Huskypargi jõulumaa võlub ja sulatab südameid

Helerin Väronen

0
Eri värvi silmadega Juhtkoer Zipo. Foto: Siim Solman
Jõuluvana võttis lapsi vastu ruumis, kus tekkis tunne, nagu oleks päriselt sattunud saja aasta tagusesse rehetallu. Foto: Siim Solman.

Kehtna vallas Kalbu külas Raja talus asub Huskypark, mis jõuleelsel ajal, 16.-23. detsembrini on muutunud Kelgukoerte Jõulumaaks. Huskypargis näeb huskysid ja malamuute, saab paitada hobuseid, kuulata tipitelgis räägitavaid jutte, kohtuda jõuluvanaga ja kogeda traktorisafarit.

Huskyparki jõudnud, võttis meid esimesena vastu suur punane kass, kes oli kohe kõigi külastajate sõber. Pererahva sõnul oli karvakera hommikust saadik kadunud olnud, kuid ilmus täpselt külaliste tulekuks välja. Perenaine Helle Kaljula lasi mul arvata, mis võiks kassi nimi olla. Vaadates tema suurt punast keret, pakkusin Garfield, mis olevat ka kõige populaarsem pakkumine. Kuid õige see ei olnud. Hoopiski Ilves on kassi nimi.
Ilvese teeb eriliseks see, et tal on väga lühike saba ja seda mitte õnnetuse tagajärjel, vaid ta on sellisena sündinud. Ilves tuli Rajale neli aastat tagasi, “küsinud” pereemalt, kas ta võib sinna jääda, ja nii ongi ta endale arvukate koerte kõrval kodu leidnud.

Vanaduspõlve nautivad hobused

Enne ringkäigu algust jäi silma üks väga nupsik jänes, kelle nimi ongi Nupsik. Eemalt paistsid juba kolm hobust, kuid enne nende juurde minekut tuli ära oodata Hagudi põhikooli esimese klassi lapsed. Nende saabudes väljendas Ilves oma rõõmu külaliste üle, hakates lumega mängima. Helle sõnul ongi Ilves nagu tsirkusekass, kes kõigile rõõmu ja nalja teeb.
Hobustele said lapsed pakkuda kaasa võetud leiba ja neid paitada. Kolmest hobusest üks on tori hobune ja nimeks on tal Hallo. Tegemist on juba eaka hobuseprouaga, kes Raja tallu tuli kolmeaastaselt ja on nüüdseks 25-aastane. Valged hobused on aga ema ja tütar. Ema nimi on Meloodia ja tütre nimi Nukuke. Vanus on neil vastavalt siis 19 ja 9. Mõlemad on Raja talus sündinud. Huvitav fakt on see, et valgeid hobuseid tegelikult ei sünni, nad muutuvad valgeks elu jooksul. Meloodia oli sündides olnud pruun ja Nukuke hoopis kollane.
Kui hobused olid söödetud ja paitatud, andis perenaine Helle kõigile kuuma glögi juua. Selleks, et sooja veelgi enam keresse saada enne ringkäiku koerte juurde, istuti natukeseks indiaani tipisse, unenäopüüdjate ja huskypiltide seltsis lõkke juurde sooja. Selle tipi on Huskypargi jaoks valmistanud Marko Aleksejev Varbola Preeriakojast. Tipis olles rääkis Helle, et neil on talus 40 koera: 30 siberi huskyt ja 10 alaska malamuuti. Talusse on hakanud koerad tulema aastast 2000 ja iga aastaga on nende arv aina suurenenud ja koertekasvatus hobina aina tähtsamaks muutunud teravilja kasvatuse kõrval.
Koos Hellega lapsi vastu võtnud koera nimi on Novesta ja tema vanus on 11 aastat, ehk inimaastates 70, nii et täitsa vana prouaga on tegu. Kui võrrelda huskysid ja malamuute, on huskyd väiksemad ja nende silmad võivad olla kas pruunid, sinised või üks silm üht ja teine teist värvi.
Lapsed tundsid huvi, mida hobused talus teevad, kas neid kasutatakse ratsutamiseks ja kaarikusõiduks. Helle vastus oli, et hobused on koerte kõrval tagaplaanile jäänud, on nüüd pensionil, naudivad elu, söövad ja rõõmustavad külastajaid.

Terve kari karvaseid nunnusid ja veel nunnumaid

Kui soe sisse oli saadud, oligi aeg minna koertega tutvuma, kes andsid juba eemalt laulu ehk ulgumisega külaliste ootusest teada. Minuga kaasas olnud lapse sõnul kõlas see justkui huntide ulgumine, kuid mingit hirmu see ei tekitanud, pigem uudishimu, millised need hundihäälega koerad on. Esimene tutvustatav oli Iko, tema järel tuli erakordselt sõbralik ja paitust nõudev Yamik. Helle sõnaski, et malamuudid on väga sõbralikud koerad, nii et valvekoerteks nemad ei sobi. Zipo, kes lapse pilgu jaoks tundus esmapilgul väga nooruke, on tegelikult kümneaastane ja kelgu juhtkoer. Zipo on ka üks neist, keda on õnnistatud eri värvi silmadega.
Iga koera nimi on kas tema kuudil või aedikul peal kirjas ja lastele meeldis neid lugeda. Kendra, Rocco, Zuuzy, Elektra, Energiman, Monton, Mooni, Hopsa, Billy, Trimi, Zalla, Elli, Prada, Robirobi, Brigi, Jänku, Pikker, Maia, Meery, Nemo, Pipi, Enzo, Kressy, Frida, Zissy, Tom, Nilsson – need on vaid osa nimesid, mis silma ja pildile said. Kui pärast laste käest uuriti, millised neist nimedest meelde jäid, siis esimesena mainiti Pipit, Tomi ja Nilssonit. Üks laps imestas, miks Annika puudu on, ja Tom peaks selles seoses hoopis Tommy olema. Veel jäid nimedest meelde Nemo ja Frida. Eks meelde jäävad ju rohkem need nimed, millega varem on kokkupuude olnud.
Lapsed said Helle käest krõbinaid, et neid koertele anda. Seda hirmu, et keegi näksab, küll ei olnud, kuid ühe koeraaediku juures hoiatas Helle, et sealsele asukale on targem mitte kõrbinaid anda, kuna koos söögiga kaob ka kinnas, millest jääb vaid niidipundar alles. Korraks said proovida lapsed ka kelkude peal istuda, millega muidu kelgukoerarakendi sõitu tehakse.
Kuigi kõik see suur hulk kohevaid huskysid ja malamuute oli nunnumeetri niigi lakke viinud, ületas viimane aedik kõik eelmised. Nimetuse all “Unistuste agentuur” oli pesakond kutsikaid! Midagi sellest vaatepildist armsamat on raske leida. Ühe nendest karvakeradest oleks ilmselt meist igaüks tahtnud koju kaasa võtta. Kuid tegelikult ei sobi ei husky ega malamuut korterikoeraks, neil on vaja palju liikumist ja pererahva suurt tähelepanu ja rohkelt hellust. Nii et paljudele kiire elutempoga inimestele selline koer ei sobiks.
Veel enne, kui meid ootas kärusõit, said lapsed proovida, kuidas on koeraelu elada. Ehk neile anti võimalus ronida õue peale ehitatud koerakuuti, visata end õlgedele ja vaadata, milline see koerapõli siis on. Veel ainult toidukauss oli puudu.
Traktorisafari ja
jõuluvana ootus

Järelkäruga traktorisõit koos peremees Jaanusega viis meid väikese metsatuka juurde, kuhu jätsime metsloomadele kaasa võetud toitu, leiba, porgandit ja viljateri. Peatus tehti ühe erakordselt suure ja vana kuuse all. Kärus istumine aga tõi üha enam külma naha vahele. Sadas ka kerget lund. Üks tüdruk ütles sellepeale, et muidu on niimoodi tore sõita, kuid kui kärul oleks katus peal ja väike ahi sees, oleks veelgi parem. Talvisel ajal kaheks tunniks välja tulles tuleb meeles pidada, et end tuleb võimalikult soojalt riidesse panna. Külmetades on raske kogu seda jõulumaa ilu ja loomade armsust nautida.
Vahepeal kippus osa lapsi nihelema ja end püsti ajama, aga üks tüdruk tuletas siis meelde, et kui nad head lapsed on, siis tuleb jõulumaal neile ka jõuluvana külla. Sõnakuulmatult käitudes aga ei saa nad kingitusi. Mida aeg edasi läks, seda rohkem oli tõesti näha, et soov jõuluvana näha aina kasvab lastes. Meeleolu loomiseks hakkasid lapsed jõululaule laulma, mida nad koolis õppinud olid.
Jõuluvana ootuses suundusimegi väiksesse huskytare kodukohvikusse, kus sai natuke kehakinnitust, taas kord kuuma glögi juua ja jalgu soojendada.
Laua taga istudes jagus vaatamist igasse ruumi nurka, kuna tuba oli täis huskydega seotud esemeid, alates raamatutest kuni kaisuloomadeni välja.
Korraga märkas keegi lastest ukse taga midagi punast liikumas ja kohe läks lausa tuliseks aruteluks selle üle, kas tegemist oli jõuluvanaga või punases jopes ja päkapikumütsiga perenaise Hellega või hoopis kellegi kolmandaga. Nii kaua arutati, kuni glögi ja küpsised otsa said.
Siis suunduti õue, kuna jõuluvana saabuski! Pärast tervitusi ja kallistusi suunduti jõuluvana tulekuks ette valmistatud ruumi, kus tekkis tunne, nagu oleks päriselt sattunud saja aasta tagusesse rehetallu jõule pidama. Lapsed ja ka õpetajad lugesid pakke saades luuletusi ja kes ise hätta jäi, selle aitasid kaaslased ühiselt hädast välja.
Kuigi Huskypargi jõulumaa näeb juba päevavalgeski ülimalt kena ja armas välja, pakkudes igal sammul avastamisrõõmu, tasub pereema Helle sõnul kindlasti neid külastada ka õhtutundidel, kui väljas juba pimedaks on läinud. Siis on jõulumaa tuledesäras ja see loob hoopis teistmoodi ja põnevama atmosfääri. Oma külastusest tuleb aga pererahvast teavitada ja kinni pidada külastuse kellaaegadest.
Huskypargist tagasiteel kostsid äkitselt selja tagant kaasas olnud lapse sõnad: “Emme, ma tahan endale koera.”
Tundub, et huskypark jättis oma jälje. Õnneks on vähemalt mõneks ajaks unustatud päris hobuse saamise soov.