Enne haldusreformi Rapla maakonna Käru valda kuulunud Kädva küla kuulub nüüd koos Käruga Türi valda. Vaatamata teisele maakonnale on see küla ikka selle maakonna rahvale oma ja ei ole ka sealsed inimesed ära harjunud järvamaalaseks olemisega.
Käisime Kädva rahval eelmisel reedel nende kunagises koolimajas, praeguses seltsimajas külas, et kuulda kohalike inimeste muredest ja rõõmudest. Maja ise oli mulle varasemast tuttav tänu paari aasta tagusele ellujäämisretkele, mis lõppes kosutava sauna ja söögilauaga just selles samas majas. Nii et teadsin juba, et maja on mõnus ning selle pererahvas ütlemata soe ja südamlik.
Kohale oli tulnud seitse inimest, kellele viisime ka meie lehte lugemiseks ja lehe kohta jagus neil vaid kiidusõnu. Võrreldes nende uue kodukandi maakonnalehega on meie oma külarahva sõnul palju paksem, pakkudes väärt lugemist ja ka filosoofilisi mõtteterasid.
Kui vaid selle tee korda saaks
Peamine mure, mis Kädva küla rahval praegu on, on seotud transpordi ja teedega. Praegusesse uude vallakeskusesse Türile ei vii otse mitte ühtegi bussi. Oma autoga sõites võtaks see teekond aega pool tunnikest, kuid kellel seda pole või on juhtumisi katki, peab Türile saamiseks minema bussiga Kärru, Lelle või Raplasse ning sealt edasi rongi või bussiga. Heal juhul kestab selline sõit natukene üle tunni, kuid enamasti tuleb arvestada üle kahe tunni kestva sõiduga.
Türi poolelt ollakse murega kursis ja just nüüd on õige aeg sellega tegeleda, kuna praegu veel kehtib Rapla bussifirmal leping, millega nad ka Kädvale sõidavad. Kuid kui see lõpeb, siis ei ole külarahvas kuigi kindel, kas buss hakkab Rapla maakonna piirist nende juurde sõitma või mitte. Ja üks konks on kogu loos veel.
“Täna on see eriline süsteem, see suurepärane tasuta transport, mis praegu asja huvitavaks teeb, üks piirkond on tasuta, teine ei ole tasuta, “ sõnas Tarmo, kes teab täpsemalt, mida ja kui palju Türi poolel nende murest teatakse. Ta lisab, et eks asi ole kooskõlastamises. Selge on see, et ühendust Raplaga ei saa Kädva rahvalt ära võtta ja kui tuleb uus leping, siis bussid, mis liikuma hakkavad, peavad olema kooskõlas rongiaegadega.
Kädval ei ole poodi ega kooli, postkontorit ega arsti, kõige jaoks tuleb kuhugi sõita. Kuid isegi isikliku transpordiga kaugemale minek võib peavalu tekitada. “Maal on ilus elada, kui vaid saaks selle tee korda. Ega see maainimene ole viletsam kui linnainimene. Tema väärtus on täpselt samasugune, kui on linnainimesel,” sõnas Evi ja rääkis, kuidas näiteks paar aastat tagasi ei saanud rahvas ei Käru ega Lelle poole, kuna autod istusid lihtsalt nende kruusateel poris kinni. “Praegu ei ole nii suurt katastroofi, on isegi hea, et tallavad tee kinni, aga kevadel on kõige hullem, kui tassitakse metsast viimast,” lisas Tarmo juurde.
Ühel nõul on kõik, et tee on maainimese jaoks kõige tähtsam. Ilmselt hakkaks nii mõnigi suvilaomanik stabiilselt seal elama ja tööl käima, kui teed masinaid ei lõhuks või auto sinna kinni ei jääks. Tee sõidukoormust on küll uuritud, kuid mõõtmine lõppes vahetult enne kruusavedu. Kasutuskoormus oli aga väike, nii et musta katet vajavate kruusateede järjekorras on Kädva asukoht päris nutune. Kuid nagu kohaletulnutegi seas kõlas, on juba Riigikogu liikmedki välja öelnud, et maal elamine on luksus.
Ja selles “luksuses” elavad enamasti pensionärid, kuna lastega pered on suuremas osas lahkunud. Kuid ega iga pensionär kodus passi. Seltskonnaga liituski Kädval elav pensionärist vokaalpedagoog Leelo, kes seniajani tööl käib ja seda mitmes kohas. Tal on sagedasti vaja Viljandisse ja Tallinnasse sõita ning järgmine päev ootas teda juba Tartusse minek. Oma autot tal pole. Ühistranspordiga liikumine on aga kaootiline, kuna rongiajad muutuvad või jäetakse mõni rong üldse ära. Sel aastal satubki ohtu tema Viljandis töötamine ja samuti on probleem Kädvale tagasisaamisega. Ta peab kas Lelles või Raplas selleks kolm tundi ootama.
Tarmo ütles Leelo juttu kuulates lause, millega olen isegi päri: “Siit iga päev ühistranspordiga tööl käia, see on medaliväärne tegu.” Ja viie aasta jooksul ei ole Leelo kordagi tööle hiljaks ka jäänud, kuigi olukordi selleks on oi kui palju olnud. Leelo meenutab näiteks paari aasta tagust korda, kui tee oli täis tuisanud, lumi oli põlvini, kuid bussile ta lõpuks siiski jõudis. Seda tänulikum on Leelo selle eest, et Türi vald on ette võtnud ja ajanud lahti ka väikesed külavaheteed majadeni välja. Need teed olevat mõne sõnul isegi paremini aetud kui riigiteed.
Järgmisel päeval Tartusse saamiseks tuleb Leelol ärgata veerand viiest, kütta maja, sööta koerad, kass ja linnud ning minna siis Lelle teeristi bussi ootama. Kuid sinna ta Kädvalt mineva bussiga ei riski minna, kuna kui see hilinema juhtub või järgmine buss varem saabub, on Tartusse saamine suures ohus. Leelo aga on oluline inimene tulevase laulu- ja tantsupeo jaoks, nii et Tarmo leidis, et Leelo vajadus liikuma saada tulebki teede kordasaamise projekti ette panna. “Selleks, et sina liikuma saaksid, on meil ju teed vaja.”
Lelle bussipeatuse asukoha muutmise kohta on ka Leelol üht-teist öelda. Nimelt on see tema arvates pandud kõige kitsama koha peale, kus bussist väljudes on inimene sisuliselt kraavis. Puudub ka tuulevari, mis eriti lumistel ja vihmastel ilmadel tunda annab. Tarmo sõnas, et see Lelle peatus on vallas pikalt teemaks olnud ja nad ajavad spetsiaalselt ka platsi lahti, et buss saaks ringi keerata ja paremas kohas peatuda, kuid seda võimalust kasutavad pigem vanemad bussijuhid, nooremad mitte.
Bussijuhid saavad veelgi kriitikat, kuna ei näita sageli üles inimlikkust, peatudes ettenähtud kohas, mitte seal, kus inimesel lühem maa kõndida oleks. Samuti ei arvesta bussijuhid sageli Lelles sellega, et inimestel läheb rongilt maha tulles bussini jõudmisega aega, ja sõidavad lausa nina alt minema. “Tegelikult on inimlikkus iga rea pealt kadunud, eriti bussijuhtides, kes peaks just kõige inimlikumad olema. Ei tea, kas bussijuhtidele peaks koolitusi tegema või lisatasu andma, et nad inimlikumad oleks,” lisas Leelo jutule juurde Eha.
Tarmo ütles omakorda, et vanasti, eelmise bussifirma ajal oli talle öeldud, et bussijuhtidel on nii raske, sõidavad odava raha eest ja hakata siis veel inimlikkust neilt nõudma…
Vana puud enam ei istuta
Seoses sellega, et Kädva ei ole Raplamaa osa, kihvatas Ehal. Ta on iga aasta korraldanud mesinduskursusi ja saanud sellest ka Raplamaa ürituste lehel kuulutada, kuid tänavu enam mitte, kuna nad pole enam Raplamaa. Kuid kohal käivad seal ikka Raplamaa inimesed. Uues vallas oleku kohta lisas Eha, et tema on juba korra läbi elanud mineku 40-aastasena täiesti võõrasse kohta. “Sind ei võta keegi omaks, katsu sa vana puud istutada. Sa sured enne maha, kui sind omaks võetakse. Ja meie oleme siin lükatud täiesti võõraste hulka.”
