Sõna on vaba

0

Raplamaa Sõnumid

Eestis ei ole sõnavabadust veel otseselt piiratud. Praegu ei kehti ühtegi seadust, mis takistaks ajakirjanikel või ükskõik kellel teisel avalikult ütlemast või kirjalikult avaldamast mõtteid, mida peetakse vajalikuks. Küll on aga märke, mis viitavad, et keelde võidakse rakendada või siis luua tingimused selleks, et need rakenduksid iseeneslikult. See tähendab, et süvenev vaenuõhustik tekitab vajaduse enesetsensuuriks.
Alguses on nii, et alalhoidlikumad meediajuhid (toimetajad ja väljaandjad, kes pelgavad sekeldusi) astuvad samme taltsutamaks ajakirjanikke, kelle väljaütlemised võiksid ärritada teatud ringkondi või ühiskonnas mõjuvõimsatel positsioonidel asuvaid persoone. Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjakase „korralekutsumine” on selle kinnituseks. Loomulikult võib ajakirjaniku lahkumisavalduse esitamiseni viinud vestluste taga olla juba ka kellegi tungivas toonis tehtud telefonikõne, kuid ei pruugi olla – nii Postimehe peatoimetaja kui ka ERR-i juhatuse esimehe tundlikud ninad võisid ka surveta haista, et nii jätkates võib palavaks minna. Niigi teevad poliitikud juba kurja häält, koostavad nimekirju ja kõiki kommentaariume valitsevad vihakõnesid pidavad trollid.
Kui juhid annavad oma kahtlustele ja hirmudele järele, siis ongi ajakirjanduse suukorvistajatel pool võitu käes. Sest juhi kahtlused käivitavad osas ajakirjanikest enesealalhoiurefleksi, milleks on enesetsensuur. Keegi ei ole öelnud, et sa ei tohi Helmet Helmeks või EKRE-t EKRE-ks nimetada, aga igasuguste ebameeldivuste vältimiseks teed sa alateadlikult ise selliseid valikuid, hakates vältima nii teravaid teemasid kui ka teatud persoone. Kes seda ei mõista, peab ära minema.
Kui enesetsensuur on saanud valdavaks, sekkub mängu võim ning kehtestab „iseeneslikult tekkinud tegelikule olukorrale” vastavad reeglid. Ja ongi game over.
Kui reaalne selline asjade käik võiks olla? Ütleme nii, et olukord on äärmiselt keeruline, kuigi mitte lootusetu. Sada aastat tagasi, kui Lenin alustas bolševistlikku riigipööret, oli esmaseks eesmärgiks vallutada politseivalitsus, raudteejaam ja peapostkontor. Tänapäeva Eestis piisab poole võimu haaramiseks paari ministeeriumi ülevõtmisest – hea oleks kätte saada näiteks sise- ja rahandusministeerium. Teise poolega on natuke keerulisem – selleks tuleb enda kontrolli alla saada ka kõik meediakanalid. Seda selleks, et massideni jõuaksid ainult „õiged” uudised ja „õiged” järeldused. Muide, neid hirme on aidanud kujundada asjast rääkivad raadiosaated, kus jutuks süvariik.
Sellepärast, et igasugused mõttetud foobiad ei saaks inimestes võimust võtta, peab sõna jääma vabaks. Ja selle eest saavad vastutada ikka ainult ajakirjanikud ise. Meie kõik (alustades ülikoolidest ja lõpetades ajakirjandusorganisatsioonidega) peame kokku hoidma ja üksteist toetama, lisaks vajame veel avalikkuse toetust ja siis ei ole meid võimalik murda. Sõna jääb vabaks!