Seekordne metsanduse arengukava põhimõtete kokkuleppimine on palju kirgi kütnud ja seda oli tunda ka Tallinna Kultuurikatlas. „Inimesed metsast“ andsid enda olemasolust märku, kui mõne esineja seisukohad ühtisid nende omadega. Ootamatu aplausi teenis ka repliik saalist, et täiesti käsitlemata on metsa olulisus inimese tervisele ja rekreatsioonile.
Mitte kordagi ei räägitud aga ühestki metsaelanikust! Ikka ja jälle olid keskpunktis inimesed ning majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline kasu, mida nad metsast saavad. Mesinik Eha Metsallik oli ainus, kes oma kommentaariga tõi mesilased tähelepanu keskpunkti, aga ettekandeks talle aega ei antud.
Jutt innovatsioonist metsandussektoris tekitas mitmeid küsimusi. Miks seisneb innovatsioon üksnes selles, et meie majandus suudaks hävitada loodust efektiivsemalt – kiiremini ja suuremas ulatuses? Miks on harvesteridega lageraie kõige odavam raieviis? Miks peab rohkem puid raiuma selleks, et kinni maksta kallite harvesteride liisingud? Miks ei ole innovatsioon liikunud selles suunas, et metsa saaks raiuda nii, et see metsa kui elukooslust võimalikult vähe kahjustaks? Kõige innovatiivsem oleks üldse keskkonda mitte kahjustada, kuid paraku innovatsioon tänapäevases võtmes nende küsimustega ei tegele!
Teine küsimus tõstatus seoses RMK-poolse kogukondade kaasamisega, mis sotsiaalteadlaste sõnul on õnnestunud. Kuidas saab seda nimetada õnnestunud kaasamiseks, kui kogukondadel ei ole üldse võimalust oma maja taga asuva riigimetsa säilimise üle otsustada? RMK kaasamiskoosolekud toimuvad reeglina igal pool tööpäevade hommikul (nt kell 10), mil valdav osa aktiivseid inimesi on tööl ning ei saa neist osa võtta. Võib-olla võitleksid kogukonnad kell 19 toimuvatel koosolekutel oma õiguste eest rohkem?
Ainus asi, milles kogukonnad RMK koosolekutel kaasa rääkida saavad, on see, millistel kellaaegadel puid raiutakse ning metsast välja viiakse, et see grillimist või magamist ei segaks. Näiteks Kaerepere raiete osas lepiti kogukonnaga kokku, et raieid ei teostata tööpäevadel 20-8, laupäeval 16-8 ja pühapäeval ööpäevaringselt ning et metsamaterjali väljaveole autoga ajaline piirang ei laiene, kuna laod asuvad majapidamistest eemal. Lisaks lepiti kokku, et RMK praaker võtab enne raiet ühendust piirinaabritega, kelle majapidamine külgneb raielangiga vahetult, et arvestada piirinaabri soove võimalike säilikpuude, tammede või teise rinde puude kasvama jätmisel.
RMK suhtub neisse, kes lageraiete vajalikkuse küsimärgi alla seavad, põlastavalt ja teeb seda süstemaatiliselt. Alati on koosolekul keegi, kes saab riigilt toetust ning riigile on ju toetuste maksmiseks raha vaja! Samuti on jabur tunda muret selle pärast, et metsade mahavõtmine süsinikubilanssi kuidagi kahjustaks – vastupidi: metsa raiudes me hoopis pidurdame kliima soojenemist!
Maaülikooli teadlane Hardi Tullus on öelnud, et puidu kasutamise juures on kõige olulisem nn asendusefekt: põletamata jääb fossiilne kütus, mida oleksime teinud, tootes betooni, rauda või muid kunstmaterjale. Seega on ka Eesti metsandus kliimamuutusi leevendav, sest metsi majandades, puitu metsast ära tuues ja puitu kasutades vähendame kasvuhoonegaaside emissiooni ja seega pidurdame globaalset kliima soojenemist.
Ma tahaks teada, kas tõesti jääb kogu raiutav puit lihtsalt ladustamisele, et selle raiumisel, transpordil, töötlemisel, väärindamisel jm CO2 juurde ei toodeta? Tundub, et kuna suurem osa inimestest CO2 bilansi ja kliimamuutuste teemast nagunii aru ei saa, saavad erinevad osapooled igavesti kasutada nii poolt- kui ka vastuargumente oma tegevuste õigustamiseks, sest kogu elu keerleb nagunii ümber raha ning raha kasvabki puu otsas!
Vt ka lk 7
