Unistus võrdsest ühiskonnast

0

Helerin Väronen

Seekord tahaks rääkida ühest inimgrupist, kes just viimasel ajal on saanud erakordselt palju soppa, sõimu ja ähvardusi endale kaela.
Nii kui ilmub mõni artikkel, mis puudutab LGBT+ teemasid, kihab kommentaarium väga vihaselt. See on täiesti uskumatu, kui palju viha ja põlgust tekitab osas inimestes kellegi teise intiimelu.
LGBT+ inimesi nimetatakse leebelt öeldes ebanormaalseteks. Nende tunded ja käitumine on midagi sellist, mida paljude arvates ei tohiks olemas olla. Teate, mis tegelikult on ebanormaalne? Näiteks see, kui sõjas teisi inimesi tapetakse ja selle eest veel medal saadakse. Või see, kui lapsed surevad nälga, samal ajal kui inimesed tonnide viisi toitu ära viskavad. Need on tõelised probleemid, millega tuleb tegeleda, mitte lahata seda, kas kellegi armastus on teise omast õigem ja parem.
Minu jaoks oli valimistel perekonnaseadus punaseks jooneks. Ma ei tea ju, mis elu toob, südamete teed on ettearvamatud. Kuni kõiki inimgruppe ei kohelda võrdsetena, ei ole ühiskond päriselt tsiviliseeritud. Väga hästi on sellest utoopilisena näivast võrdsusel põhinevast ühiskonnast kirjutanud Kadri Sikk ja Kristiina Raud kultuuriajakirjas Vikerkaar ilmunud artiklis “Veganlus ja LGBT+ õigused – ühe mündi kaks külge”. Seal on kõigile neile stampväljenditele, mida veganluse ja LGBT+ vastased enamasti välja toovad, selged põhjendused, miks need väited tõesed ei ole. Soovituslik lugemine kõigile.
Üks väga hea raamat, mida samuti soovitaks maailmapildi avardamiseks, on Jeffrey Eugenidese “Middlesex”. Pulitzeri preemia saanud raamat räägib intersoolise inimese elust ja seksuaalsetest avastustest. Lugesin seda raamatut siis, kui olin umbes 15, ja see lummas mind. Võimalus astuda piltlikult öeldes kellegi kingadesse ja koos temaga läbi elada need katsumused, mis teistsugune olemisega kaasnevad, suurendab empaatiavõimet. Just seda oskust näha maailma teise inimese pilguga on meil vähe. Kes lugemisest haaratud pole, neile soovitaks filmi “Taani tüdruk”, mis räägib esimesest sookorrigeerimise läbi teinud inimesest.
Muusikas on oma seksuaalsuse tunnistamises teerajajaks androgüünne südameid sulatava muusikaga Laura Pergolizzi, artistinimega LP. Netflixi vaatajatele on mul soovitada sari “You, Me, Her”, mis viib arusaama suhetest veel sammukese kaugemale ja seda võiks lausa nimetada homofoobide õudusunenäoks. (Abielupaar, mees ja naine armuvad mõlemad samasse naisesse ning elavadki siis kolmekesi koos.)
Kui kõik need soovitused on loetud, vaadatud, kuulatud ja enda sees analüüsitud, alles siis võiks need kommentaariumites plärtsujad midagi avalikult LGBT+ suhtes ütlema tulla.
Meenutades üht Herman Hesse lauset („Kui sa inimest vihkad, siis vihkad temas midagi, mis on osa sinust. Mis pole osa meist, ei häiri meid.“), tulin väga provotseerivale mõttele. Ehk on nii, et kõigi meie sees on tegelikult vähemalt see biseksuaalne pool mingil määral olemas, tõenäoliselt sügaval peidetud olekus, kuid enamik meist ei taha seda mingil juhul tunnistada ning kogu viha ja põlgus enda ühe osa suhtes elataksegi välja nende peal, kes julgevad olla nemad ise. Tegelikult on vihapidamine millegi suhtes mõttetu tegevus. Neale Donald Walschi raamatus „Jutuajamised Jumalaga; 1. raamat“ on kenasti öeldud, et ükskõik millele vastusõdimine istutab selle vaid veel kindlamalt kohale.
Lõpetuseks üks mõtlemapanev tsitaat Nelson Mandelalt: „Mitte keegi ei vihka siia ilma tulnuna teist inimest tema nahavärvi, päritolu või religiooni tõttu. Ühiskond õpetab inimesi vihkama. Ent kui neid on võimalik õpetada vihkama, siis on neid võimalik õpetada ka armastama, sest armastada on inimesele loomulikum kui vihata.“