ja teine äsjamainitud kinnimüüritud uks kiriku peaosast. Eesmisel kui ka tagumisel ruumil on üks neljakandiline aken. Mõlema akna lengid on paekivist välja raiutud. Esimesel ruumil on puulagi, tagumisel – kivist võlvitud. Enne (esimest – toim) maailmasõda on lasknud mõisaomanik neid kahte ruumi kanadele elamiseks sisse seada. Sellepärast müüriti ka kiriku peaosast tulev uks kinni, tehti siia ahi ja juhiti korsten läbi katuse välja. Sellega on ka vana algupära moonutatud.
See on kiriku maapealne osa, aga tal on veel ka maa-alune ruum. Hommikupoolsest otsast pääseb kiriku keldriruumi. See on umbes niisamasuure pindalaga kui kiriku vanema osa oma, võlvitud laega. Keldriruum on kuiv. Mõisa aednik kasutab seda nüüdki juurviljade hoimiseks.
Sellest keldrist on avaus mingisugusesse maa-alusesse koopasse, mis väljaspool kirikut kühmuna seisab. Rahva suu kõneleb, et siit minna maa-alune käik Raikküla mõisa suunas kuni Pakamäeni, kus ta maa alt välja tulla. Selle maa-aluse käigu pikkus oleks otsesihis kilomeetrit kolm. Kiriku keldriseinas olev avaus – arvatava maa-aluse käigu algus – on mõnikümmend aastat tagasi veel lahti seisnud. Julgemad mehed olla katsunud küünla valgusel maa alla ronida, kuid küünal olla ikka raske õhu pärast ära kustunud. Et aednikupoisid polla julgenud sellesse keldrisse asjatalituste pärast minna, siis lasknud aednik koopa avause suurte raudkividega kinni müürida.
Pakamäel Raikkülas, kus rahvajutt laseb maa-alust käiku lõppeda, pole mingisuguse koopa või maa-aluse käigu alguse kohta leida. Ühes kohas seista küll paekivid sarnaselt, nagu moodustaksid nad ust. Kas on see maa-alt väljapääsemise koht, ei tea enam praegused inimesed.
Siin kirikus olla juma­lateenistust peetud millal­gi, kui Rapla kirik olla ära põlenud. Möödunud aastasaja algusel olla siin veel koorijäänuseid seisnud.
Ka Valtu mõisas on sarnane vana kirik. See on aga mõisa teomajaks määratud: üleval kiriku ruumis elavad inimesed, all keldriosas on loomade laut. Sellepärast on ka see vana ajalooline nähtus täiesti ära moonutatud.
On tõesti väärt, et Kuusiku kirikut iseäralise kaitse alla võetakse ja kui väga vana ajaloolist ehitist püütakse säilitada.
Huvirändajatele, kes ar­mas­tavad suviti meie kodu­maa tähtsamaid kolkaid vaadelda, on Kuusiku mõisa ümbrus ühes vana kirikuga nurgaks, kuhu tasub matka­ta.

Toimetuselt

19. oktoobril korraldab muinsuskaitseamet Kuusiku mõisa valitsejamajas esimese mälestiseomanike päeva, mille raames tutvutakse ka Kuusiku mõisa vaatamisväärsustega.
Seoses sellega avaldame ühe läinud sajandi esimesest poolest pärit artikli, kus kirjeldatakse üht Kuusiku varaklassitsistlikku mõisaansamblisse kuulunud salapärasemaid ehitisi, rahvasuus „Munga aita”, mis on tänaseks hävinud. Ehitise asukohta tähistava künka alla on jäänud ainult kelder, mis aitab jätkuvalt legende elus hoida. Peame olema tänulikud 1924. aastal ajakirjas AGU ilmunud artikli autorile, kelle initsiaale A. V-S toimetusel ei õnnestunud avada, kirjelduse eest, mis on tänaseks hävinud hoone meile siiski vähemalt kirjapildis säilitanud.
Küsitav on sellejuures vaid see, kas Kuusiku Munga aita saab nii üheselt kirikuks nimetada. Rapla kirikuga seotud legendis on tõesti vihje Kuusikule, kuhu hakati kirikut justkui ehitama, kuid töö jäänud pooleli. Pärimuse kohaselt (Jaan Jung) asus Kuusiku mõisas keskajal klooster ja hiljem juurviljaaidaks muudetud hoone oli selle juurde kabeliks ehitatud. Välistatud pole ju seegi, et pärast Rapla kiriku põlengut oli just Kuusiku kabel mõnda aega koguduse teenistuses. .

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare