Eesti ja Euroopa on teelahkmel

0
Urmas Paet. Foto: Siim Solman.

Urmas Paet

Euroopa põrkub järjest sagedamini kolme uue riskiga, mis mõjutavad Euroopa edasist käitumist ja otsuseid. Need on Venemaa pidev tegevus liberaalse ühiskonnakorralduse nõrgestamiseks ja destabiliseerimiseks, Hiina majandusliku võimsuse pidev kasv, mis on omandamas ka muid joonai, näiteks julgeolekulisi, ning USA praeguse juhtkonna muutunud hoiakud Euroopa suhtes ning kindlustunde vähenemine ka USA strateegilise julgeolekugarantii osas Euroopale, mis on püsinud nii alates II maailmasõja lõpust.

Nende faktorite koosmõju seab Euroopa ette tõsise väljakutse, kuidas tagada oma julgeolekut ja konkurentsivõimekust. Seetõttu on Euroopa tuleviku osas väga olulised ka mai lõpus toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ja selle tulemused, mis määravad Euroopa-sisesed jõujooned järgnevateks aastateks.
Esmane konfliktikoht Euroopas endas on nende vahel, kes näevad Euroopa võimalust pingestuvas rahvusvahelises konkurentsis hakkama saada ainult nii, et Euroopa hoiab kokku ning tagab tugeva Euroopa-sisese koostöö ning Euroopa Liidu. Vastasjoonel on need poliitilised jõud, kes soovivad Euroopa Liidu lagunemist ning seda, et Euroopa riigid vaatavad siis igaüks eraldi, kuidas nad edaspidi rahvusvahelises konkurentsis ning maailma suurjõudude surve all hakkama saavad.
Eesti seisukohalt vaadates on Euroopa riikide tõhus koostöö Euroopa Liidu raames siiski ainus tõsiseltvõetav tulevikuvõimalus, et Hiina, Venemaa, ka India ja teiste jõukeskuste survet Euroopa huvides tasakaalustada. Puudutab see siis Euroopa ühisturu toimimist ja tugevdamist, inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist Euroopa sees või ka julgeoleku- ja kaitsekoostöö tugevdamist nii Euroopa Liidu riikide kui ka EL-i ja NATO vahel. Lisaks Euroopa Liidu eelarveline solidaarsus nende riikidega, kes majanduslikku tuge vajavad, seal hulgas Eestiga.
Samas peab Euroopa oma huvide eest maailmas veelgi tugevamalt seisma. See puudutab näiteks vabakaubanduslepinguid kolmandate riikidega, aga ka Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet maailmas. Pole mingi saladus, et näiteks kiirelt kasvav majanduslik suurvõim Hiina ei mängi alati reeglite järgi ega soovi oma turgu, sealhulgas riigihankeid avada rahvusvahelisele konkurentsile. Samas kui Euroopa on Hiina ettevõtete suhtes palju leebem.

See puudutab ka Euroopa konkurentsireegleid, mis on Euroopa ettevõtete suhtes karmid ning annavad sellega ebaõiglase eelise Euroopa-väliste riikide ettevõtetele. Näiteks reeglid, mis kehtivad Euroopa energiaettevõtetele ja mis ei kehti olulistele kolmandate riikide energiaettevõtetele, kes on Euroopa Liidu riikides suured tegijad, näiteks Gazprom ja Nord Stream.
Ka lennunduses on riigiabireeglid Euroopa ettevõtetele väga karmid, samas kui nad peavad konkureerima samal turul suurte Aasia ja Pärsia lahe riikide lennufirmadega, kus nendele samalaadseid piiranguid ei ole. Ja tulemused on käes – Euroopa lennuettevõtted kaotavad turuosa.
Neid näiteid võib tuua veel palju, kus avatud globaalsel turul kahjustavad mitmed Euroopa Liidu regulatsioonid Euroopa ettevõtete konkurentsitingimusi kolmandate riikide ettevõtetega. Seega on järgmise Euroopa Komisjoni koosseisu päevakavas kindlasti EL-i konkurentsireeglite ülevaatamine, et Euroopa ettevõtete rahvusvahelisi konkurentsivõimalusi suurendada.
Samas jääb konkureerimine Hiina või USA-ga igal juhul keeruliseks, sest ühtset Euroopa riiki pole olemas ning maksimum, mida Euroopa teha saab, on püüda EL-i liikmesriikide vahel kokku leppida võimalikult palju Euroopa huvides olevaid ühiseid otsuseid. Lisaks ettevõtlus- ja konkurentsireeglitele näiteks ka positsioonid ning sammud kaitse- ja julgeolekupoliitikas. EL-i ühtne kaitse- ja julgeolekupoliitika on kõigist ühistest poliitikatest praegu nõrgim, kuid Euroopa rahvusvahelise mõju ja autoriteedi kasvatamiseks on ka selles valdkonnas vaja lähiaastatel sisulisi konkreetseid samme ja otsuseid.
Euroopa rolli suurus ja rahvusvaheline tõhusus sõltub nii Euroopa Liidu humanitaarsest tegevusest, ettevõtete konkurentsivõimest kui ka kaitse- ja julgeolekupoliitilisest võimekusest. Samuti kulub ära naiivsuse vähendamine nii Hiina kui ka Venemaa Euroopa-suunaliste ambitsioonide osas.
Seega seisab Euroopa Liidul ees oma seesmiste regulatsioonide uuendamine, et olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisem ning uute valdkondade nagu kaitse- ja julgeolekupoliitika arendamine, et lisada Euroopa nn pehmetele rahvusvahelistele hoobadele ka jõulisem pool. See kõik on vajalik nii Euroopa kui terviku, aga ka iga liikmesriigi, sealhulgas Eesti huvides, sest paraku pole ka suurimad EL-i liikmesriigid üksi Hiina, USA, Venemaa ja ka teiste maailma suurjõududega majanduslikult ja/või julgeolekuliselt piisavalt konkurentsivõimelised. Seda rolli saab edukalt täita ja oma riikide ning inimeste huve kaitsta vaid Euroopa tervikuna, kui ta tegutseb ühtselt, et teisi maailma jõukeskusi tasakaalustada.
Seda kõike tuleb silmas pidada ka Euroopa ja Eesti edasist käekäiku määravate eelseisvate valikute tegemisel. Muuhulgas eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel.