Jõulukink lapsele – peavalu või võimalus valmistada rõõmu

Siim Jõgis

0

Kes siis lõppude lõpuks ikkagi lastele jõulukingitused toob? Kas jõuluvana, päkapikud või vanemad? Muinasjutt päkapikkudest ja Põhjanabal toimetavast jõulutaadist võib ju ilus olla, aga kingitused hangivad kuuse alla ikkagi lapsevanemad.
Ühest küljest on valik muidugi lai, ent samas teeb see kohati nõutuks. Mis siis ikkagi pakub lapsele rõõmu ja mis jätab ta ükskõikseks? Vahel mõtlen, et sellele küsimusele oskavad kõige täpsema vastuse anda lasteaiaõpetajad. Nemad on lastega päevast päeva koos ning peavad olema kursis kõige vingemate mänguasjade ja multifilmikangelastega.
Ammu on möödas need ajad, kui teleriekraanil kargasid ringi Tom ja Jerry ning kõige populaarsem nukk oli Barbie. Nüüd tuleb poeleti juures teha valik Hatchimalide, Enchantimalide, Monster High või Bambolina nukkude vahel. Mõni aasta tagasi poleks need nimed mulle veel midagi öelnud, aga nüüd tuleb õppida nende vahel osavalt orienteeruma. Loomulikult on minu kui lapsevanema siht üheselt selge – kui laps oma kingituse pakist välja võtab, siis loodetavasti pakub see talle siirast rõõmu. Mis võiks olla veel nigelam vaatepilt kui lapse pisarad jõuluõhtul, kui kingitused ei vastanud tema ootustele?
Omaette küsimus on lastele suunatud reklaami piirid ja eetilisus. Kui eetiline on lapsele suunatud mänguasjade reklaam, kui me teame, et tegelikult on see suunatud ikkagi lapsevanema rahakoti pihta? Lihtne näide – vanem tahab lapsele rõõmu valmistada ning ostab talle nukukarbi, olgu see mis brändist tahes. Hinnaks võib arvestada näiteks 25 eurot. Laps teeb karbi lahti ning tunneb uuest nukust esialgu rõõmu. Aga kui kauaks?
Lisaks mänguasjale on seal karbis ka väike paberilipik, kus peal pildid kõikidest teistest nukkudest, mis samasse seeriasse kuuluvad. Neid võib vabalt olla kümne ringis. Niipea kui lapse rõõm hajub, tekib tal soov järgmise nuku järele.
Tekib rumal olukord, kus lapsele uuesti rõõmu valmistamiseks tuleb taas hakata raha koguma, et selle seeria järgmine nukk soetada. Lapsevanema jaoks kujuneb nõutukstegev olukord. Kas tõesti tuleb algsele 25-eurosele väljaminekule lisada veel paarsada eurot otsa, et kõik selle seeria nukud osta? See on ju mõeldamatu.
Täiskasvanud oskavad end sellise olukorra eest kaitsta, sest me teame, et alati ei saa seda, mida sa tahad. Lapse puhul võib esmane reaktsioon olla tundlikum. Samas tuleb muidugi lisada, et õnneks ei ole lapsed rumalad. Läbimõeldud selgituse peale saavad nad lõpuks aru, et päris kõike pole võimalik osta. Ometi ei muuda see olukorda, mille ees lapsevanemad jõuluajal seisavad. “Issi, ma tahan seda nukku. Emme, osta mulle see auto!” võib ikka kaubanduskeskuses kuulda.
Lastele suunatud reklaam on Eestis seadusega reguleeritud. Sellele on pühendatud Reklaamiseaduses § 8. Seal on välja toodud oluline põhimõte: “Reklaam, mille sihtgrupi moodustavad peamiselt lapsed, ei tohi sisaldada pöördumist lapse poole, millega teda otseselt või kaudselt kutsutakse üles nõudma teiselt isikult reklaamitava kauba omandamist või teenuse kasutamist.”
Reaalsuses on seda rakendada keerulisem. Loomulikult saab laps aru, et kui üldse keegi, siis kõige tõenäolisemalt ostab selle talle ema või isa. Niisiis soovingi lapsevanematele kaalutletud meelt ja selget mõtlemist laste jõulusoovide täitmisel!

LISA KOMMENTAAR

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi