3. oktoobril korraldati Varbolas suur politsei-, pääste- ja kiirabiõppus, kus mängiti läbi joobes juhi põhjustatud avarii, millesse oli sattunud 3 autot ja 15 kannatanut. Olgugi et tegemist oli mänguga, oli see kohati reaalsem kui elu ise.
Kui me Varbolasse jõudsime, avanes meile trööstitu pilt. Vihmas ja tuules seisid kaks uperkuuti lennanud autot, millest oli osa kannatanuid välja paiskunud. Kolmas mõlkidega auto oli metsa all, kus ootas kiirabi saabumist ka kannatada saanud väike laps. „Tulge juba siia, ma hakkan kohe surema!“ lõugas üks silmnähtavalt joobes kannatanu, kes oli pooleldi auto pagasiruumist välja kukkunud.
Tahes-tahtmata meenutas see pilt 2. juunil Kehtnas juhtunud traagilist liiklusõnnetust, kus kaks noormeest suurel kiirusel vastu puud sõitsid ja hukkusid. „2. juunil juhtunud õnnetuse osas tuvastas ekspertiis, et autot juhtinud 28-aastane mees oli alkoholijoobes. Lõplikud asjaolud saame aga välja öelda siis, kui kriminaalmenetlus on lõppenud,“ vastas mu järelepärimisele Rapla patrullitalituse juht Margus Kaldma.
„2018. aastal on Raplamaal juhtunud 27 inimkannatanuga liiklusõnnetust, viga on saanud neis 29 ja hukkunud 8 inimest. Neist joobes juhtide süül on toimunud 15 liiklusõnnetust, milles hukkunud 5 inimest,“ lisas Kaldma musta statistikat. Need numbrid räägivad iseenda eest ning annavad õppusele elulise konteksti.
Sündmuskohale jõuab vilkurite sähvides esimene Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabibrigaad. Puna-kollasekirjus varustuses meedikud hüppavad autost välja ja ruttavad autode juurde, et teha kindlaks kannatanute hulk ja raskusaste. Raadiosaatjad ragisevad, vihma sajab ja purjakil kannatanu lõugab üle sündmuskoha, et tal on ilgelt sitt olla ja äkki arstionu annaks talle peavalutabletti.
Järsku sekkub õppuse juht Arkadi Popov, kes on ühtlasi Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja. Ta astub kätega vehkides platsile ja hüüab: „Timeout!“ Midagi läks valesti. Ta kutsub kiirabibrigaadi enda juurde, selgitab viga ja õppusele tehakse restart. „Sündmuse eesmärk on õppida ja kinnistada,“ selgitatakse mulle kõrvalt.
Õppuse on korraldanud Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskus koostöös Raplamaa päästekomandoga. „Kuigi nii suurt avariiolukorda tuleb meedikute töös ette harva, on õppused just see koht, kus harjutada olukordi, mille lahendamine vajab erioskusi ja teadmisi,“ selgitab õppuse juht Popov. Kokku on õppustesse kaasatud neli kiirabibrigaadi, kaks päästeameti autot ning politsei. Koos vabatahtlike simulantide, korraldajate ja instruktoritega võtab koolitusest osa ligi 60 inimest. Õppus toimub Rapla maakonnas, sest Raplamaa on ka Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabi teeninduspiirkond. „Meie vastutame selle eest, et siin elavad inimesed saaksid kiiresti ja kvaliteetset kiirabi. Meie huvides on see, et me harjutaksime regulaarselt, kuidas abi osutada,” selgitab õppuse juht.
Vahepeal on kohale jõudnud teisedki kiirabibrigaadid ning sagimist on iga auto ümber. Kohale jõuab ka päästemeeskond. Esimesena hüppab autost välja sinise kiivriga „tuletõrjuja“ ja küsib, kus on vastutav meedik. Kui ta on õige inimese leidnud, vahetatakse kiirelt infot. Seejärel jagab ta oma meeskonnale juhiseid. Avatakse päästeauto luugid ning tõstetakse välja eritehnika, millega asutakse sõiduautodesse lõksu jäänud kannatanuid välja lõikama. Õhus on tajuda pinget ja ärevust.
„Õppuse eesmärk on harjutada koostööd päästjate, politsei- ja kiirabitöötajate vahel, et tegevus sündmuskohal oleks hästi organiseeritud ja kriisiolukorras saaksid kannatanud võimalikult kiiresti abi,“ selgitab Popov. Samuti õpivad neil harjutuspäevadel instruktorid ise. Õpitakse paremini oma personali tundma ning ka seda, kuidas tugistruktuuride omavahelist koostööd korraldada.
Sündmusele saabub krimireporter
Kui päästjad krahmavad autost kannatanutele tekid, tahaks ühe endalegi küsida, sest vihmas ja tuules seistes on juba päris jahe hakanud. Olgu öeldud, et tegemist oli minu esimese tööpäevaga toimetuses. Hommikul kodunt välja astudes polnud mul õrna aimugi, et mind esimese ülesandena avariipaigale saadetakse.
„Nüüd on sinu kord,“ pöördub üks instruktoritest minu poole. „Mine tüüta päästjaid erinevate küsimustega ja püüa neilt ohvrite kohta infot saada,“ lükatakse mind sündmuspaigale. „Sa oled ju ajakirjanik ja sinu ülesanne on info kätte saada,“ julgustatakse mind rolli sisse elama ja käituma nagu kõmureporter uudiste jahil.
Astun siis ühe auto juurde ja küsin, mis seisundis kannatanu on, aga mind saadetakse minema, öeldes, et praegu ajakirjandusele kommentaare ei jagata. Pöördun siis teise meediku poole, kes parasjagu ühe kanderaamil oleva patsiendiga tegeleb, ning temagi ütleb, et ei saa mingit infot patsientide seisundi kohta jagada ning palub mul eemale minna.
Neile on antud instruktsioonid, et nad ei tohi meediale kommentaare jagada ja nad on selles väga järjekindlad. Lähen uurin siis autot, mida päästjad parasjagu lahti murravad, ent seal tabab mind noor politseinik ja palub mul autost eemalduda.
„Kõrvaliste isikute viibimine sündmuskohal on keelatud,“ ütleb ta karmilt ja suunab mind haljasalale. „See on teie enda ohutuse pärast ka,“ ütleb politseinik, viidates klaasikildudele ja sellele, et autod võivad plahvatada.
Taltun siis mõneks hetkeks murul, kuhu mind suunatud oli, aga riukalik instruktor tuleb ja ajab mind uuesti sündmuste keerisesse. „Ütle neile, et sulle tuli info, et üks kannatanutest on peaministri vend, vaata, kuidas nad kommenteerivad,“ õhutab ta mind. „Sa võid öelda ka, et kohe on siia saabumas president, kes hakkab siin ausammast avama,“ lisab ta.
Kui ma aga selle jutuga sinise kiivriga päästejuhi poole pöördun, ütleb ta, et kui see president ka tuleb, siis mingit ausammast ta siin küll ei ava, ja meediale jagavad nad kommentaare hiljem.
Sama jutuga püüan ma veel üht ja teist tülitada, ent noored politseinikud ei anna mulle selleks võimalust. Püüan küll päästeauto tagant neist mööda hiilida, ent see kassi ja hiire mäng pikalt ei kesta. „Preili ajakirjanik, te pidite seal muru peal ootama,“ on nad oma nõudmistes järjekindlad. Ainus, kes kommentaare jagab, on too purjus kannatanu.
„Mis siin juhtus?“ proovin talt mõnd niidiotsa saada. „Kust mina tean, mis juhtus, ma ei mäleta. Ma lendasin ju autost välja,“ vastab tema ja lisab, et tal on ikka ilgelt sitt olla. „Valuvaigistit mulle ka keegi ei anna,“ jaurab mees omasoodu ja on politseinikele sama tüütu nagu mina, sest ei taha ühe koha peal püsida ja topib oma nina sinna, kuhu pole vaja.
Reaalses olukorras ei söandaks ma päästjaid niimoodi tülitada, sest iga hetk võib olla elu hinnaga. „Meie kogemus ütleb, et sellised sündmused pakuvad suurt huvi ka tavainimestele. Nad pildistavad ja filmivad ning jagavad seda internetis. Tegelikult on see aga kõige vähem, mida õnnetusse sattunud kannatanu soovib, et keegi temast sellises abitus seisundis fotot teeks,“ räägib Popov. „Inimelude päästmine on see, milleks kiirabi, pääste ja politsei sündmuskohale tulevad.
Meie suur palve tavakodanikule on, et kui peaksite sattuma kunagi sellisele sündmuskohale, siis võimaldage meil teha oma tööd ning ärge vähendage meie elude päästmiseks suunatud inimressursse päästetöödega mitte seotud toimingutega,“ toonitab Popov. Ta tuletab ka meelde, et kui inimesed oskavad osutada esmaabi enne kiirabi tulekut, tuleks seda tehes tagada ka enda ohutus.
Lisaks avariile pidid kiirabibrigaadid õppuse ajal ka üksikud simulatsioonid läbi tegema, kus nad pidid abistama näiteks Kuusiku lennuväljal ebaõnnestunult maandunud langevarjurit vms õnnetustes kannatanuid.
Kokkuvõttes jääb Arkadi Popov õppustega rahule. „Ilm oli vihmane, kuid vaatamata sellele said kõik püstitatud eesmärgid täidetud. Koostöö kiirabi, pääste ja politsei vahel sujus väga hästi. Oleme eriti tänulikud Rapla päästepiirkonnale selle õppuse suurepärase korraldamise eest,“ annab Arkadi Popov tagasisidet. Varbola linnuse esise valis Rapla päästekomando. „See on ilus koht ja atraktiivne koht, aga siin on ka mõned kurvid ja seepärast on see potentsiaalne liiklusõnnetuse koht,” räägib Popov, miks kogu sündmustik hargnes nelja kuninga valvsa pilgu all Varbolas.
Tänavu on Raplamaal tabatud juba 188 joobes juhti. Selleks, et siin kirjeldatu reaalsuseks ei saaks, olgem liikluses ettevaatlikud ja jätkem klaas tõstmata, kui autosõit ees on. Samuti tuletab Rapla patrullitalituse juht Margus Kaldma meelde helkurit.
„Kätte on jõudnud pime aeg ja vähim, mida igaüks oma elu kaitsmiseks teha saab, on kanda helkurit. Veel parem on, kui pimedas liikudes püüate end jalakäijana võimalikult nähtavaks teha – selleks võib selga panna helkurvesti, võtta kaasa mõne valgusallika jms. Autojuhtidel tuleks pimedal ajal maanteedel sõites olla tähelepanelik ja kui märkate pimedal teel helkurita jalakäijat, andke sellestki politseile teada.“
