Tõnis Tõnisson
Laupäeval, 30. märtsil saadeti Velisel viimasele teekonnale nädalapäevad varem lahkunud Sillaotsa talumuuseumi teenekas varahoidja Jüri Kusmin. Veski küla Sillaotsa talus polnud ehk aegade kestel ühe korraga nii palju inimesi koos olnudki kui seekord.
Ärasaatmistseremoonia selle juurde kuuluvate hüvastijätukõnedega peeti muuseumi õuel, sealt sõideti matuserongis Velise apostliku õigeusu kiriku juurde, kus preester Kuldar Rajapu viis läbi kirikliku leinateenistuse. Selline teekond oli igati põhjendatud – Jüri Kusmini nimi oli ja ilmselt ka jääb täiesti loomulikult seotuks nii Sillaotsa muuseumi kui ka Velise Ristija Johannese kogudusega, ta oli võrdse pühendumusega mõlemaid teeninud.
See pühendumus, mida Jüri ise oma tagasihoidliku loomuga iseenesestmõistetavalt kunagi ei afišeerinud, oli nii suur, et sünnitas austust. Ja just seda austust oli nüüd tulnud üle kogu Eesti avaldama hinnanguliselt paar-kolmsada inimest. Oli nii lähedasi, kunagisi koolivendi, sõpru, häid tuttavaid, muuseumite esindajaid, omavalitsusjuhte, kultuuriinimesi, poliitikuid. Inimesi oli nii palju, et kõik ei mahtunud ühekorraga väikesesse Velise kirikusse ära ja viimaseks hüvastijätuks tuli järjekorras oodata. Nii saadetakse viimsele teele ainult tõelisi suurmehi.
Kirikust liiguti edasi Velise kalmistule, kus Jüri põrm Kusminite perekonnaplatsil viimase puhkepaiga leidis. Leinajate toodud kimbud ja pärjad katsid nii värske kalmu kui ka varem lahkunud Kusminite hauakääpad.
