Mälestused sanditamistest

Helerin Väronen

0

 

Esimene asi, mis meenub ajast, kui lapsena koos perega marti ja katri jooksmas käisime, on Nivea kreemi lõhn. Emal olid alles nõukaaegsed grimeerija värvid, mille alla tuli kindlasti kreemi panna, enne kui sai hakata nägusid ette maalima.
Algusaastatel olime lihtsalt kas tumedates või heledates riietes ja näod grimeeritud või maski all. Mida aeg edasi, seda rohkem karaktereid hakkas me kostüümidesse ilmuma. Olen olnud näiteks Pipi Pikksukk, Osama bin Laden ja koopaelanik. Vahel olid meiega kaasas ka kaks naabrilast, kes olid end kord riietanud mammut Manfrediks ja laiskloom Sidiks.
Esimest korda käisime marti-katri jooksmas ilmselt siis, kui noorim õde oli 4-5-aastane ja ma ise 11-12. Jooksmas käisime peaaegu terve perega ehk viiekesi, isa oli ainus, kes meiega kaasa ei tulnud. Kahel korral käis ta meid küll sõidutamas, sest kolm kilomeetrit pimedas kõndimist naabrite juurde oleks liiast olnud.
Kuna sel ajal sai naabreid õhtusest jooksmaminekust teavitada neid küla peal nähes või poes trehvates, siis juhtus nii, et korra ei olnud neid naabreid kodus ja oma sandinänni saime neilt hiljem kätte.
Väga palju neid majapidamisi ei olnudki, kus käia. Piirdusime oma küla ja 4-5 koduga. Kõige enam ootasime, et jooksmine jääks nädalavahetuse peale, kuna siis oli lootust, et üks naaber, kes tavaliselt elab Eesti teises otsas, on ka kohal. Külapealt sai muidu nänniks õunu, küpsiseid ja komme, aga selle naabri käest sai ka raha. Nii et talle esinemine oli alati me jaoks suursündmus. Tollal oli see 5-7 krooni lapse kohta väga suure väärtusega. Sageli tegime ka oma isale marti. Peaaegu iga kord sai koju jõudes meist ka pilt tehtud.
Kuna väga palju infot selle kohta, mis tavad ja kombed vanasti marti joostes olid, leida ei olnud, tulid esitamisele enamasti koolis õpitud laulud, luuletused ja anekdoodid. Esitasime ka mõistatusi ja ema viskas õnnetoomiseks viljateri ning herneid tuppa. Selle peale oli kord küll üks naaber päris pahur, kuna veerevaid herneid ei olnud lihtne ära koristada.
Alati olid meil ka lustakad lood välja mõeldud, et kes me oleme ja kust tuleme. Korra käisime ka ilma emata jooksmas, kuid tundsime, et siis jäi asi lahjaks. Ema oli siiski see vedur, kes me kava paika pani vastavalt sellele, mis kellegi tugevus ja anne oli.
Üks meie jaoks lõbus vahejuhtum leidis aset kord katri jooksmas käies. Tulime küla teisest otsast, ilma lampideta, ja vaatasime, et eemalt tuleb üks täpikene. Selgus, et ei olnudki täpikene, vaid inimene, kelle isikut me kindlaks ei suutnudki teha. Ema oli end riietanud kummituseks, valge lina ümber. Tundmatust möödudes hüüdis ema “Uhhuuu!”, mille peale tundmatu samm läks väga palju kiiremaks.
Ema meenutas oma lapsepõlve santimas käimist ja seda, kuidas tollal oli see oluline just kommide pärast, mida muidu eriti saada ei olnud. Saadud nänni jagus aga kenasti jõuludeni.
Ja eks meilgi olnud see santimine oluline saadud magusa pärast, kuid enda kellekski teiseks maskeerimine, rolli sisseminek oli samuti põnev. Mängides kedagi teist, on ka julgust esineda rohkem. Kui sellist sanditamist ei oleks olnud, oleks me lapsepõlv ikka palju igavam olnud.

Kirjuta kommentaar

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi