-0.1 C
Rapla
Teisipäev, 23 apr. 2024
ArtikkelUrmas Paet: Näen riski selles, et neli olulist ministeeriumit on antud EKRE-le

Urmas Paet: Näen riski selles, et neli olulist ministeeriumit on antud EKRE-le

Siim Jõgis

Pisut rohkem kui kuu aja pärast, 26. mail toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Et arutada meie maailmajao tulevikuga seotud teemasid, istus Raplamaa Sõnumid laua taha Euroopa Parlamendi saadiku Urmas Paetiga, kes on Brüsselis töötanud alates 2014. aastast.

Järgmisel kuul toimuvad valimised saavad olema mitmes mõttes määrava tähtsusega. Esiteks võib eeldada, et oma positsiooni 751 saadiku seas tugevdavad äärmusparempoolsed poliitilised jõud. Kui suur mõju on europarlamendi töös ja otsuste langetamisel Venemaal? Kas uue Eesti valitsuse ametisse astumisel muutub suhtlemine Euroopa Liiduga? Kas Brexit on jätkuvalt tõsiseltvõetav protsess või on see mandunud naljanumbriks? Kõiki neid küsimusi arutasime Urmas Paetiga.

Hiljuti ilmus teie sulest artikkel “Eesti ja Euroopa on teelahkmel: kuidas seista vastu ühenduse lammutajatele?”. Kes need lammutajad on?
Surve Euroopa Liidu riikide koostööle tuleb peamiselt kahelt suunalt. Üks on väline – Venemaale ei meeldi, et Euroopa riigid teevad tihedat koostööd. Venemaale pole NATO kunagi meeldinud, aga nüüd on nende silmis samasse staatusesse tõusnud ka Euroopa Liit. Venemaa korraldab valeinfokampaaniaid, et manipuleerida avaliku arvamusega ja mõjutada valimiste tulemusi. Samuti kasutavad nad endale soodsaid poliitilisi jõude Euroopas, kellele nad annavad rahalist tuge.
Välist survet ei saa alahinnata, aga teine pool on sisemine surve. Euroopa Liidu maades on euroskeptikuid, kelle eesmärk on Euroopa riikide koostöö kokkukukkumine. Erinevalt Venemaast on nende eesmärk sisepoliitiline – olla Euroopa Liidu suhtes kriitiline ning koguda selle arvelt toetust.

Kui palju need kaks suunda, Venemaa ja riigisisesed jõud, omavahel seotud on?
Kohati on. Euroopa Parlamendis on 751 liiget. Alati, kui on hääletusel midagi, mis on natukenegi Venemaa suhtes kriitiline, siis 100 kuni 120 saadikut on vastu. Võib öelda, et see on teataval määral Vene mõju Euroopa Parlamendis.

Urmas Reinsalu ütles reedel, 12. aprillil Rapla gümnaasiumis toimunud debati ajal nii: “Euroopa Liit kubiseb Venemaa agentidest. Me näeme seda iga päev.” Mida te sellest arvate?
See on ilmselge. Siia ei olegi midagi lisada. Võin tuua mitmeid näiteid. Põhiline ongi poliitiline pool. Paljudes liikmesriikides on Euroopa Liidu suhtes kriitilisi erakondi, kes teevad Venemaaga koostööd. Itaalias jõudis valitsusse Liiga, kelle juht Salvini käib ringi Putinit ülistavas T-särgis. Prantsusmaa Rahvusrinne Le Pen’i juhtimisel on Euroopa Liidu vastu ja samas teinud Venemaaga rahalist koostööd.
Esile kipub tulema selline muster, et kui kuskil on mõni EL-i kriitiline ringkond, siis on neil sidemed Venemaaga. See on arusaadav, sest neil on ühised eesmärgid, milleks on Euroopa riikide koostöö lõpp.

Tulemas on europarlamendi valimised. Välja on käidud mõte ühe konservatiivse ja parempoolse fraktsiooni loomisest. Rapla gümnaasiumis toimunud debati käigus rääkis sellest EKRE poliitik Jaak Madison. Kui suurt ohtu nähakse selles praegu parlamendi sees?
Loomulikult mõeldakse, milline võiks välja näha järgmine koosseis. Tõenäoliselt euroskeptikute osakaal tõuseb, aga see ei ole määrava tähtsusega. Omaette küsimus on ka see, mitu fraktsiooni nendest tekib. Ma ei usu, et nad piirduvad ühega. Juba praegu on sellel tiival mitu fraktsiooni, sest omavahel pole nad suutnud kokku leppida. Ennustan, et neist tekib kaks või kolm väiksemat fraktsiooni.

