Rapla korvpall ei ole augus. Põeme lihtsalt Kanteri sündroomi

3

Siim Solman

Kui ma esmaspäeval töölt koju jalutasin mööda tänavat, mida ääristavad Avis Utilitas Rapla logodega punased lipud, läks mõte, luba küsimata, taas Rapla korvpalli esindusmeeskonna lainele. Olles ka ise üks mutter Rapla korvpallivankri küljes, püüan ikka ja jälle suuremas ringis või omaette kaasa mõelda.
Värskelt lõppenud hooaeg ei olnud lõppkokkuvõttes kahtlemata päris see, millega oleme harjunud. Just nimelt OLEME HARJUNUD. Oleme harjunud nägema meie satsi võitlemas play-off-seerias. Oleme harjunud, et Eesti meistrivõistlustel mängime juba aastaid vähemalt kolmanda koha välja. Oleme harjunud nägema, kuidas purskava šampuse saatel riputatakse meie satsile kaela hõbedased või minimaalselt pronksikarva medalid. See aasta me seda ei näinud ja see ongi sport.
Siit liiguksingi pealkirja ehk selle nn Kanteri sündroomi juurde. Mäletame kõik, kuidas meie olümpiasangar alustas oma rahvusvahelist karjääri. Oli lihtsalt üks eestlane, kes heitis ketast sellisel keskpärasel tasemel. Ühel hetkel aga hakkas tulema kaua­oodatud medalitesadu. Seda siis võimalikul kõrgeimal tasemel. Sellega harjusime samuti. Kui aga Gerd saabus järjekordselt suurvõistluselt tagasi väga hea tulemusega, ent ilma medalita, avastas ta, et pooltühjas Tallinna lennujaamas ei võta teda praktiliselt keegi hõisete ja lillesülemitega vastu. Ootasime ju harjumuspärast medalit.
Just seesama tunne on kahtlemata ka Rapla korvpalli jälgija hinges. Just nimelt JÄLGIJA hinges. Usun, et tulihingelised fännid on meeskonnaga nii heas kui ka halvas. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene suudab vahest aru saada, et see ongi sport. Tõusud ja mõõnad on selle paratamatu osa.
Kui siia juurde lisada ka mõned faktid, loksub kõik veel selgemalt paika. Esimene ja kõige märgilisem muutus oli kahtlemata peatreeneri vahetus keset hooaega, kui Aivar Kuusmaalt võttis teatepulga üle Toomas Annuk. Muutused mängupildis olid vahest ka võhikule üsna selgelt märgatavad. Isiklikult olen veendunud, et Annuk oli 100% peatreeneri koha ära teeninud ja siiralt loodan, et ta saab jätkata ka uuel hooajal samas ametis ja komplekteerida meeskonna nullist oma äranägemise järgi.
Kahtlemata jättis oma jälje ka välismängijate rotatsioon ja panus, mis päris ideaalilähedaselt ei loksunudki paika. Usun, et sellele pisut eklektilisele hooajale pani valusa punkti Dominique Hawkinsi vigastus, mis jättis ta eemale play-off-seeriast Pärnu vastu. Tõsi, ka vigastused on osa spordist.
Ma ei otsi vabandusi, vaid püüan selgitada teravamate hammastega nurisejatele, et kaotused on spordi loomulik osa. Rõõm on tõdeda, et endiselt, imekspandava järjekindlusega on Rapla linnapilt iga kevad ehitud korvpallirüüsse, vaatamata sellele, kas me usume või ei usu meeskonna võimetesse.
Täitsa siiralt usun, et ka selline aasta tuleb omal moel kasuks. Lööb kuidagi õhu puhtaks ja lisab tulevale hooajale omamoodi taastulemise aura.
Kuna siinne rubriik annab ka võimaluse pisut nagu südant puistata, pean välja ütlema tõiga, et kuulates viimase kaotatud mängu järel intervjuusid nii Rapla peatreeneri Toomas Annukiga kui ka seeria võitja Pärnu klubi peatreeneriga Heiko Rannulaga, sai selgeks, et Rapla oskab väärikalt kaotada, kuid kõik paraku ei oska väärikalt võita.

uuemad vanemad enim hinnatud
lembit
Külaline
lembit

Mõnel mehekesel on kahju, et Kirves hea mängu tegi! Väga hea kui korvpallipealinn saab suvepealinna käest pähe

Hmmm
Külaline
Hmmm

Sporti hinnatakse ikkagi tulemuste järgi. Seega peab Rapla ikkagi väga peeglisse vaatama + Rapla peaks olema koht, kus noored teeksid mängu ja areneksid. Seda kahjuks ei ole.

raplakas
Külaline
raplakas

Viimane lause on nii õige. Mõtlesin ise meedias toimuvat nähes sama asja…