Kirglikult igavatest Euroopa Parlamendi valimistest

0

Eelmiste valimiste kära ei ole veel vaibuda jõudnud, aga juba pressib peale uus, Euroopa Parlamendi valimiste kampaania. Oleme selles mõttes kummalises olukorras, et Eesti ei ole valitsustki saanud, aga juba on teada, et mitmed võimalikud tulevased ministrid kandideerivad järgmistel valimistel ka Brüsseli kohtadele. Situatsioon nagu tööbörsil.
Muidugi on see puhtalt poliittehnoloogiline arvestus, mis tähendab, et kandideeritakse vaid selleks, et erakonnakaaslast häältega toetada. Nii võib võõraste häälte toel kõrgesse parlamenti tõusta lihtsalt rumal inimene, kes meie esindamise asemel meie riigile ainult häbi ja kahju teeb. Seda on varemgi korduvalt juhtunud, ei hakka siinkohal nimesid nimetama, igaüks teab neid isegi. Sellest võib järeldada, et au ja kompetentsus, haritus ja kultuuritase ei ole need kriteeriumid, mille alusel poliitilisi kohti jagatakse. Vähemasti Eestis küll enam mitte.
Kui nüüd jälle kiire kõrvalepõige päevapoliitikasse teha, tahaks mõne ministrikandidaadi puhul küll valju häälega taevast appi hüüda, sest mehes, keda on lubatud aidata ministritoolile ronida, on kõike muud kui au, kompetentsust, haritust ja kultuuri. Paraku.
Olgu. Võib-olla elame üle veel mõne rumala ministri, eks neid on tulnud ju ka varem taluda, peaasi, et nad oma haldusala pilbasteks ei talla. Siis jääb endiselt lootus, et järgmine minister tuleb ehk targem ja paneb asjad jälle paika. Küll peaksime aga europarlamendi valimistel kordades vastutustundlikumad olema. Mitte ainult sellepärast, et küündimatu saadik teeks meie rahvale ja riigile häbi, mis on ju ka kole, sest väikese riigi väheste saadikute hulgast jäävad rumalad eriti hästi silma ja meelde. Kuid veel olulisem on, et meie esindajad seal Brüsselis oleksid võimelised nii kogu Euroopa kui ka meie enda huvides töötama, et inimestel oleks nii poliitilise hetke mõistmise võimet kui ka kaugema perspektiivi nägemise taju.
Meil ei saa olla ükskõik, mis saab Euroopast kui tervikust. Me ei ole seal ju korraks külas käimas, vaid kuulume sinna. Isegi juhul, kui meile mõni asi selles ühenduses ei meeldi, ei saa me brittide kombel põtkima hakata. Eestlastel on valida kahe ühenduse vahel: kas EL või SRÜ. Kui me kollektiivselt leiame, et Euroopa Liit on meile ahistav, siis tähendab see, et igatseme Sõltumatute Riikide Ühendusse ehk tagasi Moskva rüppe. Rohkem alternatiive ei ole. Või oskab keegi öelda, milline on kolmas tee? Üksiolemine? Kolmekümnendate lõpus olime üksinda, sest rahvasteliit ei meeldinud meile…
Meie valik on, kas me valime Euroopa Parlamenti tarku saadikuid, kes lähevad seda tugevdama, või teisi, kelle eesmärk on lõhkuda. Nii lihtne see ongi. Umbes nagu Eestiski.

Jäta kommentaar

avatar