3.3 C
Rapla
Neljapäev, 25 apr. 2024
ArvamusMilleks meile muuseum?

Milleks meile muuseum?

Tõnis Tõnisson

Huvitav, kas keegi oskab täpselt öelda, mitu arengukava on viimase 29 aasta jooksul Rapla maakonnale tehtud. Mulle meenub praegu, et ühe järjekordse kava koostamise üritus algas aastal 2012. Osalesin selleks kokku kutsutud maakonna kultuurimälestiste kaitse teemarühmas. Tegemist oli asjatundliku seltskonnaga, kuhu kuulusid esindajad kõigist maakonna muuseumitest ja lisaks veel mitmeid tõsiselt võetavaid kultuuriinimesi.

Minu märkmikud kinnitavad, et käisime paari-kolmekuuliste vahedega koos veel ka 2013. aastal. Meie tegevust juhtis väga kohusetundlikult tookordne maavalitsuse kultuuritöö peaspetsialist Age Tekku. Mäletan, et kaalusime praktiliselt kõike, mida võis paigutada kultuurimälestiste pealkirja alla ja komistasime eranditult igal koosolekul selle otsa, et Rapla maakonnas ei olnud maakonnamuuseumit, kus vastava ettevalmistusega inimesed oleksid saanud anda kompetentset nõu.
Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul tekkis tookord nende arutelude järel küll veendumus, et lõpuks ometi jõuame kogu maakonda hõlmava muuseumi asutamiseni. Paraku kustus see naiivne lootus juba meie viimasel koosolekul, kui kahe aasta pikkust tööd oli tulnud vastu võtma tervikliku arengukava kokkupanemise eest vastutanud maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Ülo Peets. Suhtumine oli selline, et loota ei olnud enam midagi. Sisetunne ei petnud.

Miks meile maakonnamuuseum?

See on lihtne küsimus, millele on paljud targad inimesed juba korduvalt vastanud. Väga lihtsustatult võiks eesmärgi kokku võtta alljärgnevalt.
Loomulikult on muuseumit vaja meie enda maakonna ajaloo, siin elanud inimeste, nendest jäänud kultuuripärandi, siinse looduse ning neid valdkondi kajastavate materjalide kogumiseks, uurimiseks, säilitamiseks ning iseenesest mõista ka eksponeerimiseks. Rapla maakonnal sellist mäluasutust ei ole, aga vajadus selle järele on muutunud iga aastaga aina tungivamaks.
Velise Sillaotsa muuseum on deklareerinud, et kannab endas Märjamaa ja Vigala kihelkonna inimeste ning aja lugu ning on samas keskendunud suures ulatuses Velise piirkonnale.
Järvakandi klaasimuuseum on loodud kitsalt Järvakandi mineviku ja klaasivabriku hiilgeaja, loomulikult ka sellega seotud inimeste lugude jäädvustamiseks ja tutvustamiseks.
Mahtra talurahvamuuseumi peamine huvi on loomisest peale olnud seotud Juuru kihelkonna ja sealse talurahva eluga. Mingil ajal püüti sellele liita ka rajoonimuuseumi funktsioone, kuid väga suur ruumikitsikus, ilmselt siiski ka motivatsioonipuudus, ei andnud võimalusi selle ülesande realiseerimiseks.
Hageri muuseum on pühendunud apteegiajaloole, kuid on võtnud säilitamiseks vastu ka lähiümbruse minevikku tutvustavaid materjale.
See on see, mis meil on ja selle üle pole põhjust nuriseda. Võiks isegi öelda, et enamik maakonnast on mäluasutustega kaetud, ainult Rapla ja Kehtna vald on ennast mäluta jätnud. Aga ka Rapla maakonna lugu ei võtaks ükski praegu olemasolevatest muuseumitest tervikuna enda jutustada.
Ütlesin, et Rapla minevik on unustuse hõlma jäetud. Kui päris täpne olla, siis tuleb tunnistada, et mõningaid märke püüust aega salvestada on siiski ka siin. Sellised omanäolised mälukandjad on mõned pingid: Andres Ehini pink raamatukogu juures, Toivo Kurmeti pink Rapla keskväljakul (mis peaks jätkuvalt kandma Hollivuudi nime, sest rumal on oma mineviku iseäralikke vimkasid häbeneda) ja Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäevaks Rapla kiriku juurde ehitatud pink.
Veel on kaks rääkivat pead kultuurikeskuse ees ja Märt Tiru büst pangamaja juures jõe ääres. Märkimist väärivad muidugi ka mõned nimelised toad kultuurikeskuses: Raimond Valgre, Linda Rausi ja Rudolf Veinbergi tuba, Jaan Rütmanni galerii… See kõik võiks olla kauniks muuseumi juurde suunavaks uvertüüriks.

Miks muuseumisse?

Esiletõstetud nimed vajavad lahtirääkimist, et kes on kes ja miks on talle tuba pühendatud ning kuidas haakub ta kogu ülejäänud maakondliku taustaga. Vaevalt on seda võimalik teha üksteisest eemal paiknevates tubades. Aga ka toad vajavad nimele vastavat sisu. Kõige lähemal sellele oli (või on ka praegu veel?) Linda tuba. Nüüd, kus kultuurikeskus sai uue kohviku, on hea arenguvõimaluse saanud kindlasti ka Rütmanni galerii. Sobiliku sisuta on ilmselt endiselt Valgre tuba, mis võinuks olla oma nime ja seinu katvate tapeetide järgi kena muusikasalong. Töötute nõustamine või ettevõtlusnõupidamised sinna ei sobi. Päris selge ei ole ka see (vähemalt laiemale avalikkusele), millist rolli hakkab täitma Veinbergi tuba.
Kõike eelöeldut ei tohiks võtta kui kriitikat. Tegelikult on see ju ilus, et kultuurikeskus on püüdnud kuidagi kohalike suurmeeste-naiste mälestust jäädvustada. Nii võiks see ka jääda. Kuid silmas tuleks pidada, et kõigile, kes mäletamist väärivad, tubasid Raplas ei jätku. Pealegi ei piisa alati ka pelgalt tahvlikesest seinal, et inimese tegude tegelikku suurust hinnata, selleks tuleb ta paigutada konteksti, ehk teisisõnu oma aega teiste samal ajal elanud ja toimetanud inimeste hulka. Seal saaks ta tegelikult särada.

Kultuurikeskus ei ole muuseum

Seda oleks isegi kurjast tahta. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Kordan veel kord: see, et Rapla kultuurijuhid väärtustavad möödunud aegu, teeb neile au. Ja see, et Raplas ei ole ikka veel muuseumit, teeb häbi kohalikele poliitikutele.
Meil puudub mäluasutus, kuhu saaks koguda kõike, mis puudutab Rapla kihelkonda ja eraldi Rapla rajooni ajajärku ning maakonna arengut. See asutus peab olema maakonnakeskuses, muid võimalusi lihtsalt ei ole. Aga sellest üksinda ei piisa.
2012 ja 2013 koos käinud kultuurimälestiste kaitse teemarühm sedastas väga selgelt, et me teame üsna hästi sellest, mis toimus meie praeguses eluruumis enne 20. sajandit, sealt edasi hakkab mälupilt aga ähmastuma. Lähiminevikku, seda, mis jääb 20 või 30 aasta taha, mäletame tegelikult juba väga juhuslikult ja rajooni sündi ning lõppu ja maakonna loomist ning käimavedamist teab samuti vaid väike hulk inimesi.
Muide, Raplamaa koguteose teise köite ebaõnnestumise taga on ka just see, et aeg, mida kirjeldada püüti, on tegelikult läbi uurimata ja kaardistamata. Varasemast ajast oleme esile tõstnud mõned juhuslikud nimed: sõjaeelsest ajast Veinbergi ja Rütmanni, sõjajärgsest ajast Rausi ja Valgre, taasiseseisvumise perioodist Tiru ning Kurmeti. Miks nemad? Sinna kõrvale võib ju paigutada kümneid teisi nimesid ja küsida, mille poolest nemad halvemad on. Seda kõike saaks teha aga ainult muuseum.

Millist muuseumi me vajame ja kus see võiks asuda?

Rapla vallas võiks nimetada mitmeid hooneid, mis selleks sobivad. Kõige sobilikum, Okta Centrum, seisab juba mõnda aega tühjalt ja laguneb. Kusjuures tegemist on kogu maailmas tähelepanu pälvinud arhitektuuriobjektiga, mille häving tooks hulgaga negatiivset kuulsust. Seal oleks kohta töötubadeks, hoidlateks, väljapanekuruumideks ja konverentside korraldamiseks. Kõik vajaliku saaks paigutada ühe katuse alla. Aga selleks, et muuseumi käivitada, vajame professionaalset vastava ettevalmistusega kaadrit. Asjaarmastajatel jätkuks küll õhinat, kuid sellest üksinda ei piisa.
Meil on sellega kiire, sest põlvkondade vahetus viib koos lahkuvate inimestega ka mälu. Kas me teame, mis on saanud Ester Kulagina arhiivist, kus on Evi Mahoni arhiiv, kui palju on Heino Toomtalu arhiivist uurijate käeulatuses… See on vaid osa materjalidest, millest saaks uut muuseumi alustada.

1 kommentaar

Subscribe
Notify of
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare