2.2 C
Rapla
Neljapäev, 18 apr. 2024
ArtikkelKUKITEMUKI: Filmigurmaanide pidupäevad

KUKITEMUKI: Filmigurmaanide pidupäevad

Inge Põlma

Paarkümmend aastat tagasi, kui Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) alustas, oli see üks väheseid võimalusi näha Eestis kinoekraanil maailma filmikunsti kogu selle headuses ja kirevuses.
Tänapäeval on pilt tunduvalt mitmekülgsem. Nii mõnigi maailmas silma paistnud ja auhinnatud väärtfilm jõuab vähemalt Tallinnas ekraanile, olgu või ainult filmigurmaanide lemmikkinos Sõprus. Samuti on filme, mis esmalt linastuvad PÖFF-il ja seejärel jõuavad kinodesse.
Ent see on siiski väike osa ja enamikku festivalikavas olevaid filme ei ole tõenäoliselt enam kunagi võimalik kinoekraanil näha. Lisaks on festivalil oma õhustik, mis samuti fänne ehk hundikarja ahvatleb. Külalised, must vaip (mitte punane), hundisiluetid… Või kasvõi Solarise keskuse trepiastmetele kantud kirjad “Pöffi kiirtee”. Eks seepärast on üha rohkem ka selliseid piletiostjaid, kes tavaliselt nn väärtfilmide pärast kinos ei käi, aga festivaliõhustik lummab ja miks mitte vaadata mõnd filmi just festivali ajal. Samas jaksab isegi kõige pühendunum pöfihunt ära vaadata vaid väikese osa pakutavast, sest kahe ja poole nädala jooksul jõuab ekraanidele koos lühifilmidega üle 400 filmi. Nii et paratamatult koguvad rohkem publikut need filmid, mis on võitnud tähtsaid festivale või on kuulsa lavastaja tehtud. Isegi kui tead, et edaspidi näidatakse neid kinos tavaseanssidel.
Üks film, mis kohe järgmisel päeval kinno jõudis, aga sellegipoolest festivalil täissaali publikut kogus, oli “Poevargad”. See on jaapani filmilavastaja Hirokazu Koreeda esimene film, mis Eestis kinoekraanidele jõuab, ehkki PÖFF-il käijad on tema loominguga tuttavad juba 2005. aastast alates. “Poevarastes” jätkab ta endale omasel leebel ja hoolival viisil oma põhiteemat laste ja vanemate suhetest ning sellest, mis on õieti perekond.
Samal teemal, aga palju süüdistavam ja raevukam oli liibanonlanna Nadine Labaki film “Kapernaum”. Vaese pere ainus rikkus võib olla lastekari, kuid laste jaoks võib selline elu olla kannatuste rada.
Kinodesse peaks jõudma ka poolaka Pawel Pawlikowski film “Külm sõda”. Pärast filmi oli kosta arvamusi, millega pean nõustuma, et nii tugevat muljet kui sama mehe eelmine film “Ida” see film ei avaldanud. Seevastu naispeaosatäitja Joanna Kulig oli tõeliselt särav. Ja kahtlemata on film oma mustvalge kujunduse ning džässmuusika kasutamisega väga stiilne.

Mõni sõna ka neist filmidest, mis üllatasid või isegi šokeerisid. Vene-Eesti-Prantsusmaa ühisfilm “Mees, kes üllatas kõiki” suutis vaatajaid korralikult üllatada. Võib arvata, et konservatiivsematele oli see ka üksjagu ebameeldiv kogemus. Tegemist on kohati liigagi jõhkra ja samas tundliku, pildiliselt kauni ning intelligentse filmiga, mille operaator on eestlane Mart Taniel.
Venelase Sergei Loznitsa film “Donbass” on episoodide jada Ida-Ukrainas toimuvast. On seal nii pöörast absurdi, kibedat satiiri kui ka Polina Žerebtsova raamatut “Sipelgas klaaspurgis” meelde tuletavaid näiteid elust pommitatud linnas. Kõige võikam episood on aga ennast üles kütvast inimjõugust, kes sadistliku mõnuga mõnitab ja peksab kinni­seotud Ukraina-meelset.
Tšehhi vanameistri Jan Švankmajeri animatsiooniga ühendatud ja teater-teatris-tüüpi film “Putukas” oli täis süsimusta huumorit. Selle aluseks on vendade “apekite diktatuurikriitiline näidend “Putukate elust”. Filmi ei saa soovitada inimestele, kellel on putukate suhtes foobia.
Ainsa võistlusprogrammi filmina vaatasin Sri Lanka filmi “Asandhimitta” ebameeldivast naismõrvarist ja tema veel ebameeldivamast (ja väga libekeelsest) meeskaaslasest, kes võis olla päriselt, aga võis olla ka ainult naise kujutlustes. Pärast filmi oli natuke selline tunne, et misasi see nüüd oli, mida ma just nägin, aga lugu oli kahtlemata originalne.
Tõenäoliselt kõige šokeerivam oli aga Rootsi-Taani film “Piir”, mille pealkiri on igas mõttes väga täpne, sest lisaks otsesele piirile (peategelane töötab tollis) kui ka piiridele inimeste ja teiste eluvormide (trollid) vahel, kompab film ka vaataja taluvuse ja sallivuse piire.
Lõpetuseks paar sõna filmidest, mis kõige enam hinge pugesid. Esimene neist oli isikupärase ja andeka itaallanna Alice Rohrwacheri film “Õnnelik Lazzaro”. See on ühest küljest mõistulugu hea inimese ärakasutamisest (või kuritarvitamisest) ja teisalt sellest, et vaese inimese jaoks võib orjus olla talutavam (vähemalt on kõigil ühine vaenlane, keda kiruda) kui vabadus ja vajadus ise oma elu eest vastutada.
Teine oli leebe, vaikne ja kurb tai film “Manta Ray” (eesti keeles oleks küll õigem “Hiid-sarvikrai”), mis pühendatud rohingjatele. Kuigi seda nimetust filmis kordagi ei mainita ja üldse on teksti minimaalselt, oli peaaegu füüsiliselt tajutav see, mida tähendab kaotada oma kodumaa ja perekond. Pealkiri on sümboolne: nii nagu inimene on elupaikade hävitamise, ülepüügi ja otsese tapmisega viinud väljasuremise ohtu paljud loomaliigid (hiid-sarvikraid on ohustatud liik), on ohtu seatud ka paljude vähemusrahvuste eksistents.

Kokku õnnestus ära vaadata 15 filmi, millest kolm olid valminud enne 1970-ndat aastat. Nende seas oli nii armas ja poeetiline leedu film “Iludus” kui ka Ingmar Bergmani “Niisuguseid asju siin ei juhtu” (1950), mida Bergman ise häbenes. Eestlasena oli aga liigutav näha rootsi filmi kõrvalosades omaaegseid tuntud eesti näitlejaid ning kuulda eesti keelt.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare