3.3 C
Rapla
Neljapäev, 25 apr. 2024
ArtikkelMuhumaa mustreid avastamas

Muhumaa mustreid avastamas

Helerin Väronen

Saare maakonna käsitööpäevad on üritus, mis liigub iga aasta erinevasse paika. Sel aastal toimus see Muhu põhikoolis. Tegemist on üritusega, mis pakub inspiratsiooni ja erinevaid praktilisi töötubasid. Nii võttiski Rapla Käsitöö- ja Kunstiselts eelmisel laupäeval ette bussireisi Muhumaale.

Muhu põhikoolis ootas meid väike kohvilaud ja paar kohalikku käsitöölist, kes oma loomingut (muidugi Muhu mustritega) seal müüsid. Meie päev koosnes kolmest osast, esimene osa oli loeng, teise osa moodustasid õpitoad ja päev lõppes Sõrve pärimusmuusikaansambli Küi kontserdiga.
Loengu pidas käsitööseltsi Oad ja Eed liige Asta Sepp teemal “Muhu tikandi ajalugu”. Kuna tekstiilid ei säili ajas hästi, ulatub tikandite ajalugu 19. sajandi algusesse. Valgetikandi traditsiooni tõi muutusi tööstusrevolutsioon, mille käigus hakkasid levima Saksa ja Vene ajakirjade mustrilehed. Seal, kus vanad traditsioonid olid tugevamad, vaadati aga uutele tuultele viltu. Kohalikud meistrid hakkasid Lihulas käima lilltikandit õppimas ja tekkisid elukutselised tekiroosijad.
Algul oli Muhu tikandi taust oranž, aga 1930-ndatel muutus taust mustaks. Alguses ei olnud Muhu tikand niivõrd loodusest inspireeritud, alles pärast II maailmasõda hakati looduslähedast tikandit hindama. Muhu tikandit iseloomustabki kõige paremini lopsakus, maavillasus ja värvikus. Ja eks see lopsakus ja kirevus tulnud ikka sellest, et tuli ju naaber üle trumbata oma tööga. Tikandite järgi hinnati ka tütarlaste puhtusearmastust, seepärast olla Muhu pättidel valged lilled ninas.
Töötubasid oli kokku kuus. Kõige populaarsem oli käsitöökommide meisterdamine. Kuid huvilisi jagus ka metallist ehete, kadakaseibidest toodete valmistamise, Muhu tikandi ja riidele maalimise töötubadesse. Ise käisin Muhu muuseumi juhataja Meelis Mereääre töötoas, kus õpetati peremärke valmistama kas sälklõike tehnikas või puidule põletamise teel. Peremärki on kasutatud selleks, et omandit tähistada, kuid neil arvatakse olevat ka maagiline jõud. Igal talumajapidamisel oli oma märk, kasutati kas mingeid sümboleid (ringid, kuused, kolmnurgad) või moodustati see pereliikmete nimetähtedest. Mereääre arvates käib peremärk rohkem talu kui perekonnanimega kaasas.
Meie grupi liikmed käisid erinevates töötubades ja kõik jäid õpitud uute oskustega väga rahule. Küllalt leidus neid, kes mõnda tehnikat küll kunagi proovinud, kuid selle ajaga unustanud.
Õhtul tutvusime Hellamaa seltsimajas natukene lähemalt Muhu traditsioonilise toidu, hapuroka valmistamisega ja enamikul tekkis soov seda ka ise kodus proovida. Maja perenaine Tiina Jõgi tutvustas ka Muhu-Hellamaa maanaisteseltsi tegemisi ja rääkis, kuidas vald nende ettevõtmisi igati toetab.
Pühapäeva hommikul käisime külas Sirje Tüüril, Männiku Käsitöötuba pidaval käsitöölisel. Tema väike käsitöötuba oli ülimalt armas ja tekitas meis kõigis ilmselt tahtmise sarnast majakest omada. Majakeses on väike poeruum ja teine tuba on tööruum. Sirje suurimaks tööks on Muhu tikandiga tekid, mida ta peab ka oma pensionisambaks – need ei ole müügiks seni, kuni ta jaksab veel tööd teha. Need tekid olid lihtsalt uskumatult ilusad. Tööd nende taga on hästi palju.
„See on nagu sport, kui tahad kuhugi jõuda, on vaja pidevalt harjutada, ranne peab ikka soe olema,“ sõnas Sirje. Ta ise tikib iga päev kasvõi natukene. Sirje on õppinud ka nahatöö eriala, et ühendada tikand nahaga. Kogu tema käsitöötuba oli ülimalt inspireeriv ja tekitas tahtmise ise ka midagi meisterdada.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare