Kuidas valida riigijuhte?

Vivika Veski

0
Vivika Veski. Foto: Siim Solman

Nüüd on ehk see koht, kus tuleb öelda, et ma väljendan järgnevas vaid oma isiklikke seisukohti. Kuid samas, kuna rubriigi nimi on „Südamelt ära”, siis kelle südant peale enda oma ma ikka puistata saan.
Olen peaaegu otsustanud, keda valida peagi ees seisvatel Riigikogu valimistel. Ehkki võin ka veel ümber mõelda. Tean, et esialgne väljavalitu on kõigile muudele headele omadustele ja kiiduväärsetele tegemistele lisaks kristlane ja töötab pealegi pastorina, lisaks muule tööle. Sattusin eile sirvima tema enesetutvustust erakonna valimiskandidaatide lehel. Seal oli nimetatud terve hulk häid asju, aga seda, et kandidaat on kristlane ja pealegi pastor, polnud isegi mainitud.
Tean veel mõne kandidaadi puhul kindlalt, et nad on kristlased. Ka nemad polnud end niimoodi tutvustanud ega ka lubanud, et seisavad kristlike väärtuste eest. Tõsi, esines vihjeid, ka esmamainitu puhul, mis võisid mõtte selles suunas viia. Kuid kõigest vihjeid.
Tekkis küsimus, kas tõesti on meie ühiskonna nii-öelda ilmalikkus jõudnud juba sinnamaani, et oma usklikkust ei tohi isegi mainida, kui tahad valitud saada.
Iseasi muidugi, kuidas selle ilmalikkusega tegelikult üldse lugu on. Sest päris mitmed, kes end uhkusega uskmatuks või koguni ateistiks nimetavad, uurivad põnevusega astroloogiat ja muud uhhuu-teadust.
Saabuvatele valimistele mõeldes on meenunud Eesti iseseisvuse taastamise järgne aeg, mil Riigikogus peeti palvusi. Inimesed trügisid massiliselt kirikutesse, et täita oma vaimset nälga, mis neid vahepeal oli piinanud. Pastoritel lasti sisse õnnistada mida iganes, nii et lõpuks hakati selle üle juba nalja heitma.
Nojah, naerdi küll, aga samas oli see aeg, kus terve Euroopa rääkis Eesti eduloost, imetles ja püüdis võtta eeskuju. Nüüd on see edu kuhugi kadunud, teiste varju jäänud. Muidugi leidub tänases Eestis palju-palju head, aga teistel on seda vähemalt samal määral või rohkemgi veel. Samas on vaimsus, mis on meid läbi sajandite juhtinud, justkui varju jäänud, mõnes seltskonnas lausa häbenemisväärseks muutunud.
Olen ühe loo jaoks, mida ette valmistan, rääkinud inimestega kooliprobleemidest – õpilaste halvast, pidurdamatust, lausa agressiivsest käitumisest, mida esineb rohkem kui iialgi varem. Võib-olla on oma osa nutimaailmal, võib-olla millelgi veel, ei tea. Keegi ei tea. Aga samas – miks peaks tõejärgsel ajastul üldse enam hästi käituma? Võib-olla on halb käitumine, sõimamine, ropendamine jne hoopis alternatiivne hea käitumine? Kunagi öeldi, et austa oma vanemaid. Nüüd küsitakse, miks neid peab austama, kui nad pole seda austust ära teeninud. Olen ka ise nii öelnud, pidades silmas vanemaid ehk kauem elanud inimesi üleüldiselt. Vanasti aga teati ühte head põhjust, miks vanemaid austada – et su käsi hästi käiks sellel maal.
Teatud mõttes võib vanemateks pidada ka riigijuhte. Omavalitsuste juhte ju näiteks nimetataksegi vallavanemateks. Seega, ehk oleks kõigele muule lisaks kasulik valida neid mitte ainult mõistuse ja kriitikameele, vaid ka austusega?

Jäta kommentaar

avatar