Igaüks, kes teab Sillaotsa talumuuseumi, on midagi kuulnud (või omal ajal kokku puutunud) ka muuseumi asutajast Aleksei Parnabasest, kelle sünnist möödus uue aasta esimesel päeval sajand.
Neist kildudest on igaühel kujunenud oma nägemus mehest, kes 67 eluaasta jooksul jõudis noormehena pidada talu ja olla aktiivne kohalikus kultuurielus, täismehena edendada aiakultuuri ja kodukolhoosi põllumajandust ning küpse mehena tegeleda looduskaitseliikumise ja kodu-uurimisega ning oma elutöö krooniks asutada tänini tegutseva muuseumi.
Tervikpilti Sillaotsa Aadust (nii teda kutsuti) ei ole ilmselt kellelgi, sest ta jagas elu jooksul palju teadmisi, aga rääkis vähe endast. Rohkem avab ta end päevikulehekülgedel, neile tugineb ka järgnev tsitaatidega varustatud ülevaade Aadu elukaarest.
Aadu lapsepõlv ei olnud kerge, sirgus ta ju koos noore Eesti riigiga, kus oli nappus kõigest, vanemate energia kulus talu arendamisele. Suur töötahe saatis teda kogu elu. Ilmselt jättis Aadu ellu jälje ka sirgumine pere ainsa lapsena, sest vanemale õele Antoninale anti elupäevi vaid kolmeks aastaks. Suur löök oli Esimeses maailmasõjas sõdinud isa varajane surm, kui Aadu oli vaid 16-aastane ning pidi talupidamist jätkama koos ema ja vanaemaga. Oma mälestustes kirjutab ta sellest nii:
“Aeg aga kerib… Kerib suurele igaviku poolile päevade veerevat lõnga. Vaevalt sulgub mu järel Velise koolimaja uks, kui saan tunda elu esimest ränka lööki. Saatus on karm ja halastamata. Murukamara alla läheb puhkama isa nii hea. Ja esimesed mureniidid põimuvad mu juustesse. Pean jätkama isa poolelijäänud tööd, kodutalu väljaehitamist. Kas saan sellega hakkama. Olen ju alles poisike.”
Oma elukäigule pöördelistel 1940. aastatel pühendab Aadu oma mälestustes pika peatüki koos detailsete kirjeldustega. Eesti Vabariigi kaitseväes sai ta olla lühikest aega, võõrvõimude poolt tervislikel põhjustel demobiliseerituna ta tagalast rindele ei jõudnud, õnnestus hoopis kodus talutöödel käia (saksa ajal põllutöödel võõra silma eksitamiseks kleit seljas) ja ajuti end metsas või kodus lakas varjates sõja-aastad mööda saata. Kokku võttes võib öelda, et saatus hoidis teda kõige hullematest vintsutustest, mis 1919. aastal sündinutele osaks said, ja lubas temal elu ning tervisega koju tagasi pöörduda.
“Jutt meiega sõjakomissariaadis oli lühike. Küüneväärt halba polnud kellegile teinud. Üheski organisatsioonis (omakaitse, kaitseliit jt) polnud olnud. Süüks: soov elada! Anti meile paberid kätte ja täieõiguslike nõukogude kodanikena alustasime 2. nov sõitu Haapsalust koju. Oktoobripühi pidasime juba normaalses olukorras.”
Tegusa ja intelligentse inimesena oli Aadu kodukandis nõutud. Nii tuli tal Velisel pidada rahvamaja juhataja ametit, samal ajal asendada täitevkomitees maaosakonna juhatajat.
1949. a sundkollektiviseerimise järel oli Aadu hinnatud põllumajanduse spetsialist nii kodu- kui ka naaberkolhoosides, samuti võimaldati tal jätkata aiandusega tegelemist kodutalus, kus ta kasvatas juurvilja kolhoosile Tallinnas turustamiseks.
