Tõesti, tõesti – kus on prügi koht?

Mariliis Vest

0

Iseenesest on vastus ju lihtne. Ei usu mina, et on olemas inimest, kes tõsimeeli arvab, et prügi peabki olema metsas või tänaval.
Veel poolteist kuud tagasi elasin korteris. Andsime seal endast parima prügi sorteerimisel: rõdul olid sorteerimiskastid, mida tühjendasime vastavasse konteinerisse. Loodussõbralikkust näitame välja ka nii, et enda tekitatud prahti kanname taskus või autos kaasas niikaua, kuni sellele õige koha leiame. Imelihtne ju!
Suvel mööda Eestimaad sõites kirusin tee ääres või metsade all seisvat prügihunnikut. Õigemini ikka inimest, kes selle sinna tekitanud. Siis jälle tuletan meelde, milline on mujal Euroopas olukord ja tõden, et igakord kodumaale naastes taasavastan, et tegelikult on meil siin üsna puhas. Siis jälle jagab keegi sotsiaalmeedias teeäärsetest prügihunnikutest pilte-videosid. Mõtlen: „No miks küll ometi?“
Ja siis kolisin oma majja! Täpsemalt kellegi vanasse majja, kuhu oli mitmekümne aasta jooksul kogutud kõikvõimalikku vajalikku ja ebavajalikku. Meie jaoks suuremal määral seda teist. Võis ju eeldada, et oma majas prügiga hea ja lihtne tegeleda: osa põletad ära, osa paned komposti, osa saab tasuta ära anda kohalikus jäätmejaamas, osa läheb konteineritesse.
Kui ma aga olin suutnud kogu maja ära koristada, jäi suu lahti. Vaatamata eelmainitud abinõudele jäi väga-väga suur osa prügist alles. See oli esimene kord, kui ma mõtlesin, et kuhu ma nüüd selle kõik siis viin?
Eks ikka Rapla jäätmejaam tuli kõne alla. Pean tunnistama, et varem sinna asja pole olnudki. Kui me äraantava sodi eest arvet nägime, ajas ka see suu ammuli. Prügi äraviimine ei ole teps mitte odav lõbu! Kui arvestada juurde kütus ja aeg, tekkis tõesti hetkeks kõhklus, kas teinekord üldse raatsimegi korraga nii palju ära vedada.
Olgu, meil vedas. Saime suurema osa kuludest majas leiduva vanarauaga tasa. Ja eks ma ka mõistan, et jäätmejaamal on oma kulud. Aga samas tahaks olla hea inimene, teha õiget asja, kuid kui selle eest peab tasuma üle saja euro (kindlasti ehitus- ja lammutusprahi tekkel see summa veel suureneb), tekib küsimus, kas tõesti muud varianti pole.
Võib-olla on, sel juhul ei ole ma sellest lihtsalt teadlik. See esimene kogemus prügi üleujutusest natukene avas minu silmad selles osas, miks prügi alati õigesse kohta ei jõua. Mitte et seda nüüd õigustaksin, kindlasti mitte, aga kui varem hoidsin kahe käega peast kinni ja tõemeeli ei saanudki aru, miks seda tehakse, siis nüüd on vähemalt üks versioon olemas. Eks enda üle on ikka hea meel, et südametunnistus ei lubanud prügi metsa alla või mujale sokutada. Ja usun, et enam sellist hunnikut meil omas kodus ka ei teki, kuid kindlasti on Eestimaal veel peresid, kes vanades majades suurpuhastust teevad.
Tuleb ka seda tõdeda, et ilmselt on nii, et isegi kui oleks kõik võimalused tasuta prügi ära andmiseks tagatud, leiduks ikka neid, kes ei viitsi või ei taha leida seda teed prügilasse. Ja probleem oleks tõenäoliselt ka siis olemas, kui konteinereid oleks rohkem ja neid tihemini tühjendataks. Lõppkokkuvõttes taandub kõik ikka ja jälle inimesele. Nagu ka Katri Reinsalu oma kevadel prügiteemal kirjutatud loos ütles: ilmselt on täiuslikult puhtad tänavad utoopiline unistus.

Kirjuta kommentaar

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi