6.1 C
Rapla
Reede, 29 märts 2024
ArtikkelKoduloolane: Ühistegevuse algus Rapla maakonnas 2.

Koduloolane: Ühistegevuse algus Rapla maakonnas 2.

Karin Ratas, Rait Talvoja, Ants Tammar, Tõnis Tõnisson

(Algus Koduloolases nr 12, 28. novembril 2018)

Kaiu

Enamik esimesi seltse ei tekkinud mõne üksiku küla või asula piirides, vaid hõlmasid sageli mitut valda. Kaiu laulu- ja mänguseltsi liikmeskonnast moodustasid ligi poole Juuru käsitöölised, väikekaupmehed, kooliõpetajad ja edumeelsed põllumehed. 1896. aasta juhatuse protokollist on lugeda, et liikmete enamus on tulnud Juurust ja Atlast (Kruusimägi).
Pärast 1896. aasta üldlaulupidu kasvas huvi koorilaulu vastu. Paljudes kohtades toimiti nii, et talvel töötati repertuaari kallal, suvel aga anti kontserte. Sellise töötsükli tingis asjaolu, et talvel puudusid esinemiseks sobivad ruumid, suvel aga oli võimalik kasutada talude rehealuseid ja küüne.
Näiteks on Juuru koorid korraldanud 10. augustil 1897 Atla külas Mardi talus peo ja enne seda, 20. juulil, on olnud Juuru kirikus kontsert, kus külalisena astus üles ka orelikunstnik Reinicke Tallinnast (Postimees nr 175, 1897). Samal perioodil on aktiivsust näidanud ka Kaiu meeskoor ja Vahastu segakoor.
1871. aastal on Postimees (nr 29) teinud ülevaate kohalikust muusikaelust ja kirjutanud: „Igal pool, kus Eesti rahva pesa paikneb, siginevad muusikakoorid, nagu õilmed kevadisel aal puudest tõusevad.” Muusika- või mängukoorid, nagu neid tol ajal nimetati, tekkisid mõnevõrra hiljem kui laulukoorid. See on seletatav oluliselt suuremate kuludega, mille tingis pillide soetamise vajadus. Esimesed pasunakoorid, nagu teada, hakkasid tegutsema Lõuna-Eestis, kus rahva elujärg oli parem kui Põhja-Eestis.
Juuru-Kaiu pasunakoori asutamise ajaks on märgitud 1888. aasta. Seda väidet kinnitab Kaiu laulu- ja mänguseltsi üldkoosoleku protokoll 10. jaanuarist 1898, kus on otsustatud tähistada pasunakoori kümnendat aastapäeva. Asutamise kuupäevaks on seal märgitud 2. veebruar 1888. Ühtlasi võib seda pasunakoori pidada ka tänase Rapla maakonna esimeseks puhkpilliorkestriks. Mängijad olid nii Kaiust kui ka Juurust, esimene dirigent oli kohalik kooliõpetaja Peeter Krieg.
Et see oli pikki aastaid ainuke pasunakoor lähiümbruses, tuli tal sageli osa võtta Juuru ja Rapla kihelkonna tähtsamatest pidulikest sündmustest. Nii näiteks esineti 1892. aastal Rapla kohtumaja õnnistamisel (Olevik nr 47, 1892).
1905. aastal viidi orkester lõplikult Juuru, sest enamik mängijaid ja ka dirigent Aleksander Jürgenfeldt elasid Juurus. Ametlikult oldi veel mõnda aega Kaiu Laulu- ja Mängu Seltsi nimekirjas, aga kui1907. aastal asutati Juuru haridusselts, läks ka orkester uue organisatsiooni juurde.
Paar kuud pärast Kaiu laulu- ja mänguseltsi asutamist 1893 otsustas juhatuse koosolek „…näitemängusi õppi võtta”. Esimesed mängukavva võetud tekstid on olnud „Hullo Hansu abiga” ja „Keisri kuue pärast” (Kruusimägi). Esimene teatrietendus Juuru kihelkonnas sai Kruusimägi andmetel teoks jaanipäeval, 24. juunil 1894.
1898. aasta jaanipäeval on ette kantud kolm näidendit: „Maja maantee ääres”, „Tuhalabida valitsus” ja “Sõda pruudi pärast”. Rahva huvi näitemängu vastu oli väga suur. Pärast peo lõppu avaldati arvamust „Soovida oleks, et sarnast lõbu meile tihedamini pakutaks” (Olevik nr 30, 1898).
19. augustil 1907 alustas tegevust Kaiu laulu- ja mänguseltsi raamatukogu. Vajalikud summad kirjanduse muretsemiseks hangiti pidudest. Esimeseks raamatukogu juhatajaks valiti kohalik vallakirjutaja M. Sellin. Raamatukogu asus vallamaja ruumides ja raamatufond oli suhteliselt väike, 1909. aastal vaid 271 raamatut – rahaga oli ju kitsas.

Märjamaa kihelkond ja Märjamaa alevik

Postimees on kirjutanud 1887. aastal (nr 5), et Märjamaa kihelkonna vaimuelu olnud täiesti soikus. Ei töötanud ükski raamatukogu ja näitemängu tegemist peeti „tühjaks mänguasjaks”. Kõige loiumad ja kõige suuremad seltsielu vastased olid just noored inimesed. Olevik on sellele tähelepanu juhtinud veel ka 1899. a (nr 2), kirjutades nördinult, et Märjamaa kihelkonnas ei tegutse ikka veel ainsatki eesti seltsi.
Esimene Märjamaa laulukoor asutati kõigi eelduste kohaselt 1883. aastal. Sel aastal on Olevik kirjutanud (nr 21) kroonimispidustuste läbiviimisest Märjamaal: „…kusjuures meie noor laulukoor mitmel korral Keisrilaulu ja veel muid heliseda laskis”. Nähtavasti läks koor varsti laiali, sest 1890. aastal on Märjamaa vallakirjutaja Heidenthal asutanud uue segakoori, mis püsis mitmeid aastaid ja võttis osa Läänemaa I laulupeost 1896. aastal.
Näitemängu nähti Märjamaal esimest korda 10. märtsil 1885. Ajalehed Olevik (nr 13 1885, Eesti Postimees (nr 13 1885) ja Valgus (nr 13 1885) avaldasid ülistavaid kirjutisi Kullamaa näitetrupi esinemise kohta Märjamaa mõisas. Kanti ette kolm näidendit: „Vorstaru linna bürgermeister”, „Kadri” ning „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus”. Esimese naisena Läänemaal mängis näitetrupis kaasa keegi neiu M. R. Publik oli väga rahul. Postimehe kirjasaatja kirjutas: „Mäng läinud väga ladusaste” ja tegi ühtlasi kriitikat märjamaalaste aadressil, et need pole võimelised midagi samasugust korda saatma.
Teatavaid elavnemise märke täheldati Märjamaal 1908. aastast. Sel aastal jõuti nii kaugele, et suudeti tööle rakendada Eestimaa Rahvahariduse Seltsi Märjamaa haruselts. Kahjuks jäi aga ka selle tegevus lühikeseks. Veel samal aastal suleti selts kuberneri otsusega. Päevaleht (nr 176, 1908) kirjutas: „Lühike iga oli Märjamaa haridusseltsil. Kubermanguvalitsus sulges selle, sest eestseisuse koosolek kutsuti kokku ilma politseile teatamata.”
1910. aastal loodi Märjamaa Põllumeeste Selts. Asutajaiks olid vallakirjutaja Jüri Rootsfeldt ning taluperemehed Jüri Feldmann (Põldre) ja Villem Schults (Sults). Selts võttis oma tiiva alla ka haridusseltsi „katusest” ilma jäänud Märjamaa laulukoori ja puhkpilliorkestri. Orkestri esimene dirigent oli Aleksander Kalle. Olgu lisatud, et orkester on lühemate või pikemate vaheaegadega töötanud tänaseni.
Kuna haridusseltsi asutamine Märjamaal oli äpardunud, võttis kohalik põllumeesteselts oma korraldada ka kultuuriüritusi, sealhulgas mitmesuguseid kursusi rahva silmaringi avardamiseks, ja asutas oma erialase raamatukogu. Kõige muu kõrval pandi seltsis alus ka kohalikule näitemängule. Selts töötas edukalt hulga liikmetega kuni Eesti Vabariigi alguspäevadeni, kust alates tegevus loiuks muutus liikmete omavaheliste, isiklike ja poliitiliste intriigide tõttu.
1921. aastal asutati ja registreeriti Märjamaa Masinatarvitajate Ühisus. Omandati vanast mõisa inventarist kuuehobujõuline rehepeksugarnituur ja separiistad. Edasistel aastatel osutati kohalikule rahvale hulganisti viljapeksu- ja viljakuivatusteenust.
Aga 1911. a toimus Märjamaal kohaliku põllumeeste seltsi algatusel esimene kihelkondlik laulupidu, mis kujunes suuremaks ja tulemusrikkamaks kõigist varem Raplamaal korraldatud pidudest. Üldkooride juhatajaks oli palutud tuntud koorijuht Juhan Simm (Postimees nr 163, 1911).
Ühtlasi jõuti ka nii kaugele, et suudeti esimest korda organiseerida ajutine näitetrupp, kes kihelkondliku laulupeo õhtul tuli lavale näidendiga „Magusast pudelist”. Laulupidu oli tervikuna üks väga suur õnnestumine, aga paraku ei saa sama öelda näitetrupi esimese ülesastumise kohta. Arvukat vaatajaskonda ei rahuldanud näidendi ebaõnnestunud valik ega ka pealiskaudne ettevalmistus. Postimees (nr 163, 1911) märkis, et rahvas lootis näitlejatelt paremat.
1913. aastal asutati Märjamaa Tuletõrje Selts. Aastapäeva tähistamise päevaks oli 27. (teistel andmetel 17.) oktoober. Tegevuspiirkonnaks viieverstane tegevusraadius Märjamaa aleviku keskpaigast. Aleviku kiire kasv sajandi alguses sundis kohalike tööstuste omanikke, kaupmehi ja majaomanikke mõtlema tulekaitse peale. 1913. aastal olid Märjamaa alevikus sellised ettevõtted nagu näiteks piimapulbri vabrik ja kompveki vabrik.
Kauaaegne tuletõrjeühingu tegevliige Albert Murre (Mollart) on mäletanud, et seltsi asutajad olnud piimapulbrivabriku direktor Didvig, Märjamaa vallasekretär Rootsfeldt, mehaanik Tomberg, rätsep Hans Laube ja taluperemees Jüri Feldmann. Esimeseks esimeheks valiti Märjamaa luteri koguduse köster Albert Ojasson ja peameheks tolleaegne Orgita mõisa valitseja.
Varahoidja ametisse sai saapakaupmees Kuusik.

Velise

Maakonna esimene raamatukogu asutati Velisel. Aastal 1891 tegi seda rahvaraamatukogu selts. Mõtte algataja oli õigeusukoguduse köster J. Aan. Raamatukogu asus õigeusukiriku koolimajas.
Nagu kõikjal mujalgi, nii olid ka siin kultuurielu eestvedajateks entusiastidest kooliõpetajad. Velise Rahvaraamatukogu Seltsi mõtte algataja ja elluviija oli Velise kihelkonnakooli õpetaja J. Haan. Ta oli väga lugupeetud õpetaja. Tema tubli õpetajatöö tulemuseks peeti seda, et 18 aasta jooksul, mis ta koolis õpetas, õnnestus paljudel õpilastel edasi pääseda kõrgematesse koolidesse. Ta jättis oma tegevusega esimese sügava jälje Velise kultuurilukku. Tema algatusel asutatud raamatukogu selts oli esimene piirkonnas. Seltsi organiseerimisel toimusid Velisel järjekindlalt peoõhtud.
Velise Põllumeeste Selts oli raamatukogu seltsi kõrval teine seltskondlik organisatsioon, mis alustas oma tegevust peaaegu vahetult sajandi algul. Kahjuks ei ole selle seltsi tegevusest säilinud peaaegu ühtegi dokumenti. Ometi on teada, et seltsi tegevus, eriti esimesel paaril aastakümnel, oli väga viljakas ja teguderohke.
1913. aastal taotles Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts luba maksulise raamatukogu asutamiseks Velise valda, kuid selleaegne Eestimaa kuberner Korostovets lükkas taotluse tagasi (Postimees nr 58, 1913). Väga võimalik, et kuberneri otsuse taga oli Velise meeste aktiivne tegevus 1905. aastal.

Nurtu

Nurtu Noorrahva Ühingu tegevuse alguseks loetakse Nurtu pasunakoori, meeskoori ja segakoori tegutsemist juba 19. sajandi viimasel kümnendil. Jaan Saaliste Kohtru külast Paju talust teadis, et tema isa Madis Saaliste laulis Nurtu meeskooris ühtejärge 33 aastat, see on peaaegu pool tema eluajast. Selle aja jooksul oli käidud ka mitmel korral laulmas väljaspool Nurtut. Kõige sagedamini käidi laulmas Vigala kirikus.
1921. aastaks oli Nurtu laulurahva esimene vahetus vanaks saanud või soovis rahvas vaheldust. Igatahes on 1. novembril 1921 saatnud kolm Kohtru küla meest Aado Alev, Jaan Alev ja Madis Saaliste palvekirja Tallinna-Haapsalu Registreerimise Osakonnale.
Mehed on kirjutanud: „Et Velise vallas Nurtus mingisugust Ühiskondlist Organisatsiooni ei ole, mille tõttu igasugune seltskondlik tegevus soikus, otsustasid Nurtu seltskonnategevuse armastajad selle puuduse kõrvaldamiseks asutada Nurtu Noorrahva Ühingu, mille põhikirja palume Tallinna-Haapsalu Rahukohtu poolt registreerida…” Kolme nädala pärast, 28. novembril, saabus põhikiri registreeritult Nurtusse tagasi.

Kuuda

Kuuda seminaris töötas lauluõpetajana Jaan Nebokat (1844-1908), kes oli sel ajal tuntud nii tugeva teoreetikuna kui ka praktiliste kogemustega koorijuhina. Seminaris moodustati õpilastest meeskoor, kes sai esinemiste kaudu tuttavaks mitmes kihelkonnas (Ants Kuusemets „Eesti muusika arenemislugu”). 1868. aastal esines Kuuda meeskoor kirikukontserdiga Raplas ja see oli vist esimene kord, mil kohalikud inimesed said neljahäälset laulu kuulda (Kruusimägi).
Koor õppis selgeks ka I üldlaulupeo repertuaari, kuid kooli juhtkond „vaatas viltuse silmaga niisuguse ettevõtte peale” ja sõidust tuli loobuda (Eesti Postimees nr 24, 1868). Seminari meeskooril oli haruldane kuulsus. Alates 1860. aastast anti kontserte Vigalas, Kullamaal, Raplas, Juurus, Hageris, Kosel, Nissis ja mujal ümbruskonnas (Kruusimägi lk 29).

Ohukotsu

Esimene teadaolev kultuuriline organisatsioon praeguse Rapla maakonna alal moodustati 1879. aasta paiku Ohukotsus. Koolmeister Einberg organiseeris kohaliku laulurahva aktiivsel toetusel Ohukotsu lauluseltsi (või karskusseltsi?). 1889. aastal on Kasti vallast välja saadetud sõnum selle kohta, et seal peetakse nõu põllumeeste seltsi asutamise asjus. Kahjuks ei ole selle tööst mingeid jälgi jäänud. Nii võib oletada, et nendest üritustest ei sündinudki pikemalt toimivaid seltse.

Rapla kihelkond

Rapla karskusselts koondas enda ümber peale kihelkonna keskuse veel Järvakandi, Kabala, Alu ja Raikküla aktiivsemaid inimesi, asutati 30. märtsil 1893. Esimesed laulukoorid asutati kihelkonnas aastatel 1876-1880 Valtus ja Kehtnas. Valtus oli koorijuhiks kohalik kooliõpetaja J. Väli ja koos käidud umbes aasta. Kehtna meeskoori asutas vallakooli õpetaja Liiver. Seda, kaua koos lauldi, ei ole teada (Kruusimägi).
19. sajandi viimasel veerandil muutus traditsiooniliseks laste kihelkondlike laulupäevade korraldamine. Raplamaa esimene selline pidu peeti Raplas 1874. aastal. Osavõtjaid oli 473 neljateistkümnest koolist. Üldlaulupidude eeskujul rakendati võistulaulmist. Esimese koha saavutas Raikküla, teise Kabala kool (Eesti Postimees nr 24, 1874). Järgmine selline pidu oli 1886. aasta juunikuus. Osalesid seitsmeteistkümne kooli õpilased. Esikoha pälvis Alu kool, teise koha võttis Hagudi vallakool (Olevik nr 26, 1886, Virulane nr 25, 1886). Kolmas laste pidu korraldati alles 1896. aasta 15. mail. Lauluplats oli kiriku juures karjamaal, kontserdil osalesid kaheksa valla koolinoored (Postimees nr 107, 1896).
Rapla kihelkonna täiskasvanute laulupäev korraldati Mart Tapupere andmetel 1914. aasta suvel Rapla pritsimaja aias. Täpsemad andmed selle kohta siiski puuduvad.
Rapla kihelkonnas ei olnud 19. sajandi lõpus ühtegi raamatukogu (Olevik nr 18, 1890). Esmakordselt arutati raamatukogu küsimust karskusseltsi koosolekul 1898. aastal (Uus Aeg nr 17, 1903). Alles 1903. aastal saadi ametlik luba ja raamatukogu võis alustada (Rapla keskraamatukogu kroonikast).

Rapla

Sajandivahetusel kujunesid Raplal välja tihedamad sidemed Järvakandi ja Raikkülaga.
28. jaanuaril 1893 kinnitati Rapla karskusseltsi põhikiri (Olevik nr 7, 1893). Seltsi esimese juhatuse koosseisus olid: Erna – juhatuse esimees, Raikküla talupoeg; Topmann – esimehe abi, Kabala koolmeister; Uustalu – kassapidaja, Alu koolmeister; J. Maksim – kirjatoimetaja, Rapla valla kirjutaja (Olevik nr 14, 1893). Raskusi oli ruumide leidmisega. Rapla karskusselts üüris 1894. a Alu parunilt v. Lilienfeldtilt Rapla alevis asuvat maja – saal ja 8 kõrvalruumi –, makstes nende eest aastas 430 rbl. 1. märtsil toimus oma kodu pidulik avamine (Linda nr 9,1894). Sissetulekute hankimiseks avati samas teemaja (Postimees nr 32, 1894). Kuid juba järgmisel aastal koliti välja, sest üüri tasumine käis üle jõu (Postimees nr 196 ja 199, 1895).
Aasta pärast karskusseltsi asutamist tegutsesid seltsi juures mees- ja segakoor. Juhatajaks oli J. Maksim. Samaaegselt asutati ka puhkpilliorkester. 17. juulil 1894 esinesid kõik kolm kollektiivi Rapla kirikus. Kokku esitati 17 numbrit (Postimees nr 31, 1894; Olevik nr 30, 1894). Kruusimägi viitab Postimehele toetudes, et suuri saavutusi Rapla kooridel vist ei olnud, sest esinemiste kohta antud hinnangud rääkisid ebarahuldavast kunstilisest tasemest. Süüdistati „eestseisust” töö halvas organiseerimises, kurdeti kõrgete piletihindade üle ja nuriseti pidude vähesuse pärast (Postimees nr 173, 196 ja 199, 1895).
Rapla karskusseltsis olid eriti populaarsed kirjandusõhtud. 1903. aastal tähistas selts oma tegevuse 10. aastapäeva. Sel puhul korraldati aktus, kus tehti kokkuvõte läbikäidud teest. Kümne aasta jooksul oli korraldatud 25 kirjandusõhtut, 3 kontserti, 3 näitusmüüki, õpitud selgeks 11 näidendit ja peetud 41 koosolekut. Silma torkab kirjandusõhtute domineerimine (Kruusimägi). 1894. aasta Linda nr 51 on jäädvustanud tulevaste põlvede jaoks lühikirjelduse ühest Rapla karskusseltsi koosolekust.
Seltskondliku tegevuse kõrval arendati ka karskuspropagandat. 1899. aastal levitati 1000 eksemplari karskusesisulist kirjandust ja saadeti üheksale Harjumaa vallavalitsusele ning pastorile üleskutse aidata kaasa kõrtside sulgemisele. Otsest tulemust sellel missioonil ei olnud, küll aga vastas Juuru pastor, et on valmis oma kaasabi pakkuma (Olevik nr 49, 1899; Uus Aeg nr 14. 1900).
1898. aasta jaanuaris otsustas Rapla karskusseltsi juhatus hakata välja andma ühe trükipoogna suurust karskusesisulist ajalehte Karskuse Sõber (Olevik nr 5 1898). Leht, mis pidanuks kavakohaselt ilmuma kaks korda kuus, jäi siiski ainult ilusaks unistuseks.
Kui Rapla karskusselts 1910. aastal ametlikult (tegelikult oli tegevus juba varem soikunud) likvideeriti, pärandas ta oma pillid Rapla Põllumeeste Seltsile (Virulane nr 14, 1911).
19. sajandi viimastel aastatel hakkas Rapla kultuuritöö keskuseks kujunema tuletõrjeühing. 1898. a tegutses seal meeskoor, kes esines nii oma kui ka kirikukontsertidel (Olevik nr 23, 1898). Järgmisel aastal tegutsesid ühingu juures juba segakoor (Olevik nr 27, 1899) ja puhkpilliorkester (Kruusimägi lk 38).
Uute seltside juurdetulek suurendas mitmel alal konkurentsi. Näiteks toimetas Raplas kaks näitetruppi – üks karskusseltsi, teine tuletõrjeühingu oma. See tõi kaasa terava konkurentsi ja võitluse tegelaste ning publiku pärast. Kumbki organisatsioon püüdis suuremate lavaliste kogemustega tegelasi oma hõlma haarata. Ei olnud harukordsed need juhud, kui mõni võimekam tegelane mängis kahe või isegi kolme näitetrupi lavastustes. Näiteks Liiver ja Martinson mängisid Rapla karskusseltsi, Rapla tuletõrjeühingu ja Kehtna näitetrupis (Kruusimägi lk 64).
12. detsembril 1897 kinnitas kubermanguvalitsus Rapla priitahtliku tulekaitseseltsi põhikirja. Seltsi mõtte algatajaks oli kohalik arst Axel Kusmanoff (ka Kusmanov). Ta oli seltsi esimene esimees ja peamees aastatel 1898–1903.
Esimene peakoosolek peeti 12. jaanuaril 1898. Peale esimehe valiti juhatusse veel Paul Djakanov – kirjatoimetaja; Georg Heindrichsen – kassapidaja; Georg Voogas – lihtliige; Max Roseman – lihtliige. Juba märtsis muretses selts endale esimese käsipritsi koos vankri, veevaadi ja voolikutega. 1. mail tuldi jõe äärde esimest pritsiharjutust pidama. Alevikurahvale oli see omamoodi suursündmus ja nagu kirjutas Olevik nr 33 1898. aastal, peeti siitpeale neid harjutusi igal pühapäevahommikul. Peagi asutati ka Alu, Valtu, Kehtna ja Kabala mõisates Rapla vabatahtlikule tuletõrjeseltsile alluvad jaoskonnad.
28. augustil 1917 asutati Rapla haridusselts. 4. märtsil 1919 kinnitas Rapla valla nõukogu tänase aadressiga Tallinna mnt 17 asunud krundi haridusseltsi nimele. Krundil asus ilus telliskivimaja, mille väärtus oli kaugelt üle 150 000 marga (Vaba Maa 1920). Selts muretses 4000 marka maksva klaveri ja ca 1000 marga eest kirjandust raamatukogule. Ümber maja oli nelja vakamaa suurune ala, mis ümbritseti kõrge taraga.

Raikküla

Raikküla haridusselts asutati 1910. Sealse piirkonna kultuurikeskuseks kujunes aga Järvakandi.
1915. a valmis otstarbekohane rahvamaja (Kruusimägi lk 19).

Järvakandi

Haridusselts asutati siin 1913. aastal. Järvakandi haridusseltsi laiahaardeline tegevus on jätnud sügavaid jälgi meie rajooni kultuuriloosse (Kruusimägi lk 23).

Kuusiku
19. sajandi viimastel aastatel alustas tööd Kuusiku segakoor. Tuleristsed saadi Raplas kirikukontserdil 1. suvistepühal 1898 (Olevik nr 23, 1898).

Kodila

Kodila haridusselts asutati Kodila ministeeriumikooli õpetaja August Riismanni eestvedamisel 1917. aastal (Kruusimägi).

Kehtna

1890. a lõpul on ajalehes Postimees (nr 140) olnud jälle lühisõnum, milles teatati, et Ohekatku mail kavatsetakse asutada laulukoor ja karskusselts (kasinuseselts).

Vigala kihelkond

Sajandi vahetusel olid Vigala seltsidel tihedamad sidemed Kullamaaga (Kruusimägi).

Vigala

1878. aastal alustas tööd Vigala meeskoor Jaan Holmi juhtimisel. 1880 lisandus eelmisele ka segakoor Peru kooliõpetaja Sahharevitši juhtimisel (Mihkel Aitsam). Samas on Olevik nr 31 1898. aastal kirjutanud ülevaates Vigala muusikaelust, et esimesed laulukoorid asutati Vigalas.
1893. a juunis sai tegutsemisloa Vigala laulu- ja muusikaselts. Esimesel koosolekul võeti pidulikult vastu 45 liiget. Seltsi esimeseks esimeheks valiti preester Savva Sepp, kellel oli suuri teeneid seltsi asutamisel ja loa hankimisel. Kassapidajaks sai vallakirjutaja M. Pertelmann, kirjatoimetajaks kooliõpetaja J. Pilmann ja muusikajuhiks kingsepp H. Lillemägi (Olevik nr 26, 1893). Vigala laulu- ja muusikaselts värbas liikmeid ja aktiviste Veliselt, Nurtust, Päärdust ja mujalt ümbruskonnast (Kruusimägi lk 16).
Seltsi organiseerimise kogemus saadi Kaelaselt ja Kullamaalt, kus sellised seltsid juba varem tegutsesid (Hans Reimer).
1896. a teatas Olevik (nr 23), et selts saab endale uued alalised ruumid endises ümberehitatud kõrtsihoones. Kuusteist aastat hiljem kirjutas Postimees (nr 188, 1912), et Vigala muusikaseltsile anti ümberehitamiseks endine magasiait, mis esialgu oli kasutamiskõlbmatu – puudusid laed ja ahjud jne. Samas artiklis kirjutati, et Vigala kihelkonna seltsielu on rohkem arenenud kui kusagil mujal, ja avaldati arvamust, et talle pole vastast leida tervelt Riiamaalt.
Kruusimägi on omalt poolt täiendanud: „Tõele au andes peab märkima, et Vigala kultuuritöö juhid ja isetegevuslased väärivad tõesti neid ülistusi. Näiteks töötas 1903. aastal Vigala kihelkonnas mitu heatasemelist laulukoori, puhkpilliorkestrit, näiteringi ja instrumentaalansambel. Korraldati kontserte, segaeeskavaga pidusid, nn perekonnaõhtuid, ja igal suvel vabas looduses mõni suurem rahvapidu.”
Olevik nr 27 1901 kirjutas pikemalt Vigala rahvapeost, mis korraldati 17. juunil 1901. aastal. Vigala ettevõtmised olid sageli Oleviku luubi all. Nii näiteks kirjutati Vigala muusikaseltsi poolt 12. jaanuaril 1903 Peru koolimajas korraldatud perekonnaõhtust 1903. a Oleviku 6. numbris.
Uue sajandi alguses olid Vigala seltsielu ja ühistegevuslik tegevus aktiivne. 1909. aastal kutsuti ellu Vigala Tulekahju Juhtumistel Vastastikuse Avitamise Selts. Sellel oli 365 liiget. 1911. aastal asutati Vigala Laenu- ja Hoiuühisus, mis hiljem muudeti Ühispangaks. 1917. aastal alustas tegevust Vigala põllumeeste selts, mille juures tegutses ka kaubanduse osakond. 1919. aastal asutati Kaitseliidu Vigala kompanii. Jädiveres tegutses Velise-Vigala üksikratsarühm.

Päärdu

1884. aastal asutati Päärdu segakoor (Virulane nr 5, 1885). Esimene avalik esinemine oli Vigala kirikus 1884. aastal, esitati 20 laulu (Valgus nr 31, 1884). Koorijuht oli Priidik Binnerdorf (Hans Reimeri mälestustest).

Allikad:
Ants Kruusimägi „Rapla rajooni kultuurilugu 1860–1917”, Juuru 1970
Mart Tapupere „Rapla Kaubatarwitajate ühisuse kroonika 1904–1941”
Liis Ehavere „Rapla kihelkonna kultuur – hariduselu 19. sajandi lõpust 1940. aastani”, Tallinn 1997
„Kohila koduloo vihik I”, Ühistu Purila 1991.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare