Homme alustavale Riigikogu koosseisule mõeldes

0

Homme tuleb uue Riigikogu värskelt valitud koosseis esimest korda kokku. Uudistatakse üksteist, tutvutakse parlamendi käitumisreeglitega, valitakse Riigikogu esimees ja kuulatakse presidendi kõnet.
Mida võiks president öelda? Kindlasti viibutab ta poliitikute poole natuke sõrme ja teeb (muidugi juhul, kui ta on sõnapidaja inimene) valimised võitnud erakonna esimehele (st Kaja Kallasele) ettepaneku valitsus moodustada. Seda isegi siis, kui ta teab, et Kaja ei saa sellega hakkama. See oleks viisakas. Selle peale kostab saalist muidugi nahistamist (võib-olla isegi vahelehüüdeid), sest kõik teavad, et mitteametlikud koalitsioonikõnelused on juba lõpusirgele jõudnud, ilmselt on ministritestki kõneldud, nimesidki ehk juba nimetatud.
Võib muidugi juhtuda (kuigi see tundub praeguses olukorras väheusutav), et president lööb varasematele väljaütlemistele käega, lepib reaalsusega ja teeb valitsuse moodustamise ettepaneku valimistel teiseks jäänud parteile ehk Keskerakonnale ja Jüri Ratasele. Praeguses igas mõttes plahvatusohtlikus õhustikus tundub see mõneti väheusutav, kuigi pole võimatu. Väheusutav, sest pärast esmaspäevast poliitiliselt aktiivset Eesti filmi- ja teatriauhindade (EFTA) väljakuulutamise tseremooniat, kus peaaegu igal auhinnatul oli midagi öelda moodustamisel oleva valitsuskoalitsiooni kohta, ei saa ühiskonnas olevatest vastuoludest lihtsalt mööda vaadata.
Patt oleks väita, et see, mida öeldi esmaspäeval, oli kuidagi ülekohtune või (hoidku Jumal selle eest!) kedagi solvav. Küll on meid kõiki aga nende mõne valimistejärgse nädala jooksul juba nii palju solvatud ja mitmesuguste repressioonidega ähvardatud (või nende eest hoiatatud – mis vahet seal on!), et reageerimata jätmine käiks lihtsalt eneseväärikuse pihta. Eesti on vaba riik (vähemalt esialgu), kus kõigil inimestel on õigus kaitsta oma seisukohti.
Selle juures peab aga iseenesestmõistetav olema, et diskussioonis jäädakse viisakuse piiridesse ja teistsugusel positsioonil olijaid ei ähvardata, ei käituta nagu mõni tänavakakleja. See peaks olema elementaarne igas olukorras, loomulikult ka poliitilistes diskussioonides. Poliitikutel, kellel on raskusi enese taltsutamisega, ei saa olla asja riigi valitsejate hulka. See on meie kõigi, eelkõige meie laste, tulevikule ohtlik. Selle mõistmine ei tohiks normaalsetel inimestel üle jõu käia.
Just sellepärast tunnevadki nii paljud inimesed, et nad ei saa usaldada praegu sündivat kolmikliitu. Ei ole garantiisid, mis kinnitaksid, et niisugune valitsus ei too meie rahvale ning riigile hukatust. Seega võiks Riigikogul nii palju head tahet olla, et püüda mõista rahvast, kelle üle valitsema hakatakse.