Õpetaja sõna võib määrata edasise suhtumise ainesse

Minu kooliaeg möödus Eesti teises otsas Kanepi gümnaasiumis. Kooliaja mõju saadab mind iga päev. Näiteks näen seniajani vahel und koolist. Enamasti küll õudukaid sellest, kuidas mul on vaja kohe eksamile minna või et olen dressid/õpikud koju unustanud. Kuid kooliajast on jäänud ka helgeid mälestusi ja saadud mitmeid õppetunde.
Minu esimene õpetaja oli südamlik proua, kelle tarkus oli näiteks see, et alati tuleb endaga kamm ja taskurätid kaasa võtta ning olgu riided kui tahes vanad, kuid need peavad olema puhtad ja terved. Õppimise kohta oli tema õpetus see, et iga asja tuleb korrata seitse korda, siis see kinnistub. Samuti sain algklassides õppetunni, et mitte kunagi ei tasu kummipalli kooli kaasa võtta. Isegi kui sa ise sellega pahandust ei tee, teevad seda teised, aga noomida saad ise ka.
Põhikoolist sain kaasa armastuse käsitöö vastu ja seda tänu kunsti- ja käsitööõpetajale, kelle käe all õppisin ka mitmes huviringis. Temast õhkus soojust ja sõbralikkust, mis tekitas tundides alati koduse tunde. Kunstiajaloo tunni ajal tehtud ekskursioonid mõisatesse olid need, mis tekitasid minus suurema huvi nii mõisate kui ka ajaloo vastu.
Gümnaasiumiaega jääb mälestus sellest, kuidas ma üksainus kord sain veerandihindeks kahe ja seda kehalises kasvatuses. Meil ei olnud kehalise kasvatuse õpetajatega väga vedanud. Kuidagi kippus minema nendega peaaegu samamoodi nagu Harry Potteri raamatutes olnud mustade jõudude vastase kaitse õpetajatega – nad vahetusid väga tihti. Mõnega oli parem läbisaamine, mõnega aga mitte. Konkreetse õpetajaga, kes kahe pani, läksime tülli, kui pärast vabastuse saamist andis ta mulle kirjaliku töö teha. Pidin seda mitu korda ümber tegema ja vihastasin, kuna õpetaja jättis esimesel korral pooled vead mainimata. Nüüd on mul muidugi kahju, et ma suusatada ei oska ega julge ka proovida. Samuti oli see hea näide, kuidas üks õpetaja võib suhtumise mingisse ainesse täiesti ära rikkuda. Üks halvasti öeldud lause ja laps jääbki eluks ajaks arvama, et ta on andetu, kuigi tegelikult võib asi hoopis vastupidi olla.
Üks väga eriline õpetaja oli meil põhikoolist alates vene keele õpetaja. Oma juurtelt oli ta küll eestlane, kuid päris pisikesena läinud Venemaale. Seal sai temast tuumafüüsik, kuid Eestisse naastes ei olnud tal selle oskusega midagi peale hakata. Meie õpetasime talle eesti keelt, tema meile vene keelt. Tema sai õppimisega paremini hakkama, omandades veel kaks magistrikraadi ja seda kõike talumajapidamise ja kolme lapse kõrvalt. Tõeline õppijast õpetaja, kellest tasub eeskuju võtta!
Kogu kooliaja olid mu lemmiktunnid eesti keel ja kirjandus. Lugeda meeldis mulle väikesest peale, kuid põhikooli- ja gümnaasiumiaegne õpetaja sütitas huvi ja tahet lugeda veelgi. Seetõttu küll kannatasid paljud teised ained, kuna olin täiesti võimeline koju jõudnuna koolikoti nurka viskama, mõnda raamatusse süvenema ja unustama, et midagi õppida ka jäi.
Kirjanduse õpetaja oli ütlemata lahe, armastas head nalja, kuid vajadusel oli ka karm. Meeldimine oli vastastikune ja seetõttu pidin sageli teistele tekste ette lugema ja minu kirjandeid kuuldi peaaegu iga kord. Eelmine suvi kohtusime selle õpetajaga ja tal oli ülihea meel kuulda, et mina kui üks klassi parimaid kirjutajaid olen ajakirjanik.
Kooliajast pärineb ka üks mu motosid – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Probleemide korral aitas kõige paremini suhtlemine ja enamik õpetajaid olid väga mõistvad ja vastutulelikud. Mõistmine ja hea sõna õpetajalt teeb õpilaste elu palju helgemaks.