Muutused toovad kasu ühtedele, mitte kõigile

0

Helerin Väronen

Pärast ROL-i ametlikku pöördumist ministrite ja Eesti Post AS-i nõukogu poole oli lootust, et ehk see avalik kiri paneb vastutavate isikute mõtted õiges suunas liikuma. Viimased uudised näitavad, et mõtteid on küll tekkinud, kuid kas need just sellised on, mida oodati, on natuke kaheldav.
Uudis selle kohta, et juulist alates hakatakse rahvusvahelisi pakke postkontorite asemel vaikimisi pakiautomaatidesse suunama, esimese hooga kõige hullema uudisena nagu ei kõla. Kuid kui hakata mõtlema selle peale, kui palju tuleb pisipakke, mida saaks vabalt postkasti susata ja millel tuleb nüüd pakiautomaadi juures järel käia, siis see enam nii tore mõte ei tundu. Linnas elavatel-liikuvatel inimestel ehk tõesti vahet pole, kas ta korjab selle paki üles teele jäävast pakiautomaadist õhtul toidupoodi minnes või postkastist.
Paljud kliendid on seda muutust oodanud ja ma usun, et soovijate hulgas on ülekaalus linnainimesed. Maal aga ei ole enamasti pakiautomaat piisavalt lähedal. Omniva kodulehel on selle kohta küll lause, et pakk suunatakse automaati vaid juhul, kui see kliendile tõesti lähedal asub. Kui lähedal on nende jaoks lähedal? Ettevõtte analüüs väidab, et 82 protsenti Eesti elanikest elab kuue minuti autosõidu kaugusel lähimast pakiautomaadist, ja nemad ilmselt lähtuvad sellest. Igalühel aga autot pole ja buss ei pruugi ammugi liikuda. Kuus minutit autosõitu on umbes 4 km, edasi-tagasi 8, igaüks seda vahemaad ikka ära ei kõnni. Alati võib küll autoga liikuvat naabrit paluda, kuid selline palumine ei ole eestlastele väga omane.
Nii et siinkohal ei ole määrav ainult lähima pakiautomaadi kaugus, vaid ka sinna saamise võimalustega arvestamine.
Omniva idee ja tulevikuplaan hakata ka ajalehti/ajakirju pakiautomaatidesse suunama pani aga tõsiselt kulme kergitama ja ohkama. Nüüd on küll Omniva oma kodulehel seletanud selle idee lahti, et ehk kunagi on grupipostkastide asemel grupipakiautomaadid. Selleks, et see idee reaalselt toimiks, on vaja selliseid pakiautomaate igasse külasse, mõnda suuremasse ka mitu. Paratamatult on ka siis inimesi, kelle jaoks jääb pakiautomaat kaugele. Jällegi vaja ilmselt mõnd naabrit paluda, kes töölt koju tulles hommikused lehed ära tooks. Äkki ongi Omniva plaan inimesi rohkem omavahel suhtlema ja üksteist abistama panna?
Tekib ka küsimus, kas sellise tulevikumuusika järgi tuleks siis linnainimeste lehed ka pakiautomaatidesse ja kas nende postkastid jäävad alles ja sinna hakatakse vaid reklaami panema või läheb reklaam ka pakiautomaati (ummistades selle pidevalt ära)? Ja kas lehe saabumisest hakatakse siis sõnumi teel märku andma? Ikka vahe on sees, kas kõndida kuni mõnisada meetrit teeotsani postkasti piiluma või küla/tänava teise otsa kilomeeter-paar ja avastada, et värsket lehte pole ikka veel.
Küllalt on muidugi neid, kelle arvates võiks paberleht üldse kaduda, internetis niigi suur osa uudiseid juba loetud ja oleks loodus ka rohkem hoitud. Igas paigas aga internet ei levi normaalselt, ekraani vaatamine rikub silmi ja paberlehe käeshoidmine tekitab emotsionaalse rahulolu tunde, mida arvuti tekitada ei suuda.
Selleks, et Omniva plaanid kunagi kauges tuleviks tõesti töötaks, tuleb tagada ka igasuguste elektrooniliste kanalite ja tehnoloogia vastupidavus. Ning arusaamist, et igaüht sama vitsaga lüüa ei saa. Vaja on paindlikumat lähenemist, mis arvestab nii kiire elutempoga linnanoore kui ka maavanaema soovidega.