Iga inimene peaks psühholoogi juures käima

0
Mari Tammar. Foto: Siim Solman

Mari Tammar

Ma olen täiesti veendunud selles, et nii nagu me käime oma perearsti ja hambaarsti juures ning autoga ülevaatusel, peaks iga inimene käima aeg-ajalt ka psühholoogi juures, et oma vaimse käekäigu osas nõu pidada. See ei tähenda, et oldaks hull – vastupidi. See tähendab, et hoolitakse oma tervisest ja soovitakse võimalikke riske maandada.
Julgen tunnistada, et olen käinud psühholoogi vastuvõttudel ja käin ka praegu terapeudi juures. Olen lisaks tavapärasele psühhoteraapiale proovinud ka mõned seansid hüpnoteraapiat ja holistilist teraapiat, ent tänaseks olen leidnud enda jaoks muusikateraapia ja terapeudi, kelle juures ma regulaarselt käin.
Miks? Sest minu lähedaste soovitused, et filosofeeri vähem ja elu ongi raske ja oma asjadega tuleb lihtsalt hakkama saada, mind ühel hetkel enam edasi ei aidanud. Meie sees lihtsalt on emotsioone ja mõttetakistusi, mille tekkemehhanisme me ei mõista ja millest väljapääsu me ise ei näe. Ja see on täiesti normaalne. Samamoodi nagu me ei ole kõik arstid või arvutitehnikud, ei ole me ka psühholoogid ja võime vajada endas toimuvate protsesside lahtiseletamiseks ja muutmiseks kõrvalist abi.
Minu arvates ei peaks psühholoogist mõtlema kui tuletõrjujast, kelle poole pöördutakse alles siis, kui suur häda käes. Abi tuleks otsida ka väikse vaimse tõrke korral, sest sisemistel pingetel on kombeks akumuleeruda ja kui nendega ei tegeleta, võivad nad päädida totaalse lühisega.
Põhjus, miks ma sellest üldse kirjutan, on see, et lühikese aja jooksul on minuni jõudnud kaks lugu noortest meestest, kes on endalt elu võtnud. Ühega neist õppisin koos ülikoolis ja teisega puutusin kokku ettevõtluskoolitusel. Lood on erinevad, aga lõpp on sama.
Asjad aga ei peaks nii kaugele minema. Me peaksime julgema küsida abi enne, kui andur läheb punaseks. Me peaksime mõtlema psühholoogist nagu tervislikust toidust, mis aitab pikemas perspektiivis tõsiseid tervisehäireid vältida, ja mitte ainult vaimseid, vaid ka füüsilisi, sest meie keha on tervik ja enamikul inimestel väljenduvadki vaimsed tõrked füüsiliste hädadena.
Loen praegu L. L. Hay ja M. L. Schulzi raamatut „Kõik on hästi”, mis räägib sellest, millised psühhilised mõttemustrid on ühe või teise haiguse taga. Näiteks kirjutatakse raamatus sellest, et vähki tekitavad allasurutud viha või sügav valu, lein või mured, mis on pikema aja jooksul lahendamata või välja elamata jäänud.
Kilpnäärmeprobleeme tekitavad aga enda ja oma eluga rahulolematus, ohvrina tundmine, tunne, et elu on nurjunud, ja viha seepärast, et ollakse mingisse konflikti kistud. Mul, kes ma olen peaaegu terve elu ülekaaluga võidelnud, oli huvitav lugeda, et keha loob enda ümber rasvkude vajadusest end kaitsta. Ehk ülekaalulisust tekitavad hirm, sisemine ebakindlus, samuti allasurutud viha ning teiste aitamine enda ressursside ja heaolu arvelt.
Kuivõrd need diagnoosid paika peavad, saab igaüks ise otsustada, aga see, et meie füüsiline tervis algab meie mõtlemisest, on minu jaoks ilmselge. Usun, et kui inimesel juba on mingid tõsised terviseprobleemid, tuleks lisaks meditsiinilistele abivahenditele süüvida ka haiguse psühholoogilistesse põhjustesse, sest miks muutuvad haigused kroonilisteks – sest haiguse juurpõhjusega ei tegeleta.
Usun ka, et meie ühiskonna sotsiaalsed probleemid (sõltuvused, vägivald, töötus, koolist välja langemine jms) algavad enamasti inimeste psühholoogilistest probleemidest, millega õigel ajal ei tegeleta. Seepärast julgustan kõiki inimesi käima psühholoogi või terapeudi juures, sest meis kõigis on negatiivseid mõttemustreid, mis võivad süvenedes päädida hoopis suuremate probleemidega.