Järvamaa päeva külalaulude konkursi nad küll võitsid ja tänu sellele üritusele suheldakse nüüd tihedamalt Väätsa eakatega. “Lakume üksteise liitumishaavu,” nagu Eha sõnas. Kuid väätsalased on ikkagi järvakad olnud ka enne Türiga liitumist. Kädva rahva arvates oleks õige olnud, kui Kädva oleks läinud Kehtna valla alla ja Vahastu Järvamaa alla, mida ta on ka ajalooliselt olnud. “Käru vald oli üks tore vald, üleni mahevald, “ kiitis Eha veel kunagist koduvalda ja lisas, et seal toimunud pensionäride peod olid parimad. Kuid selle aasta uue valla pensionäride peost nad isegi ei kuulnud.
Mida haldusreform muutnud ei ole, on Kädva külamaja külastatavus. Türi vald külastab seda tihti, pidades seal oma koosolekuid ja nõupidamisi. Sealset loodust käivad nautimas lausa rahvusvahelised seltskonnad, näiteks hollandlased, taanlased, prantslased ja venelased. Samuti käib Andres Lääne oma matkagruppidega seal. “Majal on lahke pererahvas, müts maha, et need naised siin jaksavad. Kolm naist hoiavad maja puhta ja majandavad seda,” kiitis Eha pererahvast.
Traditsioonilised üritused jätkuvad
Rääkides veel sellest, mis on hästi ja mida toredat on tehtud, tuleb peale külalaulu konkursi kohaletulnutel meelde eelmisel aastal toimunud ühislaulmine. Selle tarbeks oli neil kokku köidetud oma laulusalmik, milles küll ei olnud kõiki neid laule, mida Tallinnas lauldi, kuid sisaldas just neid, mida rahvale tõesti meeldib kaasa laulda.
Seoses laulmisega lisab Leelo küll vahele, et laulupeo kava läheb iga aastaga aina raskemaks ja see on ka põhjus, miks teda ikka veel vajatakse. Lood on keerulised nii lauljatele kui ka kuulajatele, kes neid tahaks kaasa laulda. Öeldakse küll, et taset tuleb tõsta, kuid seda tõstetakse liiga palju. Eeskuju tuleks võtta Lätist, kus antaksegi vanakestele kergemad laulud, kuid samas on nad laval aukohal.
Jätkates toredate üritustega, mis Kädval toimuvad, on kõige tähtsam muidugi Jüriöö jooks. Iga aasta on ühiselt ka vabariigi aastapäeva peetud, kus seekord kaasatakse ka väätsalased. Nendega koos peeti ka lõikuspüha, mida iga aasta peetakse suurelt. Traditsioonilised jõululaadad on aga aina väiksemaks jäänud. Sel aastal ostjaid ei olnudki, kuid ega see rahvale korda läinud, vaid oldi õnnelikud sellegi üle, et sai omi asju tuulutada ja teistele müüjatele näidata. Kädvalt lähevad läbi ka paljud rattamatkajad, kuigi need teed ei ole ratturite jaoks just kõige sõbralikumad.
Paljud käivad ka joogas, mida annab Jaana Kala, kelle kohta nii mõnigi sõnas, et ta on maailma parim. Varasemast loomaarstist on saanud massöör, kes 15 aastat juba hiina meditsiini õpib. Tema eestvedamisel viidi üle-eelmine aasta läbi ka sütelkäimine. Evi rääkis, kuidas nad olid selle tarbeks pidanud mitu ruumi puid ära põletama, ja kõndimise juurde käisid ka laulud. See on olnud ka üks neist üritustest, kus oli rohkem noori näha. Kuigi alguses tundus, et Kädva külarahval on rohkem kurtmist kui rõõme, on see maarahvas tegelikult tugevast puust, mis muredel end nii kergesti painutada ei lase ja alati ka toredat tegevust leiab.
Kädvalt lahkudes õnnestub kohata ka üht ema lapsega jalutamas ning näha tõestust selle kohta, et bussid Kädvalt liiguvad. Veel.
