Raievaidlused Raplamaa mägedes

2
Kõige tavalisem sanitaarraiesse määratud puu on üraskikahjustusega metsakuiv kuusk ja neid on Keava mägedes nii gruppidena kui ka üksikpuudena ala läbiva riigitee vahetus läheduses üle 100 tihumeetri. Foto: Siim Solman

Vivika Veski

Raplamaa Sõnumitele kirjutas Kehtna vallavolikogu liige, Linnaaluste külavanem, Tarsi talu peremees Illar Olesk, kellele Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) keeldus müümast Keava mägedes sanitaarraie õigust.

Olesk soovis selle raiega varuda küttepuid, kuid ühtlasi hooldada Keava mägedel kasvavat metsa. Neid mägesid läbivad sportimisrajad, mistõttu tuleb sealset metsa kindlasti hooldada, selgitab Olesk. Lisaks sportimistingimustele tagab hooldus ka ohutuse. Oleskile anti raieõigus aga mujale lähikonda, mitte Keava mägedesse.
Kiri on avaldatud lühendatult, et jääda Keava mägede raiet puudutava teema piiresse. Lisaks arutleb Olesk oma kirjas raie ja metsakaitse üle laiemalt ning puudutab ka metsahooldust teises Kehtna valla mägises paigas, kus spordiga tegeldakse – Paluküla mägedes. Seal on vaidlus veelgi ägedam ja kestab juba aastaid. Kuna Palukülas kaitstakse lisaks loodusele ka kultuuripärandit, vaidlevad seal lisaks kohalikule omavalitsusele, külarahvale ja Keskkonnaametile kaasa Muinsuskaitseamet ja maausulised.
Olesk lisas veel, et Linnaaluste küla hoiab raietel Keava mägedes silma peal ja kontrollib metsateatistel lubatud raiemahtude vastavust läbiviidavate raiete tegeliku mahuga.

***

Kas sanitaarraiet vajav mets on otsas?

Illar Olesk

RMK kinnitab, et metsade olukord on väga hea. Ometi langetati [2017. aasta metsaseaduse muudatusega] kuuse enamusega, hinnanguliselt heades kasvukohtades asuvate puistute raieiga 20 aastat! Seda põhjendusega, et kuusikute endisesse raieküpsusesse, mis oli 80 aastat, jõudnud puistutes on mittekvaliteetse toorme ehk maakeeli valdavalt küttepuu osakaal liiga suur. 2018. aastal planeeriti elanikkonnale kasvava metsana sanitaarraiet müüa ainult 9000 tihumeetrit, 2017. aastal müüdi aga 15 100 tihumeetrit. Kas sanitaarraiet vajav mets on otsas?
Raieea alandamisega anti ka lubadus võtta range kaitse alla lisaks ligikaudu 27 000 hektarit laane- ja salumetsasid kompenseerimaks kasvavat uuendusraiete mahtu raieküpsust mitte saavutanud puistutes. Näiteks võeti Rapla maakonnas Keava mägede piirkonnas kaitse alla mitme riigimetsakvartali eraldised*, kokku ehk sadakond hektarit. Jaburaks teeb olukorra, et need kvartalid asuvad Kõnnumaa maastikukaitsealal, kus juba kehtis rangem kaitsekord ja välistatud on uuendusraie. Ja veelgi jaburamaks, et peatati igasugune metsamajandamine, ka sanitaarraie, olenemata metsade tegelikust seisukorrast.
Kõige tavalisem sanitaarraiesse määratud puu on läbi aegade olnud üraskikahjustusega metsakuiv kuusk ja neid on Keava mägedes nii gruppidena kui ka üksikpuudena ainuüksi ala läbiva riigitee vahetus läheduses üle 100 tihumeetri. Osa neist on tunnistatud ohtlikeks puudeks.
Keava mäed kujutavad endast Raplamaal Linnaaluste külas asuvat liigendatud maastikku, mis kuulub Kõnnumaa maastikukaitseala koosseisu. Vahelduvate kõrguste vahedega liigendatud kaitse all olev ala on ligikaudu üks ruutkilomeeter suur – nagu väikene Võrumaa on sinna kokku surutud. Enne Teist maailmasõda asus mägedes ka lasketiir ja korraldati sõjaväeparaade, veel 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses oli platsil külakiik, nüüd kasvab seal latimetsa kuusik.
1999. aastal rajas MTÜ Keava-Linnaaluste Maaparandusühistu (Illar Olesk) Keava mägedesse riigiteest ida poole jäävale alale 2,6 kilomeetri pikkuse sportimisraja, mida kasutatakse nii mägiratta- kui ka jooksuvõistluste puhul. Talvel käiakse radadel suusatamas. Mägesid läbib tuntud Raplamaa Paluküla rattamaraton. Ka võiks ala kuuluda Eestimaa terviseradade koosseisu, sest eesmärke see täidab. Aastas viiakse Keava mägedes läbi kahekohaline arv üritusi, kuid vahetut hooldamist ei toimu. Olen sinna viimase kümne aasta jooksul taotlenud kokku kolm sanitaarraie piletit ja nendele toetudes ala korrastanud.
Ka 2018. aasta kevadel esitasin ma RMK kodulehe kaudu taotluse sanitaarraie saamiseks Keava mägedesse kahele eraldisele, kokku umbes 70 tihumeetrile. Minuga ühendust ei võetud, aga kui ma oktoobris taotlust kordasin, sain RMK-lt vastuse. Kokkuvõttes vastas RMK: maikuust on Illar Oleski nimel taotlus olemas, Keava mägedelt on langi leidmine keeruline, paljud alad on läinud range kaitse alla, proovime leida vajaliku koguse mujalt eraldistelt.
Küsimus on, kas vajaduspõhine sanitaarraie tegemine ulatusliku üksikkahjustuse likvideerimise eesmärgil kuulub metsade majandamise alla kasvukoha seisundist lähtuvalt? Eriti kui see asub riigimaantee vahetus läheduses, on aktiivses rekreatiivses kasutuses ja kahjustus on laienev geomeetrilises progressioonis võrrelduna range kaitse alla võetavatele aladele planeeritavate raiete mahuga.
Kuna Keava mäed asuvad maastikukaitsealal ja kaitsealasid valitseb Keskkonnaamet (KKA), sai pöördutud ka nende poole, sest RMK rõhutas oma vastuses, milles ta keeldus lubamast sanitaarraiet, et Kõnnumaa maastikukaitsealal teostatakse uut kaitse-eeskirja ja enne selle kehtestamist on kõik raied peatatud. Ala kaitse planeerimine kestab juba viiendat aastat ja see ei tähenda, et minu mets peaks sellepärast kannatama. Pealegi kehtib siiamaani ju vanem versioon, mis jälle lubab sanitaarraiet. Oma vastuses kirjutab KKA kaitse planeerimise peaspetsialist Riina Kotter, et lepinguid riigimetsas sõlmib ikkagi RMK ja KKA-l ei ole õigust sekkuda.
Kasutasin veel üht võimalust: tellisin KKA-lt soovitud eraldistele metsakaitse ekspertiisi. Nimelt võimaldab metsa majandamise eeskirja § 22 taotleda ekspertiisi ka mitte otseselt endale kuuluvale metsale ja KKA peab selle teostama 20 tööpäeva jooksul. Oma vastuskirjas teatab Riina Kotter, et ekspertiisiks puudub vajadus, olemasolevate kahjustunud puude puhul on võimalik asi lahendada ka sanitaarraiega ja soovitab pöörduda haldaja RMK poole – ehk siis ekspertiisi tegemata jätmisega kinnitatakse sanitaarraie vajadust märgitud eraldistel ja kogustes.
Kui ma 2008. aastal esimest korda Keava mägedesse sanitaarraiet küsisin, teatas RMK, et ei müü elanikkonnale kasvavat metsa isevarumise korras. 1999. aastal, kui ma mägedesse sportimisradasid tegin, sain ma raieteks loa nii trassi kui ka sanitaarraie osas ja ala sai korrastatud. Enne seda olin seal teinud sanitaarraiet ka 1995. ja 1996. aastal mitmel eraldisel. Siis suhtlesin ka esimest korda keskkonnaministeeriumiga. Nende vastuskirja sisu oli sama, mis 2018. aastal KKA-lt tulnul: surnud puud metsas ongi head ja vajalikud jne. Loomulikult on, kuid mitte nii suures kontsentratsioonis ja mitte nii progresseeruvas proportsioonis!
Palusin ka RMK-lt selgitust: kui halvaks peab mõnel konkreetsel eraldisel olukord minema, et sinna saaks sanitaarraie taotleda? Vastus: looduses pole olukorda, on seisund ja sanitaarraie tegemata jätmine ainult parandab metsa seisundit – näiteks elurikkuse poolest on seisund väga hea ja läheb süvenedes veelgi paremaks.
Sõnastasin küsimuse ümber: kasvava metsa seisund kõnealustel eraldistel on tuginedes metsaseaduse §-le 31 ja metsa majandamise eeskirja §-le 7 väga hea ja läheb aina ulatuslikumaks ja paremaks. Kas ma sellele diagnoosile tuginedes saaksin sinna ikka sanitaarraie osta? Ohutuse tagamiseks lubati tee äärest 30 meetri laiusel ribal teostada ohtlike puude tüügastamine, mille käigus langetatud tüvesed jäävad metsa elustikupuudeks ehk tüved jäävad vedelema. Aga siin on ju sportimisrajad!
Sanitaarraie ärajätmine viis Eestimaa kuusikud napi 20 aastaga seisundisse, mille tõttu tuli muuta metsaseadust alandamaks kuusikute raieiga. Tegelikkuses raiutakse nüüd mets, kus on metsakorraldusega määratletud kuuse enamus, lagedaks hoolimata sellest, et muud puuliigid on seal alles hooldusraie staadiumis ja vanuses. Ja tuginedes sellele negatiivsele kogemusele on mul nüüd teooria, et ka praegu peatatud metsa majandamine viib olukorrani, kus täna range kaitse all olevate laane- ja salumetsade olukord muutub lähiaastatel nii hulluks, nagu muutus kuusikute olukord, et ka nende suhtes tuleb korraldada „hädatapmine”.
Kui hooldusraie tegemisega viiakse metsa täius nii alla, et tegemist on lõpuks harvikuga, hukkub see nagunii ja uuendusraie tegemine näib ja ka on õigustatud. Ma saan aru küll, et need tihumeetrid, mida ma Keava mägedest varuda tahan, ei päästa muid alasid tulevastest lageraietest, kuid ma ei riku sellega ka mitte mingisugust looduslikku tasakaalu.

* KV 064 er 19 (ca 50 tm) ja KV 065 er 2 (ca 20 tm)

Kommentaarid:

Kommenteerib Keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader
Kirjas on mitmeid ebatäpsusi. Esiteks ei ole Kõnnumaa maastikukaitseala kaitsekorra muutmine seotud laane- ja salumetsade täiendava range kaitse alla võtmisega.
Teiseks soovis Illar Olesk raiet teha riigimetsamaal, seega on maaomaniku ehk RMK otsustada, kas ta Oleskile sinna raieõiguse annab või mitte. Osa nendest eraldistest, kus Illar Olesk soovis sanitaarraiet teha, asuvad praegu ja ka edaspidi leebema kaitsekorraga piiranguvööndis. Seal on praegu ja ka edaspidi sanitaarraie lubatud. Osaliselt plaanime ka alal sihtkaitsevööndit laiendada, aga tee hooldamine ehk ohtlike puude eemaldamine jääb ka seal endiselt lubatuks.
Väär on ka väita, nagu praegu peatatud metsamajandamine viib olukorrani, kus täna range kaitse all olevate laane- ja salumetsade olukord muutub lähiaastatel nii hulluks, et nende suhtes tuleb korraldada „hädatapmine”. Mets ei vaja kasvamiseks inimese abi. Mets on Eestimaal kasvanud aastatuhandeid täiesti edukalt ka ilma sanitaarraieta. Metsa raiutakse ikka eelkõige selleks, et rahuldada inimeste soove ja huve – olgu selleks siis soov varuda küttepuid, kasvatada metsamüügist laekunud tulu, kujundada metsa visuaalset ilmet esteetilisemaks (mis enamasti küll sõltub vaataja silmadest) jne.
Vana loodusmetsa surnud kuused on loomulik osa ühest looduslikult arenevast metsast ja ühtlasi ka elupaik paljudele liikidele, kes elavadki surnud puudel või neist toituvad. Sihtkaitsevööndisse jäävaid metsi hoitakse teadlikult võimalikult looduslähedastena – neil lastakse areneda nii, nagu see looduses ilma inimese sekkumiseta tavaliselt toimub, et tagada elupaiku ka neile liikidele, kes majandusmetsades hakkama ei saa.
Sihtkaitsevööndis tohib teha raiet ainult siis, kui see on looduskaitseliselt vajalik või otseselt vajalik inimeste ohutuse tagamiseks. Ohutuse tagamise eesmärgil on Keskkonnaamet ka sihtkaitsevööndis raieid lubanud, sest inimelu on alati kaalukam argument kui looduskaitseline huvi. Kuid ohutuse tagamiseks ei pea tingimata raiutud puid metsast ära viima. Pikali olev puu ei ole enam ohtlik ja võib hoopis olla vajalik säilitamaks sealse elustiku mitmekesisust.
Kommenteerib RMK kommunikatsiooni spetsialist Kadri Masing
Mets on Eesti rikkus. Meile kõigile on oluline, et meie metsad oleksid elujõulised, erinevas vanuses, mitmekesised ja terved. Selline seisund saavutatakse metsa kasvatades, kasutades, uuendades ja kaitstes.
Kõnealused eraldised, kuhu sooviti sanitaarraie õigust osta, on arvatud Kõnnumaa maastikukaitseala Keava kavandatava sihtkaitsevööndi koosseisu. Sealne mets vastab vanade loodusmetsade potentsiaalile, mistõttu on seal metsa majandamine piiratud juba saavutatud loodusväärtuste kaitseks. RMK kavandataval kaitsealal sanitaarraiet ei tee. Teede läheduses asuvad ja inimestele ohtlikuks muutunud puud teeb RMK ohutuks looduskaitsetööna, jättes tüügastatud tüved metsa elustiku­puudeks.
Eraldistel, kus raie tegemine on olnud piiranguteta lubatud, on ka sanitaarraie õigust müüdud. Näiteks perekond Oleskile müüs RMK 2018. aasta detsembris sanitaarraie õiguse kahel Kõnnu metsandiku langil.
RMK võimaldab elanikkonnal küttepuid varuda selleks sobivatest metsaosadest. RMK müüs 2017. aastal elanikkonnale sanitaarraie õigust 9585 m3 ja 2018. aastal 7810 m3.
Keava mägede viidatud eraldiste ohtlikud puud muudetakse looduskaitsetööna ohutuks tõenäoliselt sel aastal.
uuemad vanemad enim hinnatud
maa
Külaline
maa

Raie taotleja räägib muudkui korrastamisest, aga võiks arvestada, et looduses on oma kord juba olemas (Fred Jüssi sõnul).

sorts
Külaline
sorts

Vastavad vaid tibiajakirjanikud,mitte aga metsamehed…