Viimane rong

Raplamaa Sõnumid

0

Umbes sada aastat tagasi andis esimene rong rõõmsa huilgega Hermeti jaamale lähenedes märku, et ta on teel. Sõltumata sellest, et Alu mõisnik polnud lubanud rongil Rappeli kirikukülla siseneda ja luba jaamahoone ehitamiseks saadi Hertu mõisast, tõmbas tookord kõige pikema loosi ikkagi jaamast kolm kilomeetrit kaugemale jäänud Rapla. Koos raudteega tulid käsitöölised ja elu hakkas hoopis kiiremini kulgema.
Kindlasti oli see rõõmu- ja lootusteaeg kõigile, kes raudtee äärde jäid – raudruun tõi endaga nii arengu kui ka majandusliku ning kultuurilise tõusu. Nüüd on üks osa sellest rõõmust kustutatud. Laupäeval sõitis Lellest Pärnusse viimane rong ja saatjad olid leinameeleolus.
Päris selget seletust sündinule ei ole. On rahustatud, et varsti (millal?) saate Rail Balticu, kuid pole öeldud, mis see siin elavatele inimestele annab. Teadupärast Euroopa poole tuhisev kiirrong Tallinna ja Pärnu vahel pikalt peatuma ei hakka. Ja see, et suletud raudtee remondi arvelt kokku hoitud rahaga on lubatud Pärnusse justkui lennuväli ehitada, ei lähe ka siinsetele inimestele korda. Seda enam, et ka selle otsuse tähendust pole (vajalikuks peetud) maainimesele arusaadavalt ja usutavalt selgitada. Sellest ju ei piisa, et Kivimägi ja Kosenkranius nõudsid.
Küll häirib inimesi tõsiselt see, et buss, mis nüüd rongi asendama pandud, ei saa pakkuda rongiga võrdväärset teenust. Nad tunnevad ennast sellepärast solvatute ja mahajäetutena. Nii võib majandusministri algatusel Pärnu linna jõukatele tehtud valimiseelne kingitus mõjuda raudteeäärses piirkonnas sellise bumerangina, mis lõikab Keskerakonnalt (majandusministri partei ju!) hääli hoopis vähemaks. Kui mitte teised, siis vähemalt majandus- ning taristuminister võiks ju mõista, kuidas sellised otsused mõjutavad suure piirkonna arengut ning üldist elukvaliteeti.
Paraku on ammu aru saadud, et Tallinnat ja seal resideeruvaid poliitikuid väga ei huvitagi, mida nendest ja nende tegudest pealinna piiridest kaugemal arvatakse. Linlastel on oma agenda, mida Harju piirist kaugemal niikuinii lugeda ei osata.
Tundub, et sada aastat tagasi olid need asjad pisut teisiti. 17. septembril 1919 kirjutas Tallinna Teataja: „Nagu meie kuuleme, pandavat lähemal ajal kitsaroopalise raudtee Hermeti jaama politseinik ametisse. Seni täheldatud jaamas politseinikku ei olnud, kuid jaama lähedal olev Rapla alev ja asjalugu, et kitsaroopalist raudteed, mis esialgu Pärnust Riisiperesse oli projekteeritud, tahetakse Hermetisse tõmmata, teevad politseiniku ametisse panemise tähendatud jaama tungivalt vajalikuks.”
Kas nüüd on pr Simsoni otsus selle „tungiva vajaduse” lõplikult maha võtnud?