Kui palju neid saadikuid olla võiks? Jaak Madison ütles debati käigus, et see number võiks olla üks viiendik kuni üks neljandik kõikidest saadikutest.
Usun, et see tuleb mõnevõrra vähem. Üle saja võib neid kokku tulla, aga 175 küll mitte. Isegi kui neid oleks veerand kõikidest saadikutest, siis parlamendi tööd nad väga ei häiriks. Kolm neljandikku ehk 75 protsenti oleksid ikkagi teist meelt.
Euroopa Parlamendi valimisaktiivsus jäi eelmisel korral Eestis neljakümne protsendi kanti ja on selgelt vähem kui KOV-i või Riigikogu valimistel. Miks see nii on?
Minule muidugi meeldiks, kui see oleks suurem. Loodetavasti saadakse aru, et need valikud, mis on praegu Euroopa ees, mõjutavad ka Eestit. See ei ole omaette maailm, mis meile siin Eestis korda ei lähe. Muidugi läheb. Kui Euroopa püsib tervikuna tugevana, annab see ka Eestile paremaid võimalusi. Hoolimata tihedast valimiskalendrist loodan, et inimesed lähevad valima. Euroopa Parlament on ainuke EL-i institutsioon, mida kodanikud saavad otse valida.

Kas te kardate, et kui tööle asub Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsus, muutub suhtlemine Euroopa Liiduga?
See risk on olemas. Riski näen ennekõike selles, et neli olulist ministeeriumit, vähemalt tänase seisuga, on antud EKRE ministritele. Ja EKRE on meil teatavasti küllaltki euroskeptiline. Kohati isegi eurovastane. Võtame näiteks maaeluministeeriumi, mis on seotud oluliste rahaliste vahenditega Eesti põllumeestele. Aeg on kriitiline, sest lähima pooleteise aasta jooksul peetakse läbirääkimisi järgmise seitsme aasta finantsperspektiivi osas. Seal määratakse ära, kui palju liikmesriigid EL-i eelarvest raha saavad. Suur summa ongi seotud just põllumajandusega. Praegu on antud EKRE-le kõige kandvam roll Euroopa Liiduga rahaliste kõneluste pidamisel. Läbirääkijatel lasub suur vastutus.

Praegu esindab Eestit Euroopa Parlamendis kuus saadikut. EKRE-lt on tulnud ettepanek, et igast EL-i liikmesriigist võiks olla parlamendis võrdne arv saadikuid. Mida te sellest ettepanekust arvate?
Kui me oleme vähegi realistlikud ja vaatame ka õigluse seisukohalt, siis üks Eestist valitud saadik esindab keskmiselt 140 000 inimest. Üks Saksamaalt valitud saadik esindab miljonit valijat. Tänane proportsioon soosib väiksemaid riike. Nõuda võrdset esindatust… see ei ole realistlik ega õiglane. Pealegi ei lahenda sellega ühtegi probleemi.
Põhiliseks otsustamise kohaks EL-is jääb Euroopa Nõukogu, mis koosneb kõigi liikmesriikide valitsusjuhtidest või presidentidest. Seal ongi igaühel üks hääl hoolimata, kas see on Eesti, Küpros või Saksamaa. Kõik olulised otsused langetatakse seal konsensusega, mis tähendab, et kõik peavad olema nõus.

Mis seis Brexitiga on? Kas see on muutunud naljanumbriks või käib ikkagi tõsine arutelu?
Viimastel kuudel on kogu see protsess muutunud muidugi naljanumbriks. Briti parlament hääletab nädalate kaupa, kuidas Brexit toimuma peaks, aga mitte ühtegi otsust nad langetanud pole. Neil pole piisavalt hääli koos mitte ühekski variandiks – ei selleks, et lahkuda lepinguga või ilma lepinguta või isegi mitte selleks, et korraldada uus referendum.
Olukord on kummaline ja naeruväärne. Brexiti referendum toimus nüüd juba peaaegu kolm aastat tagasi ja selle aja jooksul oleks võinud juba midagi korda saata, mitte jõuda nüüd täielikku segadusse. Keegi ei tea, millal lahkumine toimub, mis tingimustel see aset leiab ja mis pärast seda edasi saab.

Ja see kõik on Venemaa huvides, kas pole?
See segadus on kõigi nende huvides, kes tahavad alavääristada ja nõrgestada Euroopat tervikuna.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare