Üks igapäevane lugu

0
Foto: Siim Solman

Gitta Vaino Järvakandist

Kirjutan selle üles ja saadan ajalehele, sest see lugu väärib seda. Ta paneb ehk meid kõiki mõtlema, mis meie ümber toimub.

Selle loo jutustas mulle üks endine kolleeg, kes oli seda kuulnud oma tuttavalt. Nii et lugu suust suhu. Nagu folkloor tänapäeva tingimustes. Keegi oli seda juhtumit pealt näinud. Tasub teada, mis juhtus ühel päeval ühes linnas, ühes bussis.
Bussi sisenes ema oma umbes koolieelikust pojaga. Kaks vaba kohta oligi neile määratud. Kui buss peatusest lahkus, kargas poisike püsti ja hakkas hüppama. Ema ei teinud väljagi ei poja hüppamisest ega poristest saabastest.
Ema selja taga istmel ei kannatanud üks vanem proua seda välja ja ütles: “See pole küll ilus tegu, mida teie poeg teeb, inimesed ju tahavad pärast teid sinna istuda!” Mis oli ema vastus? “Meil on vabakasvatus! Kõik on lubatud!” Sama tegevus kõrvalpingil jätkus.
Tuli järgmine peatus. Üks lahkujatest oli umbes keskkooli vanema klassi poiss. Kui ta ema kõrvale jõudis, võttis ta suust nätsu ja vajutas selle ema otsa ette. Ise ütles: “Vabandage, mul on ka vabakasvatus!” Ise suundus ukse poole. Sõitjad bussis saatsid teda marulise aplausiga.
Ema oli väga pahane. Hakkas oma otsaesist puhastama ja nagu muuseas tõmbas ka paberrätikuga porise istme üle. Nüüd istus poiss hoopis ema süles. Järgmises peatuses lahkus ainult kaks reisijat: solvunud ema oma pojaga. Neile ei plaksutanud keegi.

Mida järeldada? Esiteks, noorus ei ole veel hukas ja võib veel vanemalegi põlvkonnale midagi õpetada. Parajal ajal, õigel kombel sekkumist, kui hetk seda nõuab. Au ja kiitus sellele noormehele!