6.1 C
Rapla
Reede, 29 märts 2024
ArtikkelMõisapärandi konverentsil olid kõne all seisuslikud erinevused

Mõisapärandi konverentsil olid kõne all seisuslikud erinevused

Helerin Väronen

Neljandal mõisa-pärandi konverentsil Raikküla mõisas oli seekord kõiki ettekandeid ühendav teema mõis kui seisusliku ühiskonnakorralduse nähtus. Konverentsil esinesid ajaloolased Toomas Hiio ja Ülle Tarkiainen, poliitik Marju Lauristin, Eesti Vabaõhumuuseumi püsinäituste kuraator Anneli Banner ja folkloristika vanem-teadur Merili Metsvahi.

Päeva lõpetas ansambli LaBande kontsert “Pooltund Bachiga”.
Konverentsi alustas Hiio ettekandega “Baltisaksa üliõpilasorganisatsioonid: seisusliku ühiskonna sepikoda”, andes esmalt ülevaate seisustest Venemaal ja Lääne provintsis. 19. sajandi esimesel poolel oli ka haridus väga tugevalt seisuslik, alles sajandi teisel poolel pääsesid ülikooli kõikide seisuste esindajad. Üliõpilasorganisatsioonid tekkisid Euroopas 19. sajandi esimesel poolel.
Sidumaks ettekannet Raikkülaga, rääkis Hiio, et Otto von Bismarck, kes oli Raikküla mõisahärra Alexander von Keyserlingi sõber, oli ülikooliajal pöörane noormees, pidades 25 duelli 13 kuu jooksul. Duellid olid ka üks põhjuseid, miks üliõpilasorganisatsioonid olid ametlikult keelatud. Viimane surmaga lõppenud duell peeti aastal 1932. Peale joomise ja kaklemise olid aga seltsid ka kohad, kus õpiti ja edendati kultuurilist tegevust.
Tarkiaineni ettekanne “Aadlinaised Eesti- ja Liivimaa mõisates” oli päevikutel, elulugudel, mälestustel, kirjavahetustel ja dokumentidel põhinev fragmentaarne pilt sellest, millist elu elasid naised mõisates. Maailm oli 19. sajandil jagatud kolmeks: riigiks, kirikuks ja majapidamiseks. Kaks esimest olid meeste pärusmaa, majandus oli aga naise kanda, nii et naine oli pere keskus. Kõigi mõisas elavate naiste üks peaülesanne oli rituaalsuse ja harmoonia säilitamine.
Mõisaid lahutasid üksteisest pikad kilomeetrid ja see tekitas ühtaegu nii suletust kui ka külalislahkust. Sageli võõrustati sugulasi ja sõpru ning seda tihti võrdlemisi pikalt.
Eraldi teema on laste kasvatamine mõisas. Kuni 11. eluaastani said lapsed sarnase kasvatuse, pärast seda aga valmistati poisse ette ülikooliks ja naisi mõisaemanda ja seltskonnadaami rolliks. Oluline oli õppida prantsuse keelt, retoorikat, tantsimist ja kirjutada päevaraamatuid.
Kuni 20. sajandi alguseni oli naine justkui teovõimetu, vajades pidevalt eestkostjat. 1920. aasta uus põhiseadus muutis aga kõik kodanikud seaduse ees võrdseks ja see andis naistele suuremad võimalused reisida, õppida ning oma arvamust välja öelda.

Seisused ja võrdsed õigused

Lauristini ettekanne kandis pealkirja “Kas baltisakslaste seisuslik kultuur on mõjutanud eestlaste arusaama riigist?” ja keskenduski sellele, kas sellel, kuidas me oma riiki tajume, on mingi ajalooline slepp. Lauristini arvates on Eesti riigi kuvand eestlase jaoks talu, kus suure laua taga on ema, isa, lapsed, sulased, vanavanemad, kassid, koerad. Kõik on ühes ruumis koos, kuid auväärsuse järgi tehakse neil vahet. Kuid riigiasjade ajamisega kokku puutudes ei tunneta me end pereringis, nii et ehk on tegelik riigikuvand rohkem mõis kui talu.
Seda, et baltisaksa kultuur mõjutas argielu, me teame, kuid samuti on mõisast üle võetud võimusuhete ja poliitilise identiteediga seonduv. Ka baltisakslaste olukord toonases Eestis peaks olema meile kuidagi tuttav. Olles sakslased, oli suur osa neist Vene riigi teenistuses. Neil oli pidev hirm oma kodu, autonoomia, riigi, keele ja iseolemise pärast. Seni oleme arvanud, et selline topelt-identiteedi tunne on olnud eestlastele ainuomane.
Ühest küljest üritatakse meil nii-öelda restaureerida seisuslikkust, on tekkinud poliitiline klass, kuid samas pürgitakse sinnapoole, et kõigil on võrdsed võimalused. Kogu see piin, milles me praegu oleme, on seotud ka sellega, et meie riigi ülesehitamine on käinud vastandlike tõmmete ja tõugetega.
Lõpetuseks leidis Lauristin, et paljugi sellest, mis on meile omane, on mõisaaja pärand, alates mornist näost, arrogantsest hoiakust, suletusest, kuni meie korraarmastuse, ilumeele ja kolmest rahvusköögist kokku pandud söögilauani välja. Meile jäetud pärandi mõistmine on aga läinud üha keerulisemaks, kuna kolmekeelsest riigist on saanud kakskeelne ja kaks varasemat on pildilt kadunud. Ehk enam ei osata ei saksa ega vene keelt.

Esimese öö õigust pole olnud

Ühiskonna seisuslikkus peegeldus ka aianduses ja Banneri ettekanne käsitleski mõisapärandit taluaedades. Aianduses saab eristada kahte poolt: tarbeaed ja iluaed. Algul olid iluaiad kõrgete müüride taha peidetud, aga uusajal Euroopa aiad muutusid ja nendest sai aadlite võimu ja vägevuse demonstreerimise koht. Kui mõelda meie enda iluaedade peale, täidavad need samuti esinduslikkuse funktsiooni, olles paigutatud nähtavasse kohta.
Rohkem aiandust tekkis taludesse 19. sajandi teisel poolel seoses talude äraostmise ja rahvusliku ärkamisega. Mõisatest võeti üle näiteks ringjas sissesõidutee ja alleed, musterpeenrad, viljapuuaiad, kasvuhooned, mitmed taimed ja ka teadmised ning oskused.
Kõige intrigeerivama teemaga esines Metsvahi, kelle teema oli “Seisustevahelised seksuaalsuhted Eesti- ja Liivimaal: müüdid ja tegelikkus”. Kuna seksuaalsus on teema, mis sagedasti maha vaikitakse, on selle kohta info leidmine keeruline. Kuid viiteid võib leida rahvalauludest, eriti regilauludest, mõningal määral kirikuraamatutest, baltisakslaste kirjavahetusest ja sakslaste eluolu kirjeldustest. Metsvahi on uurinud pastor August Wilhelm Hupeli kirjutisi, kes ilmselt päris õiget pilti eestlase seksuaalkommetest ei omanud, kuna ei mõistnud ehalkäimise kommet ja seda, et see polnud seksuaalsuhetega seotud.
Seksuaalsuhteid talurahva ja mõisnike vahel küll ilmselt oli, kuid seda pigem tauniti. Talupoeg võis abielluda teise mehe poolt rasestatud neiuga, kuid seda vaid juhul, kui lapse isa ei olnud sakslane või venelane.
Regilauludes leiab viiteid sellele, et oli halb, kui talutüdrukud olid ilusad, ahvatledes niimoodi mõisnikke. Nii määriti sageli neiud enne mõisa minekut mudaga kokku. Mehi aga hoiatati selle eest, et nad ei abielluks mõisateenijatest neidudega.
Esimese öö õigus on lauludes sees alates 1920-ndatest aastatest. Enne seda oli selle mõiste propageerija Adam Peterson, kuid Metsvahi sõnul ei ole esimese öö õigus ajaloolise tõsiasjana kunagi eksisteerinud. Pigem oli see vahend, millega tekitada eestlastes viha sakslaste vastu.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare