11.1 C
Rapla
Neljapäev, 28 märts 2024
ArtikkelRapla maleva uus pealik: “Sõjaline väljaõpe peab olema tasakaalus sotsiaalse eluga.”

Rapla maleva uus pealik: “Sõjaline väljaõpe peab olema tasakaalus sotsiaalse eluga.”

Siim Jõgis

Alates 11. detsembrist juhib Kaitseliidu Rapla malevat uus pealik major Valjo Tooming. Juhtimise võttis ta üle endiselt pealikult kolonelleitnant Meelis Pernitsalt, kes asus juhtima Lääne malevat.

Major Valjo Tooming on varem olnud teenistuses 1. jalaväebrigaadi staabis, Kaitseliidu peastaabis ning Tallinna malevas. Rapla malevaga on ta kokku puutunud ka varem, olles käinud siin üle vaatamas lahingkompanii varustust ja väljaõpet.
Ametliku akti maleva ülevõtmiseks allkirjastas Tooming 11. detsembril. Maleva lipp usaldati talle piduliku tseremoonia käigus Rapla kultuurikeskuses laupäeval, 15. detsembril. Tseremoonia käigus ulatas maleva endine pealik kolonelleitnant Pernits lipu Kaitseliidu ülemale kindralmajor Meelis Kiilile. Tema omakorda andis selle edasi uuele pealikule, kes tõotas Rapla maleva lippu hoida ja kaitsta.
Major Tooming sõnas, et võtab oma südameasjaks malevkondadele kodude loomise. Ta põhjendas seda sellega, et tahab muuta tekkinud arusaama, et Kaitseliit tähendab inimeste jaoks ainult õppusi.

Olete olnud Rapla maleva pealik vaid loetud päevad. Kui palju olete jõudnud selle lühikese ajaga end kurssi viia maleva tegemistega?
Valjo Tooming: Olen ise olnud Kaitseliidu liige üle kahekümne aasta. Tean, et igal maleval ja lisaks küberkaitseliidul, naiskodukaitsjatel, noorkotkastel, kodutütardel ja Kaitseliidu koolil on oma DNA. Iga malev on üles ehitatud omamoodi. Ma ei taha olla uus luud, kes tuleb kõva käega tolmu üles keerutama. Pigem hoian esialgu madalamat joont. Viin palgalise isikkoosseisuga läbi neljasilmavestlusi, et nad selgitaksid, mis on siin traditsioonid ja kuidas see kõik käib.
Kaitseliidus ma võõras inimene ei ole, et täitsa nullist peaks peale hakkama. Igapäevatoimimist ma tean, aga kindlasti tehakse Raplas osa asju teistmoodi kui näiteks Tallinnas või Võrumaal.

Mis on teie taust vormikandja ja kaitseliitlasena?
Tegevteenistuses olen olnud üheksateist aastat ja paar kuud peale. Enamuse sellest ajast olen olnud teenistuses Kaitseliidus. Kõik tegevväelased sõlmivad tegevteenistuslepingu Kaitseväe juhatajaga ja tema suunab nad edasi vastavasse teenistuskohta. Mina olen olnud kolm korda Kaitseliidu peastaabis, kaks korda Tallinna malevas ja ühe korra 1. jalaväebrigaadis, kui brigaadi staap Paldiskis asus.

Kuidas see protsess käib, kui malevale uus pealik määratakse? Miks just teie Raplasse sattusite?
Viimaste Kaitseväe juhatajatega on pilt selgemaks läinud. Toimub rotatsioon Kaitseväe ja Kaitseliidu vahel. Need on muidugi kaks erinevat teemat, kas olla Kaitseliidus malevapealik või olla Kaitseväes pataljoniülem. Kaitseliidus tuleb teha rohkem koostööd kohalike kogukondade, politseijaoskonnaga jne. Ideaalvariandis peaks malevapealik kasvama välja sellestsamast kogukonnast, kus teda teatakse. Paraku ei ela me ideaalmaailmas ja pealikke tuleb määrata kõrgemalt vastavalt teenistuslikule vajadusele.
Kaitseliidus käib praegu struktuurireform. 1. jaanuarist peaks uuesti seadustatama maakaitseringkonnad, mis kümmekond aastat tagasi Kaitseväest ära kaotati. Rapla on osa Põhja kaitseringkonnast, kuhu kuuluvad veel Harjumaa ja Tallinn. Ju siis sellega seoses Kaitseliidu ülem minu peale mõtles, sest olen Tallinna maleva taustaga.
Muide, me oleme väga uhked selle üle, et uus Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem on pärit Raplamaalt Järvakandist. Kui hea ja tihe kontakt teil temaga on?
Mina tean teda rohkem kui tema mind, aga ma arvan, et kui talle minu nimi öelda, siis ta teab, et ma Kaitseliidus teenin.

Kui palju te enne pealikuks saamist Rapla maleva tegemistega kokku puutusite?
Puutusin ikka. Üle-eelmisel aastal, enne Balti kaitsekolledžisse õpingutele asumist, olin Tallinna-Harju-Rapla malevate baasil ettevalmistatava Põhja kaitseringkonna Põhja lahingugrupi ülem, mis osales Kevadtormil. Sisuliselt olin pataljoniülem ja selle koosseisu kuulus ka Rapla lahingkompanii. Siis käisin tutvumas nende varustuse ja väljaõppega. Kui nii võib öelda, siis pidasime tookord brigaadikoosseisus võidukat lahingut.

Kui palju oleks teie visiooni kohaselt vaja malevas muudatusi ellu viia?
Kui ma laupäeval lippu vastu võttes kõnet pidasin, tõin välja kolm teemat, millele tahan rõhku panna. Esiteks, kõige tähtsamad on inimesed. Ega ma hakka juhtima abstraktset kastikest nimega Rapla malev, vaid ma hakkan ikkagi juhtima inimesi: Rapla maleva kaitseliitlasi.
Teiseks koostöö kogukondade, MTÜ-de, vabaühenduste, ametiasutuste ja äriettevõtetega. Rapla malev võiks olla asutus, ilma milleta siin maakonnas kärbes ka ei lenda. Et igaüks võtaks Kaitseliitu kui igapäevast ja loomulikku osa.
Ja kolmandaks – tahan olla eeskujuks pideva enesearengu võimaldamisel. Tahan näha, et Kaitseliit ei aita inimestel areneda ainult militaarvaldkonnas, vaid ka laiemalt.

Avalikus ruumis paistavad kaitseliitlased kõige enam silma kahel korral aastas, vabariigi aastapäeval ja võidupühal. Kas seoses nendega on mingeid muudatusi plaanis?
Muudatusi teha on veel vara. Vabariigi aastapäeval mälestatakse neid, kes andsid oma elu meie riigi iseseisvuse saavutamisel. Võidupühal on toimunud rotatsiooni korras erinevates asulates Maakaitsepäeva sündmused. Need on kaks head pidepunkti, mille kaudu võiks kogukond Rapla malevat näha.
Mul on plaan, et Rapla malev oleks rohkem avalikus ruumis nähtav. Aga kuidas täpsemalt, sellest on veel vara rääkida.

Kui palju on praegu malevas liikmeid?
Meil on 671 liiget.

Kaitseliidus käib töö vabatahtlikega. Mis on teie visiooni kohaselt see, mis motiveerib vabatahtlikke olema Kaitseliidus aktiivne?
Olen Tallinna maleva taustaga. Viies seal läbi baaskursust, korraldasin ka küsitluse, mille pagana pärast liitusite Kaitseliiduga. Laupäeva hommikul algasid meil loengud kella üheksast. Enamik inimesi puhkas sel ajal oma reedeõhtust pidutsemist välja, aga kaitseliitlased olid kohal. Küsisin, miks nad sinna kohale tulid. Vastused varieerusid seinast seina, aga suuresti oli põhjuseks inimese teadlik vastutus, et igaüks saab oma turvalisusele kaasa aidata. Seda nii maakonna, koduküla kui ka perekonna julgeoleku suurendamisel.

Neli aastat tagasi oli päevakorral võimalus, et Varbola lähistele Orava kruusakarjääri rajatakse korralik lasketiir. See oli üks osa Kaitseväe arengukavast, et igas maakonnas oleks lasketiir olemas. Toona oli juttu ka sellest, et ehitus saab alguse 2018. aastal. Kui kaugel see protsess on?
Ma ei ole teemaga väga kursis, aga tean, et kinnisvaraarendused on külmutatud. 2018. aasta hakkab läbi saama, aga lasketiiru seal veel ei ole. Praegu vaadatakse väga kriitiliselt üle, kus ja millist infrastruktuuri arendada. Küll aga võtan enda südameasjaks malevkondade kodude loomise. Eestis on paljudel malevatel ja malevkondadel olemas ürituste läbiviimise kohad. Raplamaal ei ole minu teada ühelgi malevkonnal ega allüksusel sellist kohta.
Lasketiiru saame kasutada ka teiste jõustruktuuride juures. Kui inimeste jaoks tähendab Kaitseliit ainult õppusi, on mingi teine pool unarusse jäänud. Minu nägemuse järgi peaksid õppused olema tasakaalus küünarnukitunde ja seltskondliku elu elamisega.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare