Kool on kogukonna süda

Heli Piisang

0
kool

Küllap on üha vähem inimesi, kes kahtlevad selles, et ühe väikese alevi või küla süda võiks olla või ongi kool, mis loob tulevikku, koondades endas ja enda ümber elukogemused, tarkused ning andes need edasi tulevastele põlvedele.

Kui see nii ei ole, kas siis peaks olema? Läbi aegade on ju oma kogemusi jaganud lastele just vanavanemad ja loomulikult ka vanemad ise.
Aeg-ajalt rändavad mu mõtted ikka ja jälle Raplamaale, harjumatu on käsitleda seda suurt maakonda hoopis kolme üksusena. Mõtlen koolidele ja koolijuhtidele, nii edumeelsetele kui ka neile, kes uuendustele traditsioone kaitstes vastu seisid. Traditsioonid on tänases kiiresti muutuvas maailmas mõistagi olulised, hoidmaks meie püsiväärtusi. Meenub Eidapere kooli direktorina kirjutatud arengukava – sellest on nüüd seitse aastat juba möödas -, kus sõna kogukonnakool sai koolipidaja poolt punasega maha kriipsutatud. Toona ei nõustutud kuidagi mõttega, et kool on kogukonna süda. Aeg oli liiga varajane, nüüd aga küps.
Kohtusin eelmisel aastal Hitsa koolitusel Hagudi põhikooli õpetajatega, kes selgelt eristusid teiste koolide meeskondadest oma koostööoskuste, motiveerituse ja töökuse poolest.

Hiljuti vestlesin kaks aastat tagasi Noored Kooli programmiga ennast Hagudi põhikooli proovile panema tulnud ja tööle jäänud noore õpetajaga, kes ütleb, et valis Hagudi põhikooli sellepärast, et see on väike ja väikeste klassidega kool. Tema soov on jõuda iga lapseni!
Hagudi põhikooliga on ta väga rahul kolleegide vahelise suurepärase koostöö pärast. Õpetajate toas on alati rahvast ja töistel teemadel käib tõsine arutelu, kuidas lõimida ja integreerida omavahel erinevaid aineid. Õpetamisse ja kasvatamisse kaasatakse kooli koristajaid, valvureid ja teisi töötajaid. Igal inimesel on oskused ja väärtused, mida tulevastele põlvedele jagada. Ja nii moodustub väga hästi koos toimiv kogukond.
Ühes väikeses kogukondlikus koolis on kindlasti kergem kaasata kooli spordipäevadele spordiveterane, käsitööõpetuses koos tikkima ja õmblema kohalikke koduseid pensionäre. Nii oleks ühe õpetaja asemel klassiruumis mitu oskustega inimest, kes jõuaksid iga last aitama, kui ta hätta jääma peaks. Vanematele inimestele annaks selline vabatahtlik töö võimaluse olla kaasatud aktiivsena kogukonna tegevustesse. Ka toitlustamise tundides on kindlasti vanaemade retseptiraamatust ja tarkustest abi. Samuti võiksid vanemad inimesed noorematele rääkida sellest, kuidas säilitada toiduaineid ja rahaliselt raskematel aegadel lihtsate vahenditega hakkama saada.
Koostöö ühendab ning viib edasi. Kogukonnakool ei pea olema tingimata erakool, mis on vanemate poolt loodud, ka munitsipaalkoolis tekib vanemate, õpetajate, laste ja külaelanike koostööl omamoodi toimiv kogukond, kus on tegusad ja esindatud kõik, lapsest eakani.
Kõik saab alguse suhtumisest ja tegutsemistahtest. Kuidas seda lastel kasvatada ja hoida? Iga õpetaja teab, et iga aastaga on kooli tulevad lapsed üha erilisemad ja üksteisest erinevad. Keeruline on saavutada ühtlast taset ühesuguse meetodiga, iga laps vajaks justkui erilist lähenemist. Igas lapses on peidus anded, mis tihti kipuvad varjule jääma, kuna õpetajal ei jagu aega ja võimekust ka kõige parema tahte korral igale lapsele individuaalselt läheneda.
Nii juhtub, et õpirõõm kaob lastes, kes ei paista klassis silma millegi erilisega, sest oma olemuselt puudub neis tähelepanuvajadus agresiivsuse näol ja nad jäävad tähelepanuta, nende tegelikud anded märkamata, kuna nendega ei ole probleeme. Mis on õpetaja kõige suurem rõõm? Rõõmus ja õppimisest huvitatud laps! Kuidas jõuda kõigini? Kuidas märgata peidetud andeid?
Millal ajalooõpetaja võtab oma käputäie huvilisi, sukeldudes nendega koos põnevasse minevikumaailma? Keemiaõpetaja avastab koos lastega poisikese kombel keemiliste reaktsioonide põnevusi?
See juhtub siis, kui koolisüsteem hakkab liikuma huvi ja andeid toetava rühma- ja ainepõhise õppe poole! Süsteem peab muutuma veel paindlikumaks ja riigieelarvest ei tohi kokku hoida hariduskuludelt. Peame toetama võimalust koolides moodustada väikestes gruppides huvi- või andepõhist rühmaõpet.

Me ei tohi karta erisusi. Iga anne peab saama toetatud ja kui keegi on mõnes aines veidi nõrgem, siis julgema võimaldada talle õpet koos nõrgematega, et ta ei kaotaks eneseusku ega motivatsiooni ning saaks areneda valdkonnas, mis on just talle parem. Ehk ei vajagi kõik lapsed võrdses koguses kõiki aineid.
Hagudi põhikoolis on praktiseeritud grupipõhist õpet nii, et grupid ei moodustu mitte vanuse, vaid huvi ja sobivuse põhjal. 10 lapsega gruppides (kuhu võib kuuluda lapsi nii 4., 9. kui ka 1. klassist) saab kasutada väga erinevaid meeskonnatööl põhinevaid õppemeetodeid. Väikese kooli eelis!
Haridusse tuleb investeerida, see ei ole riigi poliitika seisukohalt kokkuhoiukoht. Haridus puudutab otseselt meie tulevikku ja tuleviku kvaliteeti.

Kirjuta kommentaar

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi