4.9 C
Rapla
Reede, 26 apr. 2024
ArvamusElu tõejärgses Rapla vallas

Elu tõejärgses Rapla vallas

Stina Andok

Minu kunagine õppejõud, Tallinna Ülikooli filosoofia külalislektor Oliver Laas on teinud hea kokkuvõtte sellest, kuidas eristada tõde jamast („Ühe minuti loeng”, Tallinna Ülikool).
Ta ütleb seal, et väide on tõene, kui see vastab maailma mingisugustele objektiivsetele tunnustele, millest võib järeldada, et vale on tahtlikult esitatud väär väide. Vale on alati tahtlik, sest valetaja teab tõde piisavalt hästi, et seda moonutada, eesmärgiks teiste teadlik eksitamine.
Ta toob ka sellise mõiste nagu tõelaadsus, mida ta selgitab kui väite tõesena näimist. See on tunnetuslik tõde, mis ei sõltu faktidest ega tõenditest. See on Laasi sõnul kollektiivne enesepettus, milles kõneleja ja publik aktiivselt ühiselt kaasa löövad, eesmärgiks publiku olemasolevate uskumuste kinnitamine.
Ja siis on veel sulaselge jama. Jama on Laasi selgitusel teatud tüüpi petmine, mis erineb valetamisest selle poolest, et see, kes jama räägib, on tõe suhtes täiesti ükskõikne, teda ei huvitagi, kas tema väited on tõesed või mitte. Nüüd läheb põnevaks – jama asümmeetria printsiip ütleb, et jama ümberlükkamiseks kuluva energia määr on ühe suurusjärgu võrra suurem jama tootmiseks vajaliku energia määrast ehk teisisõnu jama on vajalik, et teistele jääks oma seisukohtade esitamiseks vähem aega, sundides neid tegelema jamade kummutamisega.
Nüüd aga mõned tähelepanekud möödunud nädala teisipäeval, 13. novembril toimunud avalikust arutelust Kellukese lasteaias. Jäägu igaühe enda otsustada, kas tegemist on tõe, tõelaadsuse või jamaga.

Avalikkuse kaasamine. „Palume vallajuhtidel alustada,” kõlas koosoleku alguses. „Teie kutsusite meid, palun küsige,” kõlas vastus. Kerime umbes tunni võrra edasi. „Kus on avalik dialoog, kogukonna kaasamine?” küsib lapsevanem. „Siin me ju oleme!” kõlas vastus.

Lastehoiu kvalifikatsioon. „Teenuse tagavad lastehoiud,” ütleb vallaametnik. „Minu laps sai lastehoius trauma,” annab vanem teada. „Kui lastehoid ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, siis nende teenuseid me ei kasuta,” kõlas vastus. Mida ei öeldud: lapsevanemad on esitanud ühe lastehoiu suhtes samale ametnikule kaebusi, tõsiseid, oleme sellest ka lehes kirjutanud, kuid hoid tegutseb siiani. Põhjus: ei saa tõendada, et valesti käituti, formaalselt on kõik korras.

Alu lasteaiarühm. „Lasteaiakohti on üle 80” ja „lapsi jääb aina vähemaks”, öeldi. „Kas Alus pannakse üks rühm kinni?” küsis lapsevanem. „Võib-olla,” kõlas ametniku vastus. Mida ei öeldud: Alu lasteaia juht ei tea sulgemisest midagi. Lapsi on järjekorras rohkem, kui on kohti pakkuda.

Ainult üks aasta. „See on ainult üks aasta. See ei ole nii suur probleem,” öeldi. Kerime aega edasi. Samal teemal: „Tõenäoliselt sõlmime lepingud 2-3 aastaks.”

Viimaks. Kommunikatsioon. Etenduse „Avalik arutelu” parimaks etteasteks sai avanumber, kui lavale astusid peaosatäitjad. Neist vahest kõige edevam lükati esiritta. Abivallavanem Hussar seisis, selg sirge nagu esineja ennemuiste, valmis kõike vastu võtma ja kõigele vastu andma. Vallavanem Minn ja haridusnõunik Roosimägi taandusid ühte nurka, pilgud enamasti maha suunatud, meetrijagu Hussarist tagapool. Ilmselgelt midagi vältides. Ja siis oli seal ka hariduskomisjoni esimees Schelejev, kes peitus sootuks kardina taha, pilk allaheitlik nagu kahetseval lapsel. Millest kõneleb selline etteaste?

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare