Suradasa luule tõlkija Mathura

Mari Tammar

0
Oranži pidurüüsse ehitud Mathura. Foto: Veronika Kivisilla

Üks asi on tõlkida keelt, aga eriti selle luulekogu kontekstis on põhjust küsida, kuidas tõlkida kultuuri – kas kultuur on üldse tõlgitav?
Julgeksin täna öelda, et tegelikult ei ole. Küll saab aga tõlkes langetada valikuid, mis teise kultuuri ka seda mitte tundvale lugejale võimalikult lähedale toovad, asetavad lugeja nii-öelda teise kultuuri väravale, kus tal isikliku huvi korral on suhteliselt lihtne teha täiendav samm ja sellest väravast sisse minna. Abivahendiks võivad siin olla nii täiendav lugemine kui ka muu eneseharimine teise kultuuri osas, abiks on ka ees- ja järelsõnad. Ja kõige selle juures usun siiski, et tõelises luules on alati midagi, mis mõjub ka siis, kui me päris täpselt ei adu, mis see on või kui me ei oska seda enestele lõpuni mõtestada.

Kas meie kultuuril ja india kultuuril on ka mingi ühisosa?
Mul on kogemus, et alati, kui olen Indias omaenda luulega esinenud, on inimesed pärast tulnud mu juurde ja öelnud, et kogevad ses luules äratundmist. See on mulle ausalt öeldes tänaseni üllatav. Samal ajal võib ka öelda, et Suradasa raamatu esitlusel Tallinnas oli saal rahvast täis ja pärast oli samamoodi tänajaid.
Ilmselt on kõigil vanadel kultuuridel olemas aluspõhi, kus me end inimese kui sellisena ühel või teisel moel ära tunneme. Meie olemasolemist kannab lõppkokkuvõttes ükssama üdi, mis leiab eri keskkondades ja ajastutes eri väljendusi. Ka Suradasa luule, nii erinev ja “teisemaine” kui see meile ka esmapilgul tundub, räägib minu meelest samuti just sellest olemise sügavamast üdist, pakub võimaluse millegi väga ilusa ja rikkumatu äratundmiseks meis enestes.

Tegemist on vaimse luulega. Kas sa seda tõlkides tundsid ka teatud püha kohalolekut?
Kuna ma olen ise Suradasa luulet ümbritsevast kultuurist ja väärtustest üksjagu läbi imbunud – olen tema sünni- ja elukohas korduvalt käinud, veetnud seal mõnel korral järjepanu mitmeid kuid ja saanud tuttavaks sealsete inimeste, meeleolude ja tavadega -, siis on mul ausalt öeldes üsna raske selle luule n-ö vaimsust või spirituaalsust mingi eraldiseisva nähtusena üldse aduda. See kõik näib mulle orgaaniline osa laiemast kultuurist. See tähendab ka, et mul ei olnud raske nendesse tekstidesse sisse elada, nendega ühel või teisel moel samastuda.
Kindlasti oli see töö rahutoov ja rahuldustpakkuv, aga samas on osa luule tõlkimisest alati ka n-ö tehniline töö, parima võimaliku kirjandusliku väljenduse leidmine omaenda keeles.
Ja kui nüüd järele mõtlen, siis õigupoolest sai see tõlge alguse nii, et mul polnudki seesugust tõlkimise plaani. Lihtsalt ühel päeval jäi pilk riiulis Suradasa raamatul pidama ja see raamat oleks justkui ise öelnud või kutsunud, et teda tõlkida oleks hea ettevõtmine. Ja siin me nüüd oleme.
Eri etappides lõi raamatu valmimises kaasa hulk erinevaid inimesi ja tunnen, et ka see lõi kokku väga meeldiva sünergia.

Sellest raamatust jookseb läbi ka linn nimega Mathura. Ka sinu pseudonüüm on Mathura. Mis selle nime taga on?
Algupäraselt on selle nime taga minu kauaaegne huvi India ja eriti sealse Radha-Krišna usundi vastu. Mathura on iidne linn Indias, kus sündis Krišna, kes on India vanade pühatekstide järgi igavene algne isiksus ning kellele pühendumisest on kantud ka Suradasa luule. Hiljem kukutas sama Krišna selles linnas sealse vääritu kuninga Kamsa.
Mathura linn ise on tänaseni olemas ja olen seal ka käinud – seisnud jõe ääres, mis linna läbib, ja kuulanud ta hääli. Aastate jooksul on sellest nimest aga saanudki suuresti mu nimi, nii et ka mu pere ja paljud sõbrad kutsuvad mind selle järgi ja enamasti ei mõtle ma enam ise selle nime seostest Indiaga. Mulle meeldib pigem juba see, kuidas see nimi kõlab ja kuidas see mind kirjeldab.

Hiljuti oli avalikus ruumis jutuks, et eestlased ei armasta väga tõlkeilukirjandust. Kuidas sina tõlkekirjanduse potentsiaali ja olulisust meie kultuuriruumis hindad?
Ma arvan, et kirjanduse tõlkimine on me keeles väga oluline töö, sest kultuuriliselt ühendab just see meid suuresti muu maailma ja selle pärandiga. Vastasel juhul on kerge sulguda oma “mulli” ja arvata, et teamegi kõige kohta, mis on õige. Tõlkekirjandus on dialoog maailmaga, et mitte öelda eluga, selle erinevais variatsioonides.
Usun ka, et on oluline, et tõlkimine toimuks erinevatest keeltest ja erinevaist ajastuist, sest seda laiem on haare, millega meil on eestlastena ja eesti keeles potentsiaalselt võimalik suhestuda. Eestis on tõlkekirjandusega laias plaanis siiamaani minu meelest kõik hästi, asendamatu panuse annab siin Eesti Kultuurkapitali tugi. Ja sellest, kui suur on ühe või teise tõlkeraamatu müüginumber, on minu meelest hulga olulisem, et tõlge leiab üles need, keda see kõnetab, toetab ja innustab.

Kas luule on nišikaup ja eriti selline põlisrahvaste luule, mida sulle meeldib tõlkida, või jagub talle siiski piisavalt auditooriumit?
Kindlasti on see n-ö nišikaup ja edetabeleid ei valluta. Öelda aga, mis on ses kontekstis “piisav”, on minu meelest väga suhteline küsimus. Seda enam, et raamat on jääv suurus, ta jääb tallele ja teda saab avastada ka aastaid hiljem pärast tema ilmumist. Aga kui üks tõlgitud luuleraamat jõuab n-ö omas ajas kasvõi sajakonna lugejani, kellele see midagi tähendab, siis leian, et see on juba tõlkimist väärt.