Aadut teatakse kui tagasihoidlikku ja tasakaalukat inimest, seepärast on üllatav lugeda tema vägagi otsekohest ja kriitilist kirja kolhoosi juhtkonnale juurviljakasvatuse arengupotentsiaalist. Nagu Aadu tegevus üldiselt, oli ka see tulemusele orienteeritud ja lahendusi pakkuv:
“Kasvumaja sellisena nagu ta on, ei kõlba kevadtalviseks istikute kasvatamiseks oma kõrge ehitusviisi ja vanaaegse küttesüsteemiga. Teda ei suuda kunagi nii soojaks kütta ja valgus on ühepoolne. Tema kunagine ülesanne, viinamarju kasvatada ja parunite tubade jaoks igasuguseid suuri toalilli kasvatada ja säilitada, ei tule ju meie oludes kõne alla. Temas saab päikese mõjul kasvatada varast kurki ja tomatit ja ka neid kasvatades ei saa maksimaalselt kogu pinda ära kasutada. Remont tuleb aga teha kapitaalne ja kas ta seda niipea tasub. Kaaluge enne kui tegema asute. Mina olen igal sammul arvestanud majandusliku tasuvusega otsekohe ja see on kolhoosil praegu peamine.”
1951. aastal sai Aadu abikaasaks Mai Savimaa (1921-1982). Ta oli pärit Teenuselt ja töötas õpetajana Valgu koolis. Ka Mai pühendas õpetajaametist vabad hetked Sillaotsa iluaiale. Ühist eluteed anti neile käia 31 aastat, siis viis raske haigus abikaasa manalateele. Oma mälestustes kirjeldab Aadu varalahkunud abikaasat nii:
“Sa olid samasugune looduse laps, nagu minagi. Ka Sina armastasid puid ja põõsaid, lilli ja rohtu. Kas see alatine rassimine Sulle raske ei olnud? Vast oli seda palju? Tööd oli siin palju. Aga Sa ei kurtnud kunagi. Ikka mäletan, kui tulid kusagilt käimiselt koju tagasi, tegid Sa alati enne tuppa tulemist aiale ringi peale. Su alatine ütlemine neil momentidel: “Igapäev siin olles ja töötades ei märka, kui ilus siin on, aga kui ära oled ja tagasi tuled, siis näed, siis märkad…” seisab mul ikka meeles.”
Kodu-uurimine tõusis Aadu tegemistes esiplaanile pärast pensionile jäämist sovhoosi metsavahi ametist. Aktiivne tegevus Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjana tõi talle teenelise korrespondendi aunimetuse (käsikirjad endise Läänemaa Velise valla elust-olust, koolidest ja seltsielust jt). Eesti Tuletõrjemuuseumi tellimusel valmis uurimus tollase Rapla rajooni vabatahtlike tuletõrjeühingute kujunemisloost. Aadu ühiskondlik tegevus kodu-uurimise ja looduskaitse vallas toimus nii rajooni kui ka vabariigi tasandil.
Pärast abikaasa surma sündis muuseumi asutamise otsus. Sillaotsa talumuuseumi museaalide väljapanekul arvestas Aadu eeskätt lastega, seetõttu asutamisest alates on olnud, et külastaja võib eksponaate katsuda ja nii saada vahetu kogemuse.
Sihikindel tegevus kogude arendamisel ja tutvustamisel innustas ka teisi ja nii leidis Aadu muuseumi arengule kaasamõtlejaid ja -aitajaid. Näitena kiri, mis saadetud samuti Velise juurtega kodu-uurijale Sergei Seelandile 1984. a suvel:
“Tulen Sind tülitama palvega. Vast on Sul võimalik teada saada, kus kõige lähemal Pärnu rajooni majandis kasvatatakse lina. Käsil on tänavu suvel Sillaotsa muuseumis viljaliikide näidisvihkude kogumine ja vastava stendi kujundamine. Tahaksin sinna juurde tingimata saada ka linapeo. Rapla rajoonis aga lina ei kasvatata. Jään lootma Su abile.”
Aadu maine teekond lõppes 26. jaanuaril 1986, tema põrm puhkab Velise kalmistul. Tema tehtu on meile eeskujuks ja kogutu tarvitamiseks täna ja tulevikus.
