-1.7 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
PersoonHele Saarse hing heliseb klaveriklahvidel

Hele Saarse hing heliseb klaveriklahvidel

Mari Tammar

Hele Saarse on klaveriõpetaja, kes on Kehtna kunstide koolis õpetanud klaverimängu juba 25 aastat. Paljud tema õpilased on osalenud konkurssidel, pälvinud neil ka kõrgeid kohti ning mitmed neist on läinud muusikat ja klaverimängu edasi õppima. Täna õpib tema käe all Kehtnas 14 klaveriõpilast.

Et oma endisi ja praegusi õpilasi kokku tuua, korraldab õpetaja Hele igal kevadel klaverikontserdi, mis annab esinemisvõimaluse nii väikestele kui ka suurtele pianistidele. Sellel aastal toimus see 23. mail.

On mõnus kevadine õhtu. Jalutan Kehtna mõisapargis. Õhk on tummistest kevadlõhnadest paks, liblikad lendavad ja linnud siristavad. Kaugusest kostavad klaverihelid. Kehtna kunstide kooli saali aknad on avatud. Seal valmistuvad õpetaja Hele väikesed ja suured õpilased kontserdiks. Teiste seas ka tema endine õpilane Liliane Reiljan, kes õpib juba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
„See loob ühtsustunnet,” selgitab Hele sellise ühiskontserdi eesmärki. Ühtlasi on see talle hea võimalus kohtuda oma endiste õpilastega, et kuulda, kuidas nad vahepeal arenenud on ja mida omandanud. „Kuulan seda suure rõõmuga,” ütleb Hele.
Saali on kogunenud koos esinejatega kuulajaid kolmekümne ringis. Läbi akna piilub kevadine päike ja kerge tuulehoog paneb kardinad muusika saatel liikuma. Üksteise järel käivad laval väikesed ja suured pianistid. Erilise musikaalsusega jäävad meelde Eleri Andoki esitatud „Fantaasia” ja Laura Koidi esitatud pala „Vihmas ja päikesepaistel”. Kontserdi lõpetab rida Liliane Reiljani tehniliselt nõudlikke ja emotsionaalselt esitatud lugusid.
Hele ütleb, et on kontserdiga igati rahul. „Ideaalset kontserti ei ole kunagi, sest õpilased avanevad kontserdisituatsioonis teistmoodi kui tunnis ja ka lavanärv mängib rolli,” ütleb Hele. See, kui mõnel õpilasel läheb laval segamini, teda endast välja ei vii.
„Ma ei tee sellest väga suurt numbrit, kui neil sassi läheb. Ma ei lähe küsima, miks sul valesti läks, sest ma ei taha kultiveerida neisse süütunnet ja muuta neile esinemiskogemus veel pingelisemaks. Eksimine on normaalne, eriti kui esinemiskogemust on veel vähe. See on samuti üks selle kontserdi eesmärk, et ka väiksemad õpilased saaksid lavakogemust,” selgitab Hele.

Kui räägin Helega õpetamisest, jäävad tema jutust kõlama eelkõige märksõnad intuitsioon ja armastus muusika vastu, mida ta õpetamisel esmaseks peab. „Ühele hea huumorimeelega neiule ütlesin, et tema klaverimängu toon kolistab mööda ämbreid. See tüdruk naeris pikalt ja kogu südamest ja mängis siis edasi ja sellist tooni enam klaveriga kunagi ei tekitanud. Mõnd teist last oleks aga selline kommentaar väga solvanud ja ta oleks võib-olla klaverimängu pooleli jätnud,” räägib Hele sellest, et kõigile õpilastele ei saa ühtviisi läheneda.
„Üks väike poiss ütles ükskord klaveritunnis: „Minu hing laskus sellele klahvile.” See oli üks väga kirgas hetk minu õpetajatöös,” jutustab Hele. „Ühes tunnis ma kiitsin väikest tüdrukut, et tal olid kõik mu õpetused nii hästi meeles, ja siis see tüdruk ütles: „Kui peas valitseb suhteline tühjus, siis jäävad need üksikud tarkuseterad sinna hästi pidama,”” räägib Hele naerdes, kuidas lapsed vahel oma ütlemistega üllatavad.
Kuigi Hele püüab klaverimängu teha laste jaoks vaheldusrikkaks, nõuab see lapselt siiski ka pingutust ja keskendumist, eriti juhul, kui eesmärk on konkursile minek. Hele peab väga oluliseks musikaalset ja emotsionaalset esitust, aga seda ei saa tema sõnul olla ilma hea tehnikata. „Kui ei ole head tehnikat, ei saa soovid teoks,” selgitab ta tehnika olulisust. Konkursside heade tulemuste taga on Hele sõnul nii õpilase kui ka õpetaja pühendunud täiendav töö.
„Oleme harjutanud palasid ka pärast tunde, nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Samas tahan kasvatada õpilastes ka iseseisvust ja nii olen jaganud neid maja peale erinevatesse klassidesse harjutama. Vahepeal mängivad nad mulle või teineteisele ette. Arutame ja analüüsime koos. Seejuures pean oluliseks igasugust konkureerimist ja kadedust juba eos vältida sellega, et rõhutan, et igalühel on omad tugevad küljed,” räägib Hele ja ütleb, et see on ikka ääretult tore, et õpilased on olnud selliseks lisatööks ja pühendumiseks valmis.
Tema käe all Kehtnas klaverimängu õppinutest on edasi läinud muusikat õppima näiteks Priidik Purga, kes on tänaseks juba ise klaveriõpetaja. Samuti Evita Lohu, kes on praeguseks jõudnud oma klaveriõpingutega Saksamaale. Lisaks Liliane Reiljan, kes lõpetab sellel kevadel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, ning Hanna-Liisa Reiljan ja Annika Kauri.
Mõned Hele endised õpilased, kes on muusikat edasi õppima läinud, käivad tänini talle oma klaveripalasid ette mängimas. Teiste seas ka kontserdil esinenud Liliane, kelle jaoks on Hele soovitused ja nõuanded tänagi väga olulised.

“Olen teinud tööd ka teismeeas poiste ja tüdrukutega, kes tundi tulla ei taha ja kes on oma vanemate, klaveri ja õpetajate peale vihased, samas on nende südames armastus muusika vastu olemas. Ma küll ei propageeri sellist lähenemist, aga olen neile siis öelnud, et nad võivad puududa, juhul kui nad oma asjad ära teevad, ja et nad ei pea olema suurepärased. Tehku kasvõi kolme peale ära, aga nad peavad oma asjad ära tegema, et saada muusikaga jätkata. Ja tavaliselt on nad siis tulnud tundi ikka tagasi ja hakanud tasapisi leebuma,” jutustab Hele sellest, kuidas õpilasi pilli mängima motiveerida.
25 aasta jooksul ei ole õpilaste musikaalsus tema arvates muutunud, küll on aga tänastel lastel end raskem motiveerida ja sundida tegema asju, mis ei ole meeltmööda. Vanasti sellega Hele sõnul nii suurt probleemi ei olnud. „Samas võin öelda, et lapsed, kes on muusikakooli läbi teinud, oskavad end paremini distsiplineerida ja oma aega paremini planeerida ja on ka tulevikus tublid ja tegusad inimesed,” ütleb Hele. (Saan seda ka enda kogemusest kinnitada, sest muusikakool õpetas juurde palju iseseisvust ja ajaplaneerimise oskust.)
Hele on õpetaja, kes teeb oma tööd väga suure armastuse ja pühendumisega. „Endal on seda pühendumist kõrvalt raske hinnata,” ütleb ta tagasihoidlikult, ent tunnistab, et lapsed ja lastega töö talle tõesti meeldib ja sobib. Et Hele oma õpilastele meeldib, kinnitab ka see, et Hele klassi seinad on täis joonistusi, mida lapsed talle teinud on. Ta klaveriklass on hele ja valgusküllane, kus on n-ö hea aura ja kus on mõnus olla.

Hele enda muusikaarmastus pärineb kodust. Ta räägib, et ta ema laulis. Klaveriga kohtus ta aga esimest korda lasteaias, kus mingi ürituse ajal näidati neile kahte eset – okkalist siili ja väikest klaverit. Hele oli tundnud kohe klaveri poole tõmmet ja sellega tutvust teinud, kuigi oli ka selle siili üle vaadanud. Muusikakooli ta aga toona minna ei saanud. Kui pere kolis Paidesse, avanes selleks võimalus ja nii asus Hele klaverit õppima üsna hilises eas, alles 11-aastasena, ent siis läksid õpingud ladusalt ja teda viidi järjest järgmistesse klassidesse.
Ta oli Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli astumise hetkel mänginud klaverit ainult viis aastat. Tehniliselt jäi ta küll kaaslastele pisut alla, aga komisjon hindas kõrgelt tema musikaalsust ning ta võeti kooli vastu. Pärast kooli lõpetamist kaalus ta küll kontoritööle asumist, ent kui ta kuulis, et Kehtna kunstide kool otsib klaveriõpetajat, tundis kohe, et süda kisub hoopis selles suunas.
Hiljuti alustas Hele orelimängu õpinguid. „Orel on pillide kuningas,” ütleb Hele ja selgitab, et kui klaver nõuab kahe käe koordinatsiooni, siis orel võtab lisaks juurde ka mõlemad jalad. Nii pakub orelimäng Helele uusi väljakutseid ja vaheldust igapäevasele tööle. Lisaks orelimängule meeldib talle vabal ajal lugeda raamatuid, looduses käia ja matkata, jalgrattaga sõita ja ujuda. Kodus ta ise usin muusika kuulaja ei ole (mis on ka mõistetav, kui ta terved päevad helide keskel veedab), aga nimetab oma lemmikheliloojateks romantilist Chopini ja Tšaikovskit.
Usun, et nende heliloojate muusika annab hästi edasi ka Hele enda olemust ja meelelaadi, mis on pehme, voogav, pisut igatsev ja lendlev ja sobib hästi kokku nii klaverimuusika kui ka kätte jõudnud kevadega.

*

Teised Helest

Hele õpilane Anabel Paju

Õpetaja Hele on hästi sõbralik. Ta on mõistev ja saab aru ja ei ole kunagi kuri. Ta teeb sünnipäevakingitusi. Tunnis me mängime klaverit ja õpime lugusid pähe. Vahepeal ma puhkan ja siis mängime jälle. Õpetaja Hele mängib mulle lood klaveriga ette ja siis ma saan öelda, kas mulle meeldivad need lood või mitte. Õpetaja mängib väga hästi klaverit. Enne esinemist soovitab meil õpetaja rahulikult sisse ja välja hingata. Õpetajat rõõmustab, kui õpilased on saanud loo ilusti kodus selgeks ja neil tuleb arvestusel hästi välja.

Hele endine õpilane Liliane Reiljan, kes õpib klaverimängu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Hele on väga, väga pühendunud õpetaja ja väga rõõmsameelne. Ma mäletan, et tema tunnis oli alati väga hea olla. Ta teeb väga südamega oma õpetajatööd. Enne konkursse harjutasin iseseisvalt, aga ka väga palju koos õpetajaga. Ta paneb mängutehnikale palju rõhku, aga tal on ka muusikaline pool väga tugev ja tohutult hea intuitsioon, kuidas mida teha. Ma käin talle tänini oma kavasid ette mängimas, sest mul on tunne, et ma ei julge enne oma uusi asju minna kontsertidele esitama, kui ma ei ole neid Helele ette mänginud. Kui ta kiidab heaks, siis ma julgen minna. Ta teeb ikka kriitikat ka, sellepärast ma tulengi. Mida rohkem erinevaid arvamusi, seda parem.

Kehtna kunstide kooli juhataja Anne Ummalas

Õpetaja Hele on väga pühendunud klaveri õpetamisele. Tal on hetkel 14 klaveriõpilast. Meie kooli pilliõpetajatest on tal kõige rohkem õpilasi. Nad on nagu tema lapsed. Ta hoiab ja hoolitseb nende eest. Ta on väga südamlik, siiras ja emotsionaalne ja võtab asju väga tõsiselt. Sellist kergemeelset naljatamist temal ei ole. Ta läheneb väga lapsepõhiselt, kui laps on võimeline, siis ta nõuab talt rohkem. Kui lapsel on motivatsiooniprobleemid, siis ta oskab nendega väga hästi rääkida ja suunata neid nii, et nad ikkagi tundi tuleksid. Ta oskab teha klaveriõppimise vaheldusrikkaks. Väga mitmed tema õpilased on läinud muusikat edasi õppima. Me oleme ikkagi väikene maakool, aga meilt on päris suur kamp pianiste edasi õppima läinud. Me oleme uhked nende laste üle ja see on õpetaja Hele tänuväärt töö.