0.5 C
Rapla
Teisipäev, 23 apr. 2024
LisalehtLisaleht Koduloolane: Mälestusi sõjajärgsest Raplast

Lisaleht Koduloolane: Mälestusi sõjajärgsest Raplast

Margus Enna, kauaaegne raplalane

Minu mälestused Rapla kodulähedasest jaama kandist algavad 1946. a veebruarist.

Pärast isa vabanemist sõjaväest asus ta tööle Rapla Jahu- ja Saeveskisse ja meie kolisime Juurust Raplasse Viljandi mnt 45 (nüüd 83) nn tööliste majja. Peale veski tööliste elas seal veel 2 raudteelaste peret ja allkorrusel oli veski kontor. Üle tänava Kaarlepa maja (praegu Viljandi mnt 108) hoovil oli väike limonaadivabrik. Jaama tn nurgal oli Rapla Tarvitajate Ühistu kauplus (vist Nr 2, juhataja Laurimaa), seal kõrval Valtu poole oli meierei (meier Metsniit), veski oli oma hoone ja palgi-lauavirnadega Jaama tn ääres ja nurgal oli Kopli Mari majas ORSI (Raudteetööliste varustamise osakonna TVO) pood.
Viljandi maantee ääres, Jaama tänava vastas suuremas majas, oli hobulaenutuspunkt ja aias kasvuhoone, kus tegutses kärner (aednik), põllud olid Väljataguse tee ääres. Oma vahetuste ja lõunapauside alguse-lõpu vilega andis endast teada tellisetehas. Tehase ja raudteejaama vahele jäi looduslik metsapark oma saviaukude, saarekeste ja ilusate sildadega. Parki puude vahele paigaldasid suuremad poisid (vennad Kruusimäed, Aulikud jt) rööbaspuud, rõngad, kangi. Aastaid hiljem ehitasid teeninduskombinaadi mehed tantsulava ja valgustuse. Seal peeti mõnusaid jaanipidusid.
Praeguse Telliskivi bussipeatuse kohal teeäärsel põllul oli kraavikesega ääristatud platsikesel küngas risti ja sellel oleva kiivriga.
Viljandi maantee äärde jäi veel teedevalitsuse ilus kollane kivimaja, mille parempoolsest nurgast oli lahingute ajal mürsk viinud tüki, kelder oli pakkunud elanikele pommivarju. Teetöölised valmistusid talve tulekuks lumeväravate tegemise ja nende viimisega teede äärde alustele. Seal olid ka vaiad väravate toestamiseks teede äärde aiaks seadmisel. Neil aastatel teede liivatamist vist ei olnud vaja või ei tuntud, ainult üksikud autod liikusid – kooperatiivil, teemeistril, tellisetehasel ja hiljem veskil oli igaühel paar autot. Talvel oli hea tõukekelguga koolis käia, Viljandi maanteel oli ainult 2 jäätunud autoroobast ja kui tuul takka ka veel oli, siis olid 10-15 minutiga alevis. Hiljem 60ndate alul hakati liivatama nii, et kaks meest viskasid veoauto kastist labidaga liiva teele, laialiajamiseks lohisesid auto järel 2 poolitatud autokummi.
Posti tõi jaama kandi perede korteritesse Posti-Mats, hästi mõnus üsna vana mees. Pühade ajal pakuti talle vahel üht-teist parematki. Tema kodutee läks mööda raudteed Aranküla poole ja juttude järgi olevat ta ükskord istunud raudtee silla äärele jalgu puhkama, mööduv vedur olla tema sealt maha tõuganud, aga midagi hullemat pole juhtunud. Sel kitsarööpmelise ajal olid seal uue ja vana jõe laiade äärtega kivisillad lähestikku, vana jõe silla kõrval oli lai sügav haua koht ja silla all madalas püüdsime Tapupere poistega koos karjas olles kivide alt lutsu.
Eestiaegses A. Kaarlepa Limonaadivabrikus, tollal vist ETKVLile kuulunud limonaadivabrikus, töötas mitu naist. Pudeleid pesti suures palis, jooki segati veest, suhkrust, essentsist, gaasistati ja villiti patent­korgiga (kivikork kummist tihendiga) pudelitesse. Kooperatiivi auto viis need poodidesse ja tõi taara tagasi. Raudteejaam pakkus tööd paljudele raudteelastele: seal oli raudtee telefonikeskjaam, kivikuur veduritele põlevkivi või kivisöe andmiseks (loobiti labidatega, ühte tublit naist kutsuti Kivikuuri-Leidaks) ja pumbamaja. Oli jaama miilitsamaja koos miilits Bikiniga. Jaamahoones oli lehekiosk puitruloo esiseinaga (üks kioskööridest oli minu mälu järgi Tapupere Lisette) ja puhvet.
Rongid peatusid Raplas päris kaua (10-20 minutit), vedur võttis kütet ja vett, reisijad puhvetist suupistet ja õlut, õllevaatide tarvis oli suur maapealne kelder.
Kuna aeg oli selline, et vanemate palgad olid väikesed ja kulusid perele, siis mingil ajal oli keegi lastest tulnud mõttele lisaraha teenimiseks käia jaamas rongireisijaile müümas marju, hernekaunu. Selleks tuli käia metsas maasikaid-vaarikaid korjamas või sai neid koduaiast. Marjad panime paberist keeratud tuutudesse ja need omakorda parajasse korvi, mis oli pealt jaotatud niidiga ruutudeks. Niimoodi varustatult võtsime 50ndate aastate alguses vastu saabuva reisirongi, mis Raplas pikemalt peatus. Meie kõndisime vagunite ees, osteti läbi avatud akende või tuldi välja, tuutu hinda ei mäleta, aga võis olla rubla ringis. Minul oli ühel suvel vaja raha uue portfelli, teisel oli vääramatu soov osta fotoaparaat Ljubitel (112 rubla), kolmandal lisaraha jalgratta ostuks. Fotoka ostsin Jaama poest, jalgratta Diamant Tallinna täikalt, mis oli siis praeguse autobussijaama kohal, käekell jäi veel aastateks unistuseks. Tuutumüüjad olid vanuses 7-15 ja meie 3-4-liikmelist sõpruskonda toetas väga lastesõbralik proua Helga naabermajast. Käisime sageli koos nelja kilomeetri kaugusel Pae külas marjametsas.
Jaama hoonete hulka kuulus korralik leilisaun, mis oli väikese tasu eest saunanaisele kasutamiseks lähiümbruse inimestele. Teatud kellaaegadel oli saun kasutamiseks naistele ja siis jälle meestele, lõpuks segasaun. Jaamaesise platsi (jaama poolt vaadatuna) parempoolses kaarjas servas oli pikk kõver müügilett mõnede klaasvitriinidega, kus ümbruskonna inimesed said müüa pirukaid, võileibu ja muud söögipoolist, juttude järgi käis miilits korjamas koharaha – 1 rubla kasutatud platsi eest.
(Järg lk 18)
(Algus lk 17)
Jäätist poodides ei müüdud, mõnel korral suve jooksul levis uudis, et jaama juures on jäätisemüüja. Müüjannal oli mingi kast jäätistega ja kassakarp, selle põhjas paber, kus olid kirjad ja numbrid, mida ta alati maksmisel vaatas. Keegi leiutas, et ta vaatas sealt, palju peab raha tagasi andma, kas see nii oli, ei tea.
Hommikul peatus seal ka Kuusiku lennuväe kongiga veoauto ZIS 5, tõi-viis rongile sõjaväelasi ja lahke autojuht võttis hommikul tagasiteel peale koolilapsi, kes muidu kõmpisid jala koolikott näpus 3 kilomeetrit pimedal teel kooli. Turupäevadel liikus rohkem küladest tulnud turulisi hobustega ja siis võttis ka mõni lahkem lapsi peale või hüppasid reejalastele, mõni aga äigas selle eest piitsaga.

Reisirongide koosseisus oli postivagun, postkontorist käis Rapla posti vahetamas hoburakend, millel oli kaasas mundris relvastatud saatja (meelde on jäänud, et see oli enamasti naisterahvas, kes pidi valvama eriti tähtsat posti). Rongiga saabunud kaup, mööbel jm viidi kaubaaita. Meiereist edasi Valtu poole hakati Viljandi maantee äärde ehitama (puitseintega kivipostide vahel) madalat kaubaaita, osa ehitajatest olid kuulu järgi sakslastest sõjavangid, kes toodi tööle kusagilt veoautodel.
Rapla Jahu- ja Saeveski tegi teenust talumeestele: püülijahu kahe Saksa MIAG püüli valtsmasinaga, manna, kruup, lihtjahu kahe kivipaariga; saeveskis tulid palkidest lauad-prussid, oli hööveldamine ja suvel väljas platsil vahel ka katusesindlid ja laastud, mille masinaid käivitas keegi Erka Alust oma kuumpea Lanz-traktoriga. Veskimasinate käivitamiseks oli aurukatel, mida köeti puidupindadega. Veski viimase korruse ühes ruumis oli trafoalajaam, mis andis (vist Ellamaa) voolu jaama ümbruskonnale.
Minu isa oli seal tööl juba ehitamise ajal, tegi algul puutööd (kõik jahu transportimise torud ja elevaatorid, trepid jm olid puidust). Meenub seik, kus talumehed olid viljakottidega hobuveokitel jahvatamise ootejärjekorras ja saabus valla partorg ning kui isa saatis teda saba lõppu, käratas: „Ma pidin aasta otsa passima taluniku p…. taga, et vili kätte saada ja nüüd siis siin ka veel! Kui sa, kurat, poleks sõjas käinud, saadaks su Siberisse.”
Kui vili oli must, pesti alakorrusel läbi ja kuivatati. Kui talunike aeg sai otsa ja vilja jäi väheks, toodi kusagilt magusast taignast küpsetatud suuri kõvasid koogilatakaid, lasti valtside vahelt läbi ja tehti teenustööna sõmeraks lastetoidu jahuks.
Pärast sõda liikus palju nn kotipoisse ja invaliide, kes palus toitu, kes varastas. Tulid nad rongidelt.
Tellisetehases käis töö vahetustega, töö- ja puhkeaegade vaheldumisest anti teada kaugelekostva vilega. Põletusahje köeti ööpäevaringselt, kütusena kasutati peale põlevkivi Katku rabast võetud turvast, mida veeti mootorveduriga vagonettidel väikesel raudteel, mille trass ületas Viljandi maantee praeguse elamu (Viljandi mnt 80) kohal. Savi telliste tegemiseks kaevandati paljukopalise ekskavaatoriga (juhiks Hugo Rootsimaa) ja veeti tehasesse samuti raudteel. Toodang veeti välja autodega ja tehase laoplatsini ehitatud haruraudtee kaudu.
Tehases töötas inimesi paljudest rahvustest, palju oli ingerlasi. Tööliste majutamiseks ehitati tehase lähedusse mitu barakki. Venekeelsed õpilased käisid õhtuses vahetuses tolleaegses Rapla mittetäielikus keskkoolis.
Teid ja tänavaid ääristasid siis kraavid. Viljandi maantee ja Jaama tänava nurgal olevasse kauplusse pääses jala üle kolme sillakese, üks veski kohal, teine tänavate nurgal ja kolmas meierei pool, sildade vahel oli kuusehekk. Jaama (kooperatiivi)poes oli kaks pikka letti: vasakul kaubeldi toidukaupadega ja nn kultuurikaupadega (fotoaparaadid jm), paremal tööstuskaupadega, vasakule risti jäi väike lett vanaaegse hõbedaselt läikiva mustrilise kassaaparaadiga (vist National). Seinal oli suur 8-kandiline seinakell ja kalender vahetatavate kuu, päevade ja kuupäeva numbritega. Paremal pool akna all olid mootorrattad Iž 350 ja 125 cm³ võrr Moskva või Kiev. Sealt 1951. a ostetud murdmaasuusad teenivad mind siiani.
Kui oli teada müügile tulevast suhkrust, mida anti pool kilo inimese kohta, siis moodustus juba õhtul saba. Selleks, et rohkem magusat saada, võeti kaasa ka lapsi, saadud kogus märgiti kooperatiivi liikmeraamatusse. Vahel oli müügil magus kollane kartulisiirup.

ORSi poest on meelde jäänud võõramaakeelsete kirjadega (ilmselt Jaapanist pärit) suured külmutatud tursafilee pakid, krabikonservid, suurtes vineerist nagu kübarakohvrites puulabidaga tõstetav kalamari ja hästi suured viinapudelid. Eelisjärjekorras teenindati raudteelasi, kui kaupa jagus, said teisedki.
Hiljem ehitati jaama ja poe vahele väike puhvet nn Roheline Konn. Oligi teine üle kraavi madalas kohas.
Esimestel sõjajärgseil aastail oli poodides puudus paljudest vajalikest toidukaupadest. Piima ja või puudumise leevendamiseks hakkasid väga paljud pered pidama lehmi, sigu ja kanu, ka meie pere. Majade hoovi ehitati väikesi laudapugerikke, karjamaid eraldati lähiümbruse maadele, algul oli karjamaa üle raudtee jõe taga ja igaüks karjatas ise oma looma, hiljem anti alevirahva karjamaaks Viljandi maantee äärest suure kivi juurest üle jõe osa nüüdse suvilapiirkonna maadest. Seal oli juba lehmapidajate poolt suveks palgatud karjak (Rummo või Rumma?), jagati ära, kes mis päeval viib temale lõuna, õhtune loomade äraviimise aeg oli kindel. Täitevkomitee määras ära talveheina tegemise kohad. Meil oli heinamaa kusagil Kelba kandis ja hiljem mitu aastat läbi Lipa Metsküla taga 22 kilomeetri kaugusel. Käisime seal jalgratastega, vikatid, rehad, toidukott kaasas, ööbida tuli kas heinamaal või ühe talu lakas.

1946. a hakati andma soovijaile maad. Meie perelgi on MAADE ÜLEANDMISE AKT, kus kirjas: ,,Maasaajale antakse riiklikust maatagavarast käesoleva aktiga üle maa-ala ehituskrunt nr. 109, mille suurus looduses tähendatud piirides on umbkaudu 0,64 ha. Eeltähendatud maa-ala antakse tasuta põliseks kasutamiseks…”
Maa eraldati, aga kogu ehituse aja puudus elekter, selle saamiseks ostsid maaomanikud 1950. a ise postid, panid püsti, hankisid juhtmed ja muu selleks vajaliku. Hoonete ehituspalgid sai tehtud riigimetsast. Metsatöö käis muidugi käsisaega, palgivedu hobuste jõul regedega saeveskisse, vundamendikraavid, keldriaugud ja liiva-kruusa laadimine karjääris ning valamiseks segu tegemine käis käsilabidatega.
Maad hariti hobuste abil, kolhoosi hobuse kasutamise eest tuli teha tööpäevi, käisime vanaemaga küll peedivagusid kõplamas, küll viljapõllul ohakaid välja torkimas, rukist kokku panemas jne. Kolhoosimetsast hao (kütuse) tegemiseks tuli kolhoosile teha sama kogus, mis samasse kõdunes. Lehma karjatamise eest riigimetsas tuli käia metsa istutamas. Viljapeksuks tuli põlluserva (kuni tema küüditamiseni) A. Laiapea oma Fordsoni traktori ja suure rehepeksumasinaga.
1951. a asuti krunte vähendama, alles jäeti 0,12 ha ja kadusid ka põllutööd ja loomapidamine.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare